Reede, 29. veebruar 2008

achttien-schmachttien ja kaheksa kraadi

Sünnipäev läks nii, et esimest korda elus oligi päriselt sünniPÄEV, mitte sünnipäevahommik pärast mida läheb asi jõuludeks ära ning kui õhtul enda uskumatult suurest tähtsusest kõiki teavitada, ei huvita see enam kedagi (mitte, et mul midagi selle vastu oleks, eks:D). Hommikul sunniti mind valjuhäälse lang zal zij leven -iga pool seitse üles ärkama, sest nii Ronald kui ka Marchella pidid tööle minema. Kingitustekuhi oligi täitsa KUHI, millele lisandus päeva jooksul mulle üllatuseks veel niiii palju asju kõigi naabrite poolt ja nii. Igatahes, sõime hommikust ning seejärel läksid siblingud Ronaldiga kaasa, et ma saaks rõõmsalt edasi magada. Otsustasin aga, et hakkan hoopis Shreki vaatama, mis aga pärast viit minutit rõõmsalt unenäoks moondus. Olin jõudnud umbes-täpselt pool tundi magada, kui helises telefon ning sain lauluga-ülesäratuse number kaks ehk helistas mu pärispere. Olin nendega mõned minutit rääkinud, kui järsku ilmus mu tuppa Ronald hiiiiiigelsuure lillebuketiga, mille peale siis, kui ma oma kõnevõime tagasi sain, ütles isa kavalalt, et "siis läkski ajastus õnneks täppi".
Mingil hetkel saabus Nicky ka ning tegelikult oligi terve päev maja traditsiooniliselt rahvast täis. Õhtul jagasime veel paar kingitust ära ning kell 10 või 11 (vms) läksime jõuluõhtu puhul kirikusse ka. Ja järgmisel päeval olime hommikust õhtuni Marchella vanemate juures kõike liiga palju söömas.

Neljapäeval oli Tomil sünnipäev, mistõttu oli mul järjekordne võimalus minna maailma kõige suurepärasemasse kohta peole ehk pärast pooleteistminutilist kõndimist oma peaaegu paralleeltänavasse olingi kohal. Tantsida sai nii, et ükshetk lõpetasime Tomiga põrandal ning ühesõnaga möödus üldse kogu üritus väga lõbusalt noh.

Reedel oli lõpuks täielik jõuluvaheajapäev ehk veetsime terve päeva Marchellaga jõulufilme vaadates. Ja laupäeval käisime Nickyga linnas, kus nägin esimest korda ka kõik ülejäänud kuulsad pubid peale Karseboomi ära.

Oudenieuw läks nii, et isegi 31se hommikuni mõtlesin, et võibolla siiski lähen öösel korraks de Haenist läbi, kuid viitsimist oli natuke vähem, kui oleks võinud ning seega mööduski see vaid koos oma tänavaomadega. Hommikupoole käisime veel vahetusvanematega Ronaldi sõbrade juures kurje vaime ära ajamas ehk iga kord oli tunne, et kui nii edasi läheb, siis tervete trummikiledega küll uude aastasse ei astu.
Õhtuks oli tellitud suur tünn, mille sisse tehti lõke, et kõik saaks rõõmsalt väljas uut aastat vastu võtta ning kuuris oli juba pikka aega ootamas kast ilutulestikuga. Sellega ongi siin nii, et alates 29ndast (vist) oli lubatud ilutulestikku lasta, mistõttu võis alates sellest päevast magamisele kriipsu peale tõmmata, sest kõik olid nähtavasti tonnide viisi rakette ostnud, sest paugutamine käis teise jaanuarini umbes ööpäevläbi. Nagu irooniana oli 31sel aga selline udu, et midagi õieti ei näinudki ehk oli tunne, nagu oleks sõjas, sest kogu ilu oli kadunud, aga paugutamist oli topelt. Siit sai alguse ka minu hirm ilutulestiku ees, mille kõrghetkeks oli see, kui üks naaber viskas suvaliselt mingeid põlevaid liblika-laadseid asju ringi ning üks mulle juustesse lendas, mille ma enda arvates kiiresti ära kustutasin, kuid paari sekundi pärast vaatas mu kõrvalseisja mind järsku siukse näoga, nagu mul oleks umbes pool pead puudu. Aga noh, läks siiski hästi vähemalt. Kuna kõigil noortel on siin umbes 22-aastaselt juba lapsed, oligi pidu umbes kella kolmeks läbi. Marchella jäi aga veel tünni ümber, et oodata, kuni tuli ära kustub ning seega jäimegi kahekesi umbes kella viieni lõket vaatama ning Nick en Simonit kuulama. Kell kolmveerand seitse oli aga aeg taas üles ärgata, sest oli esimene jaanuar ning seega läksime kohustuslikult Nicky, Märteni, Agustini ja poolapoistega Põhjamerre ujuma. Liiv ja õhk olid õnneks külmemad kui vesi ning seetõttu oli sisse hüpates isegi päris soe, millele aga pani punkti kahjuks reaalsuse kohale jõudmine ehk et oleks tahtnud kauemgi ujuda, aga mõte sellest, et kunagi võiks lapsi ka saada, sundis siiski välja jooksma, et Agustinilt ruttu soe rätik saada. Ainus probleem oli see, et... Agustin oli kadunud. mistõttu olime sunnitud veel kümme minutit poolalasti jääkülma liiva peal seisma, teda natuke valjuhäälselt kiruma ning seega ka hiljem topeltkoguses soojendavaid jooke valima.

