29. oktoobril läks toetsenweek edasi.
3. novembril oli Hoevelakenis Halloweenipidustused ehk päeval laat ning õhtul lambijalutused ja õuduste mets või kuidas seda nimetama peakski. Kahjuks aga ma kuhugi mujale peale laada ei jõudnud, aga noh, seegi oli vähemalt huumor oma lõhnaletiga, kus oli kümneid tundmatuid pudeleid, millele oli juurde kirjutatud tegeliku lõhna nimetus. Näiteks risttahukakujuline pudel, kuhu oli peale graveeritud Woman's Charm ning juures oli mingi paber "(Chanel no.5)"-ga. Igatahes, kauem ei saanud olla sellepärast, et Agnese juures oli kell kolm follow-up ehk saime oma grupiga kokku, et rääkida oma tegemistest ning süüa veidi (või mõne puhul veidi rohkem kui veidi, hehe) pannkooke. Midagi eriti põnevat muidugi ei kuulnud, sest Agnese juuresolekul hoitakse end siiski küllaltki diskreetsuse piirides ning seega tuli sealt ainult täpsustusteta "väga tore, väga hea, väga vahva" välja. Aga jah, kogu asi toimus hollandi keeles ning suutsin isegi oma kõigi "läheb hästi"-juttudega hakkama saada juhuia.
Pühapäeval tegime mingil määral perepäeva ehk alguses olime pikalt Marchella vanemate juures ja nii. Õhtul rääkisin Kerttiga juttu, kes andis mulle mingi lingi horoskoopide kirjeldustega ja kuna seal läksid jumala paljud asjad täppi, siis pidin ikka seda Ronaldile ahhetama ja ohhetama ka natuke ning seega läks asi hoopis nii, et rääkisime mitmeid tunde jutte iseenditest ja ta perest ja mu elust Eestis ja nii. Eritieriti tore oli ja saime natuke rohkem ükstteist tundma õpitud. Ronald oli muidugi eriti armas ehk et mingi hetk oli mingi "oota, ma pean nüüd korraks väljas ära käima, AGA ÄRA KUHUGI ÄRA MINE!!!, ma tahan suga veel rääkida, ma tean sust nüüd nii palju rohkem" ja kallistas ja oli eriti õnnelik.
Olles oma laupäevasest suurest keelesaavutusest ikka veel tuhinas, läksid mu katsetused mingil määral esmaspäeval edasi. Inglise keeles küsis Lorijn, kas eesti keeles on küsimuste moodustamine sama raske kui inglise keeles, vastasin harjumusest samas keeles vastu, millepeale pöörasid Dewy ja Marieke end välgukiirusel ümber ja olid mingi OO MANN, ZIJ SPREEKT NEDERLANDS!!!!, millepeale ma pidin ise muidugi ka olema mingi uooou mann, rääkisin jah:D ja siis tulid marokopoistelt paar tujutõstjat veel otsa ning oligi päev korras kohe.
Jaaa reedel läksin Lara juurde Nicky ja Timiga filmile. Aeg oli päris hiline, mistõttu otsustasin mitte mööda oma kooliteed minna ning seega seletas Marchella mulle uue tee Emiclaerini. Ühes kohas aga olid koordinaadid nähtavasti pisut sassi läinud, sest pärast pikka pimeduses ekslemist nägin järsku silti Amersfoort-janoolpeal. Alguses oli asi päris naljakas, aga kui ükshetk üksi olles tuli Claudialt sõnum, kus muule lisaks oli mainitud ka, et "kusjuures, ma jäin auto alla täna", oli juba väike kahtlus, et kas ma üldse kuskile millalgi jõuan. aaaga nouproblem ja läks hästi.
Hommikul sõitsin rongiga Utrechti, kus toimus YFU esimene keeletest. Alguses saime kõik burgerikuninga juures kokku ning seejärel suundusime linnaekskursioonile, mis koosnes paadini jalutamisest ja siis oli 'ei noh... tehke, mis tahate siis'. Polnud vaja kaks korda öelda ning muidugi suundusid kõik, kes paadisõidule olid otsustanud mitte minna, mäkdoonaldsisse. Rääkisime juttu ning Justase näitel sai tõestust enamustele kehtiv tõde, et kui kõik on hästi, siis midagi läheb puitu niikuinii ehk oli omale lõpuks ometi leidnud pere, kus pole sellist probleemi nagu "You licked the knife!?! you can keep it from now on", kuid samas oli omale igapäevaseks kaaslaseks saanud saksatüdruku Feline'i. Aga jah, nagu Freddy ütleb, siis that's life ning vähemalt hoiavad nad tihtipeale kõiki lõbustatuna.
