Cause you dont even have to lower your standards

Futsking ajuvaba maailma kõige ebaspontaansemate inimestega riik, kus ei tehta midagi ilma oma agendasse üles kirjutamata või eelnevat kokku leppimata (mistõttu sõna afspraak ja selle variatsioonid toovad mulle konkreetselt alati kananaha ihule) ning kus ei möödu tihtipeale ainsatki minutit ilma, et keegi tõstaks häält ning läheks närvi.
Maa, kus oma suurepäraselt niiske kliima tõttu tundub rattasõit tihtipeale pigem enesetapp olevat, kui näiteks tuul on nii suur, et pigem liigud tagasi kui edasi, ja tihtipeale sajab rahet niimoodi näkku, et hakkab valus.
Amersfoort, kus inimeste stiil ning muusikamaitse tunduvad vahetevahel justkui šabloonist lõigatud ning seetõttu tundub näiteks siin Euroopa suurima välisrulapargi avamine täiesti asjatu olevat.
Ja siis veel muidugi keel, mille rääkimisest võib arvatavasti mõne kurguhaiguse saada.

Muidu aga on see, et uue aastaga tuli kindlus majja ning nüüd võin vist tõesti täiesti südamest öelda, et ja, ik ben helemaal gewend en ik vind het hartstikke leuk hier. Päriselt. Mu vahetussiblingud on alates novembri keskpaigast täiesti arusaadavad ning seega olen ma nende paari kuuga siin arvatavasti oma elukoguse ära mänginud ja maadelnud. Thijn üllatab mind iga päev aina enam ja enam ning tänu tema hüüatusele "yin ja yan!" oma jogurtikausis olevale vla ja jogurti segule ja pikale füüsikaalasele põhjendusele, miks ta peab autos teise akna lahti tegema, et oliebol'ide lõhn välja saada, (ja niimoodi umbes igal päeval edasi), ei mahu mulle enam pähe, et ta on kõigest kuueaastane. Femke on kaheksa aastat vana ning temast on juba saanud väike Marchella, kes paneb mu vahetusvanemate vitsad mu vahetusvanemaid endid peksma näiteks sellegagi, kui keegi talle midagi taldrikule paneb ning ta vastab "hou. houhouhouhooooooouu. ei noh, ÜKS hoou on piisav, eks".
Olgugi, et realistlikult võttes ei taha ma mingil juhul ärgmisel aastal nelja-minuti-Subaruluksust rattasõidu vastu ära anda, on tegelikult rattaliiklus eriti hea. Sest kui ei saa huumorit hommikuti või pärastlõunal kellegagi koos kooli või sealt tagasi sõites, siis on vähemalt hea üksigi naerda, kui pärast ülitugevat tuult ja vihma ja rahet ei tunne enam oma vasakut näopoolt ning on tunne, nagu hambaarst oleks oma süstlaga veidi mööda pannud ja suu asemel kulmu tabanud.
Hoolimata (veel) vähesest oskusest korralikult end väljendada, on hollandi keel mingil määral juba täitsa suus ehk ingliskeelseid sõnu tuleb harva ette. Traditsiooniline kurguvalu jäi minu puhul tulemata ning kuulen juba ennastki pff-i või aahhh-i asemel tihtipeale pikalt kurguhäälikut tegemas.
Eesti keel ei ole enam tavaelus isegi nii võõras, sest nüüd tuleb tihtipeale kaugustest ka Ashley Kuidas läheb??? MOUNUS TAHUMIKK! .
Füüsikaõpetaja jutt, kuidas ma pean oma hinge füüsikamaailma usaldama, ei tundu isegi enam nii veider, sest ta võitis mu täiiieliku sümpaatia ühel tunnil, kui me rääkisime helilainetest, ning kui ta järsku võttis oma poolportfellist välja... VIOOLA ning teatas, et ta mängib meile veidi Bachi nüüd.
Isegi see, et kõik teavad kõigist absoluutselt kõike, ei tundu enam eriti veider ning enam ei oleks üllatav, kui keemiaõpetaja küsiks jälle, et "noh, kuidas siis see keeletest Utrechtis läks" (sest tegelikult olin ma sellest vaid vähestele maininud) või kui Lorijniga rääkimisel tuleks tema poolt taaskord küsimus "Maar... hoe is het dan met jou vriend? Ik heb gehoord dat je in Estland een vriend hebt." (kuigi okei, see viimane on ilmselge liialdus, sest see jääb mind küll igavesti üllatama).
YFUüritused on jätkuvalt ausalt mu elu kõige paremad ning Amersfoorti elu kohta niipalju, et olen vist lõpuks ometi leidnud omale koha, kus on VÄGA hea muusika ning kus ma kavatsen vähemalt terve ülejärgmise nädalavahetuse hollandi hiphopi ning elektroonika seltsis veeta.

JA TEGELIKULT ON KÕIGE TÄHTSAM SEE, et kõigele lisaks käib mu klassis Michael Jackson (ning kui aus olla, siis ega tegelikult rõõmus olemiseks sellisest muusikakuningast rohkemat vaja ju ei lähegi, eks).