Neljapäev, 7. veebruar 2008

en jij, Mevrouw, TOT ZIENS!

Kaheksandal novembril oli Agustini sunnip2ev ning seetottu oligi Margaritaga plaan nadalavahetuseks Bodegravenisse minna. Kahjuks aga oli minu ja M2rteni vaheline infovahetus taaskord oma koige paremas olekus ning seega l2ks hoopis nii, et kulalised kaisid vaheldumisi ehk kogu ulejaanud pisike seltskond saabus t2nu Francesca vihjetele Margarita ebasümpaatsuse kohta alles laupaeval. Igatahes, k2isime uurisime Goudaelu ning vaatasime sünnipaevapl2ristaja saatel, kuidas Agustinil 19nes eluaasta kukkus. Meneer Samueli, kes kahe n2dala p2rast veidikeseks ajaks Belgiasse tagasi l2ks, et sealt j2lle edasi USAsse s6ita, n2gime ka.
J2rgmise p2eva niiv6rd-kuiv6rd varahommikul saabuski Margarita ka. Plaanis oli 6htuni natuke aega surnuks lüüa, mist6ttu ostsime videolaenutusest Spetsiaalselt Puhastatud Borati ning t2nu selle vene keelele ja nii oligi üle pika aja
terve paev siuke tunne, et teretere idablokk, siin me oleme j2lle.

J2rgmise n2dala laup2eval oli Hoevelakeni j6ulukontsert, mis iseenesest oli eritieriti armas, sest k6igile jagati alguses laululehed k2tte ning kui ühislauluosad olid, siis k6ik LAULSIDKI KAASA, mitte ei ümisenud omale vaikselt habemesse. Esimest korda tuli ka t6eline j6ulutunne peale, sest sain valju h22lega kaasa üürata L22ne-Euroopa populaarsemaid j6ululaule ning meenusid kohe need kooli k6igeilusamad Kaarli kiriku jumalateenistused. Muidu aga pidin kahjuks t6dema, et eestlased on ikka taielik laulurahvas vist ning julge pealehakkamine ei ole ikka küll eriti pool v6itu, sest vahepeal oli valesid noote nii palju, et hakkas endalgi piinlik. Ja noh, arvatavasti on asi lihtsalt selles, et ma oman inglih22lega s6brannat, aga p2rast oli k
üll v2ga kehv oma kogemusi vahetada, kui osad olid umbes poolnutmas mingite laulude ilu peale. nojaa.

P2rast mu vahetust2di sünnip2eva ja mu v6rkpalliklubi J6ulumütsiturniiri tuli teisip2ev, mille v6ib teiste s6nadega
ümber nimetada Draama a la YFU -ks. Ehk et p2ev otsa sai kodus kuulda ainult s6napaari uaiefjuu fakjuu ning Marchella oli p2rast pikki yfuomadega vestlemist sigan2rvis. jaaa tulemusteta kahjuks. Aga noh, v2hemalt sai siis teada, et kahjuks ei ole ma siia tulnud mingi inimliku organisatsiooniga, vaid hoopis s6jav2e eel6ppustesse, sest selgus, et kahjuks ei v6i ma YFU nl-i poolt p6him6tteliselt absoluutselt mitte midagi teha ning sellele lisaks ka see, et kui ma n2iteks kedagi eestist n2ha tahaks (isegi lennujaamas paariks tunniks), siis tsautsau ja s6ida aga nendega eestisse tagasi.
AGA SIIS (!!!) kolmap2eval oli l6puks ometi see suursuursuur p2ev, kui mu k6igelemmikum vanim 6de sai lapse :)