Igatahes, testi tegemiseks jagati kõik kahte gruppi ning minu keelegrupp koos Umpalumpa omaga läks keldrikorrusele. Kohti oli aga liiga vähe, mistõttu hakati inimesi ükshaaval üles saatma ning lõpuks olid seal mina, Laura, gruusiatüdruk ning.... sakslased ja belglased. Oli küll tahtmine küsida, et huvitav mida kuradit MINA siin teen noh. Ja seda enam veel siis, kui esimene osa, kuulamine, algas ning iseenesest sain enam-vähem kõigest aru, aga vastusevariandid tundusid küll kõik umbes ühte ja sama tähendavat. Aaga jah, kokkuvõttes polnudki seal midagi nii hullu ning ainus, mis puitu läks, oligi seesama kuulamine. Isegi mu maailma kõige närvilisema ootamisega (sest ma olin muidugi viimane, kes seda tegema pidi) rääkimisosa ning "nüüd mõtlesin küll vist uue keele välja"-kirjutamisosa läksid väga hästi.
Pärast testi otsustasime kõik koos kuskile istuma minna ning kõige üllatavam oli see, et see oligi konkreetselt KÕIK koos ehk mõnikord jäävad teisepoolkeralased siiski omaette. Aga jah, kohavalijateks olid poolapoisid ning seega ei olnudki imestada, et me lõpetasime põhikanali ääres enam-vähem silla all ja tegelikult paremat kohta polekski olnud võimalik leida vist. Õhtu oli igatahes tulus ning kogu huumorile lisaks (don't you point your De Haag at me!!) oli ka minu ja Egle kampaania "Justas YESile" edukas ning ta saigi ühe põhjuse juurde, miks aasta lõpuni vastu pidada. Gruusia Veka suutis mulle muidugi ka mu selle aja lemmikkomplimendi teha ning tagasi rongijaama kõndides sain pärast Märteni õhinaga seletatud jutustusi Imavere Kõrtsist ning oma Põltsamaasõprade seiklustest teada, miks ma teda kunagi varem näinud ei olnud. Igatahes, õhtu oli väga pöörfi ning rongi oodates oli küll tunne, et kohe tuleb nutt peale, sest mul oli maailma kõige parem tuju, mida varjutas ainult veidi kellegi teadaanne, et selleks ajaks oli juba sada päeva möödas.
laupäev, 29. detsember 2007
teisipäev, 11. detsember 2007
kolmapäev, 5. detsember 2007
aaand one time in a band camp
Pühapäeval 21. oktoobril sõitsime kogu perega Egmond aan Zee-le Ronaldi õele Jacqueline'le külla. Kuna ta ridaelamu on merest vaid mõnesaja meetri kaugusel, siis oli kõigil ülielevus sees, et uohoou, saab ikka mere äärde jalutama minna ja nii. Arvasin alguses, et asi on lihtsalt selles, et Amersfoort ei ole merele eriti lähedal, kuid kui me randa jõudsime, siis sain aru, et asi on pigem selles, et see, et kuskil oli kirjas, et hollandlaste põhipühapäevategevuseks on jalutamine, polegi mingi "ei osanud eriti midagi muud iseloomustavat kirja panna ja see tundus kõige üldisem olevat", vaid asi ongi päriselt nii, sest rannas oli sadu inimesi. konkreetselt.
Igatahes, pärast paari tundi sõitsime sealt edasi Hoofdstad-i, kus elab Marchella õde Marion ja seejärel viisid nad mu Bodegravenisse Märteni ja Agustini juurde. Margarita oli ka seal ja temale lisaks veel üks tüdruk Claire. Mõtlesin alguses, et ookei, võib-olla siis on ikkagi Fijsil mõni veidi noorem sugulane, kellest Märten varem teadlik polnud, aga kui ma lõpuks selle kohta Märtenilt küsisin, ütles ta hoopis, et tal ei ole kahjuks õrna aimugi, kes see tüdruk on. Nimelt olevat Fijs taaskord oma maailma suurima külalislahkuse mängu pannud ning kirikust mingi tüdruku kaasa krabanud ja temaga poiste ärgates kohale ilmunud. Paremat kingitust poleks osanud soovidagi noh, aitäh, Fijs, et ikka meie eest hästi hoolt kannad. Igatahes, Claire otsustas jääda meiega ka õhtusöögile ning kuna me olime arvatavasti tema silmis mingid saamatud välismaalased, kes rongisõiduga hakkama ei saa, siis otsustas ta, et kõige kasulikum oleks meiega ka Amsterdami kaasa tulla. (Kahjuks aga kui me minema hakkasime, siis tuli välja, et hoopis tema on see, kes ei ole kordagi rongiliiklust kasutanud ehk pärast mõneminutilist piletiautomaadi ees seismist teatas ta: "aaaaga kas teie teate, kuidas see masin töötab? sest mul pole ausalt öeldes õrna aimugi.")
Igatahes, Bodegravenis olime teisipäevani. Esmaspäeval otsustasime, et aitab küll sellest tüüpilisest hollandi söögitegemismaneerist, et võtad sügavkülmast liha ja kapist mingi möksisegu, kuhu vaid vett on vaja lisada, ning ongi õhtusöök valmis, ning tegime õhtu a la Mehhiko ehk tortillasid, mis tänu sellele, et ka tortillalehed ise tegime ja nii, maitsesid umbes maailma kõige paremini.
Teisipäeval sõitsime Bodegravenist Amsterdami, kus pidime Argentiina Claraga kokku saama. Sellest pidi saama tõeline kultuuripäev, aga kahjuks läksid asjad natuke teisiti, sest Clara jäi oma mingist bussist maha ja siis istus vale peale ja nii edasi ning ühesõnaga jõudis kohale planeeritust umbes kolm tundi hiljem. Peagi tuli välja, et ka infovahetus on meil natuke valesti toiminud ehk väide, et Clara teab Amsterdami kesklinnas 15 euroseid hosteleid/hotelle, oli ka natuke vale. Olimegi parasjagu mingeid hotelle vaadanud ja jõudnud järeldusele, et kõige odavam on võtta kahene tuba, mis maksab 60 eurot (...ja siis vaadata, et mis ülejäänud kolmest inimesest saab), KUI seisime just peatänaval ja meie juurde sõitis noormees nimega Edwin, kes küsis, kas me otsime omale ööbimiskohta ning et ta tegeleb niiöelda holiday apartmentitega ja et tal ongi just üks korter praegu kesklinnas vaba. Ja et noh, kuna asi nii hiline on, siis annaks ta selle meile kolmeks päevaks ühe inimese pealt 60 euroga. Ühesõnaga, kui asjad olid üle kontrollitud, et ta firma tõesti eksisteerib ja ta meid üle ei lase, otsustasime sinna jääda. Ja noh, oligi konkreetselt kõige kesklinnamas kesklinnas, ülakorruse hispaanlastest naabrite, köögi, vannitoa ja kahe toaga. Nii et sellega läks väga hästi :)
Ühesõnaga, mis siin ikka kaua taga heietada, seega lühidalt öeldes läksime esimesel õhtul lihtsalt linnapeale ringi vaatama ning otsisime üles ka Margarita kaua-räägitud Leidsepleini, mis ei olnudki kahjuks nii vägev, kui ta ootas. Teisel päeval oli tõeline kultuuripäev, kui jõudsime kolmes muuseumiski ära käia. Ja õhtul oli linn kuidagi veidralt tühi, mistõttu läksime ühte esimesse kohta, mis hea tundus, sest uksel oli suur silt reggae- ja skamuusika kohta ja nii. Ühesõnaga, see oli mingil määral andergraund klubilaadne koht, kus oli laivkontsert mingi mehega inglismaalt, kes suutis umbes minutiga üksipäini salvestajaga (või kuidas seda nimetama peabki) valmis teha a la Nuspirit Helsinki "Hard Like a Rock (Nuspirit emorph)"-i veidi rohkem reggaelikuma versiooni. Mina olin asjast ülivaimustuses ja Märtenile läks ka kuuldatavasti asi peale, aga teised ei olnud kahjuks eriti, mistõttu pidime sealt demokraatia sunnil lahkuma ja liikuma hoopis põhihollandiklubimuusika suunas. Leidsime päris hea koha ka, aga kahjuks oli meie kõigi finantsseis keskeltläbi kahe euro suurune ning sissepääs maksis viis. Seega ei jäänud muud üle kui jälitada mingit suurt inglastest noorte gruppi mingi teise pubini, kuhu läkski täpselt neid kahte eurot vaja.