Neljap2eval oli kooli gaalaball. Try before you die ning seega hoolimata sellest, et sinna umbes mitte keegi ei plaaninud minna, suutsin ma selle siiski Ashleyga kokku leppida. Pidu oli ülem- ja alamastmele m6lemale, mist6ttu muidugi traditsiooniliselt oli seal viimaseid umbes neli korda rohkem. Aga noh, see meid ei heidutanud ning seega saime terve 6htu l2bi tantsida ning oma ilusates kleitides ringi kepsutada (kuigi kepsutamine osutus tegelikult kahjuks p2rast paari tundi p6rgulikult valuliseks). Pidu oli nagu siinsed peod ikka, mist6ttu ei suudetud ka hoolimata
ürituse pidulikust mainest (olgugi, et osad olid tulnud oma k6igeilusamates teksastes) p6hijoogiks midagi muud 6lu asemele valida. Seet6ttu oligi jumala veider vaadata k6iki konkreetselt ballikleitides umbes 6luvuntsidega ringi liikumas. Muidu aga sai tantsida konkreetselt nõrkemiseni (nii et tänkgaad, et siin rattaliiklus on, sest isegi rattaparklast kunstiklassi jõuluüritusele kõndimine oli täiesti valulik. hommikul oma kõrgest voodist allaronimisest rääkimata) ja olla umbes maailma kõige suurima armukuusnurga parim pealtvaataja. See oli ka täielik uute (või lihtsalt paremate) tutvuste õhtu ehk kõigele lisaks sain ka kommentaare a la "see on niiii tore, et sa nüüd hollandi keeles räägid, sest nüüd ma julgen sinuga lõpuks ometi suhelda, kuna ma kartsin enne nii väga inglise keelt kasutada", nii et ühesõnaga greitsaksess igatepidi :)

Reedel oli koolis mingi jõuluüritus ning õhtul oli minek Deventeri, kus oli Athi ärasaatmispidu. Kohale j6udsime muidugi traditsiooniliselt hiljem, kui tegelikult plaanis oli, mist6ttu pidime natuke sealses rongijaamas ootama. AGA nagu v2lja tuli, siis ei olnudki see tegelikult
üldse nii halb variant, sest kogu maa oli valge ning taevast sadas pisikesi j22tükke alla ahhoooi!
Igatahes, asi toimus Athi rugbyklubis, mist6ttu oli meil ka suurep2rane v6imalus vahepeal tema meeskonnakaaslaste vahelist stripp-pokkerit j2lgida, mis t6estas taaskord, et siinsetele inimestele pole alastus absoluutselt v66ras m6iste. aaga igatahes seej2rel oli enamustel plaan linna edasi minna. mul ja laural ei olnud selleks just k6ige suurem tuju, mist6ttu j2ime Athi juurde natuke teed jooma ning maailma asjade
üle arutama. Paari tunni vms p2rast saabusid ka k6ik teised, kes olid enamjaolt end juba natuke l6busamasse tujju suutnud viia, tagasi. J2ime veel Freddy s6bra Gulliveri ja Athiga natukeseks ajaks alla juttu r22kima, kus tuli ka selle oufakk-ei-n2egi-enam-arvatavasti-p2rast-seda-aastat-ühtegi-siinset-s6pra-enam-kunagi-tunde k6rghetk ka 2ra, kuni j2rsku tuli m6te vaadata, mis kell on, ning avastasime, et oiiin2ed, natuke aega ei olnudki vist siiski nii natuke, sest kell oli veidi üle poole viie. Kuna j2rgmisel p2eval oli tegelikult vaja kell kaheksa vms Schipholis olla, et M2rteni emale vastu minna, siis tundus k6ige parem idee olevat magamaminemine, aaaga kus sa sellega, sest nagu v2lja tuli, k2is ülakorrusel üritus veel t2ie hooga edasi. Seega saimegi v2hemalt tunda natuke idabloki sarnasusi, kuulata magama(mitte)j22miseks kid locot ning arutleda, kas m6ned 2rkavad üldse kunagi üles v6i siiski mitte. Igatahes, enne kui arugi saime, oli kell juba kaheksa ning kella seitsmene rong oli kahjuks l2inud. Aaaga noh, uus rong uus v6imalus ning seega j6udsime siiski ükshetk (mis oli küll kahjuks ligi kaks tundi planeeritust hiljem) Schipholi ka. Tuli v2lja, et umbes 30 kohukest t2hendabki konkreetselt KOLMEKüMMEND kohukest ning l6puks ometi sai ka korralikke piparkooke süüa lisakas k6igele muule heale ja paremale :)