Igatahes, kogu see hispaania keel viskas lõpuks päris palju üle, mistõttu otsustasin oma vanematele esitatud plaane mitte muutma hakata (sest kahjuks algselt oli Märten kõigest valesti aru saanud ning ma olin tema jutu kõigile juba ette vuristanud), Eindhoveni selleks korraks vahele jätta ning minna neljapäeval koju. Ülihea oli jälle hollandi keelt kuulda ning et mitte näida selle lolli eestlasena, kes veel üldse keelt ei julge rääkida (sest pärast Fijsi igapäevaseid identseid küsimusi otsustas Märten lõpuks neile hollandi keeles vastama hakata), oli kohe inspiratsioon ka peal. Marchella ja Diede tulid mulle bussi peale vastu ka ning esimest korda kogu siinoleku jooksul oli tunne, et maaa läheen kojuuuu!! (siinkohal palun jätta kõrvale kõik arvamused a la mis sa enne arvasid siis, et elad mingis hotellis vä).
Laupäeval käisin traditsiooniliselt SC Hoevelakenile kaasa elamas ning olles taaskord tegutsemistujus, hakkasin juba vaikselt kahetsema, et siiski selle Eindhoveni ära jätsin. AGA kus probleem, seal lahendus ning kella seitsme ajal helistas mulle järsku maruvihane Värske Tuul, kes pikalt kirus midagi ning rääkis menopausis naistest ja seejärel mainis, et nad jäid KLM-i eksituse pärast emaga New Yorgi lennukist maha, on praegu Schipholis ja et kas ma ei tahaks sinna nendega kohtuma minna. Ei olnudki eriti palju mõelda vaja ning ühesõnaga pärast pikkipikki raskusi (sest rongisüsteem on juhul, kui rongid ei sõida, palju keerulisem, kui arvata võiks) olin kell kümme lennujaamas. jaaaa mis siin nüüd ikka rääkida, KUI tore oma kullakallist näha oli ja nii, sest see oli igatahes vägavägaväga hea. Ainuke probleem, mis sellega kaasnes, oli see, et pärast kõiki eestijutte ning eestipilte oli pühapäeval täiesti arusaamatu olukord, sest ei saanudki enam eriti aru, mis täpsemalt aan de hand is.
Igatahes, pärast paari tundi sõitsime sealt edasi Hoofdstad-i, kus elab Marchella õde Marion ja seejärel viisid nad mu Bodegravenisse Märteni ja Agustini juurde. Margarita oli ka seal ja temale lisaks veel üks tüdruk Claire. Mõtlesin alguses, et ookei, võib-olla siis on ikkagi Fijsil mõni veidi noorem sugulane, kellest Märten varem teadlik polnud, aga kui ma lõpuks selle kohta Märtenilt küsisin, ütles ta hoopis, et tal ei ole kahjuks õrna aimugi, kes see tüdruk on. Nimelt olevat Fijs taaskord oma maailma suurima külalislahkuse mängu pannud ning kirikust mingi tüdruku kaasa krabanud ja temaga poiste ärgates kohale ilmunud. Paremat kingitust poleks osanud soovidagi noh, aitäh, Fijs, et ikka meie eest hästi hoolt kannad. Igatahes, Claire otsustas jääda meiega ka õhtusöögile ning kuna me olime arvatavasti tema silmis mingid saamatud välismaalased, kes rongisõiduga hakkama ei saa, siis otsustas ta, et kõige kasulikum oleks meiega ka Amsterdami kaasa tulla. (Kahjuks aga kui me minema hakkasime, siis tuli välja, et hoopis tema on see, kes ei ole kordagi rongiliiklust kasutanud ehk pärast mõneminutilist piletiautomaadi ees seismist teatas ta: "aaaaga kas teie teate, kuidas see masin töötab? sest mul pole ausalt öeldes õrna aimugi.")
Igatahes, Bodegravenis olime teisipäevani. Esmaspäeval otsustasime, et aitab küll sellest tüüpilisest hollandi söögitegemismaneerist, et võtad sügavkülmast liha ja kapist mingi möksisegu, kuhu vaid vett on vaja lisada, ning ongi õhtusöök valmis, ning tegime õhtu a la Mehhiko ehk tortillasid, mis tänu sellele, et ka tortillalehed ise tegime ja nii, maitsesid umbes maailma kõige paremini.
Teisipäeval sõitsime Bodegravenist Amsterdami, kus pidime Argentiina Claraga kokku saama. Sellest pidi saama tõeline kultuuripäev, aga kahjuks läksid asjad natuke teisiti, sest Clara jäi oma mingist bussist maha ja siis istus vale peale ja nii edasi ning ühesõnaga jõudis kohale planeeritust umbes kolm tundi hiljem. Peagi tuli välja, et ka infovahetus on meil natuke valesti toiminud ehk väide, et Clara teab Amsterdami kesklinnas 15 euroseid hosteleid/hotelle, oli ka natuke vale. Olimegi parasjagu mingeid hotelle vaadanud ja jõudnud järeldusele, et kõige odavam on võtta kahene tuba, mis maksab 60 eurot (...ja siis vaadata, et mis ülejäänud kolmest inimesest saab), KUI seisime just peatänaval ja meie juurde sõitis noormees nimega Edwin, kes küsis, kas me otsime omale ööbimiskohta ning et ta tegeleb niiöelda holiday apartmentitega ja et tal ongi just üks korter praegu kesklinnas vaba. Ja et noh, kuna asi nii hiline on, siis annaks ta selle meile kolmeks päevaks ühe inimese pealt 60 euroga. Ühesõnaga, kui asjad olid üle kontrollitud, et ta firma tõesti eksisteerib ja ta meid üle ei lase, otsustasime sinna jääda. Ja noh, oligi konkreetselt kõige kesklinnamas kesklinnas, ülakorruse hispaanlastest naabrite, köögi, vannitoa ja kahe toaga. Nii et sellega läks väga hästi :)
Ühesõnaga, mis siin ikka kaua taga heietada, seega lühidalt öeldes läksime esimesel õhtul lihtsalt linnapeale ringi vaatama ning otsisime üles ka Margarita kaua-räägitud Leidsepleini, mis ei olnudki kahjuks nii vägev, kui ta ootas. Teisel päeval oli tõeline kultuuripäev, kui jõudsime kolmes muuseumiski ära käia. Ja õhtul oli linn kuidagi veidralt tühi, mistõttu läksime ühte esimesse kohta, mis hea tundus, sest uksel oli suur silt reggae- ja skamuusika kohta ja nii. Ühesõnaga, see oli mingil määral andergraund klubilaadne koht, kus oli laivkontsert mingi mehega inglismaalt, kes suutis umbes minutiga üksipäini salvestajaga (või kuidas seda nimetama peabki) valmis teha a la Nuspirit Helsinki "Hard Like a Rock (Nuspirit emorph)"-i veidi rohkem reggaelikuma versiooni. Mina olin asjast ülivaimustuses ja Märtenile läks ka kuuldatavasti asi peale, aga teised ei olnud kahjuks eriti, mistõttu pidime sealt demokraatia sunnil lahkuma ja liikuma hoopis põhihollandiklubimuusika suunas. Leidsime päris hea koha ka, aga kahjuks oli meie kõigi finantsseis keskeltläbi kahe euro suurune ning sissepääs maksis viis. Seega ei jäänud muud üle kui jälitada mingit suurt inglastest noorte gruppi mingi teise pubini, kuhu läkski täpselt neid kahte eurot vaja.
Igatahes, kogu see hispaania keel viskas lõpuks päris palju üle, mistõttu otsustasin oma vanematele esitatud plaane mitte muutma hakata (sest kahjuks algselt oli Märten kõigest valesti aru saanud ning ma olin tema jutu kõigile juba ette vuristanud), Eindhoveni selleks korraks vahele jätta ning minna neljapäeval koju. Ülihea oli jälle hollandi keelt kuulda ning et mitte näida selle lolli eestlasena, kes veel üldse keelt ei julge rääkida (sest pärast Fijsi igapäevaseid identseid küsimusi otsustas Märten lõpuks neile hollandi keeles vastama hakata), oli kohe inspiratsioon ka peal. Marchella ja Diede tulid mulle bussi peale vastu ka ning esimest korda kogu siinoleku jooksul oli tunne, et maaa läheen kojuuuu!! (siinkohal palun jätta kõrvale kõik arvamused a la mis sa enne arvasid siis, et elad mingis hotellis vä).
Laupäeval käisin traditsiooniliselt SC Hoevelakenile kaasa elamas ning olles taaskord tegutsemistujus, hakkasin juba vaikselt kahetsema, et siiski selle Eindhoveni ära jätsin. AGA kus probleem, seal lahendus ning kella seitsme ajal helistas mulle järsku maruvihane Värske Tuul, kes pikalt kirus midagi ning rääkis menopausis naistest ja seejärel mainis, et nad jäid KLM-i eksituse pärast emaga New Yorgi lennukist maha, on praegu Schipholis ja et kas ma ei tahaks sinna nendega kohtuma minna. Ei olnudki eriti palju mõelda vaja ning ühesõnaga pärast pikkipikki raskusi (sest rongisüsteem on juhul, kui rongid ei sõida, palju keerulisem, kui arvata võiks) olin kell kümme lennujaamas. jaaaa mis siin nüüd ikka rääkida, KUI tore oma kullakallist näha oli ja nii, sest see oli igatahes vägavägaväga hea. Ainuke probleem, mis sellega kaasnes, oli see, et pärast kõiki eestijutte ning eestipilte oli pühapäeval täiesti arusaamatu olukord, sest ei saanudki enam eriti aru, mis täpsemalt aan de hand is.
neljapäev, 15. november 2007
Tjongejonge ja /-\ o o o|- o| s -|- u |< negen
Trenniga on siin nii, et kõik käivad rekreatsiooni mõttes ühe korra nädalas ning kui ma teatasin, et ma olin paar aastat tagasi sunnitud võrkpalli pooleli jätma, sest ma sain kolme-nelja asemel vaid kaks korda nädalas trennis käia, vaatasid nad mind kui natuke hullumeelset. krrreeeisi estonian piipõl noh. Ühesõnaga, saamaks tundma uusi inimesi ning natuke raskemat trenni, otsustasin hakata siin ka kaks korda nädalas trenni tegema, millele (loodetavasti) lisanduvad ka igalaupäevased sõpruskohtumised. Niisiis, 8. oktoobril oli esimene kord, kui ma Rrrhoberti trenni läksin.
Teisipäeval oli Agnese juures vahetusvanemate kokkusaamine, millest Ronald muidugi väga osavalt mööda hiilis. Seega oli Marchella oma suureks kurvastuseks, kuna Agnes ei ole just ta kõige lemmikum inimene (ehk nad rääkisid juba pärast oma mingit tüli Agnesega, et aasta lõpus kavatsevad nad Bobile, st YFU direktorile, öelda, et väga tore aasta oli, aga kahjuks me edaspidi küll ühtegi vahetusõpilast ei võta ja seda Agnese pärast) sinna üksi sunnitud minema. Arvasime, et ega sellest midagi eriti ei tule, aga kui Marchella koju saabus, olid tuju ja olek küll hoopis teistsugused kui varem. Ühesõnaga, miks see nii revolutsiooniline oli, oli seetõttu, et alates sellest päevast hakkas mu kodune suhtlus nende poolt ainult hollandikeelne olema ja seda isegi enam-vähem ühegi erandita.
Laupäeval oli Nicky kaua-kaua planeeritud sünnipäevapidu. Alguses oli muidugi proovikivi number üks ehk "leia ise oma Emiclaer", aga olles selle läbinud, kogunesime väikse seltskonnaga Nicky juurde, kust läksime natukese aja pärast edasi pannkoogirestorani. ja sealt tagasi. Mingi hetk saabusid ka Aaron ja Ernest ja nii edasi. Ernest on Nicky orkestriaegadelt ning kui mul isegi oleks mingi hetk sel õhtul tuju veidi halvemaks läinud, oleks saanud lihtsalt korraks temaga rääkima minna ja kõik oleks jälle parem olnud, nimelt pole ma vist kedagi kuulnud niigi naljakat tjongejongejongejonge([šhooonge joonge jonge jonge])-t NII palju ütlemas:D "Tjooongejongejonge, do you also have such crazy videos for the Estonian songs? jaa-jaa, tjooongejongejongejongejonge". Kui kell kaheteistkümne poole liikus, läksime Ernesti, Nicky ja Manouniga neljakesi linna ja pärastpoole ööseks kõik Nicky juurde. Vähemalt oli mul üks suurepärane otsus kotis ehk lubadus Nicky juurde ööseks jääda, sest teise võimalusena oleks ma pidanud Tomiga koos koju sõitma. Muidu oleks kõik väga pöörfi olnud, kuid probleem oli selles, et Tom oli õhtut alustanud ühe võrkpallisõbra peol, mistõttu ta edukam osa õhtust vaid umbes pooletunniseks jäi.
Järgmise nädala neljapäeval, 18. oktoobril, algas minu kõige esimene Toetsenweek ja seda bioloogiaga ehk poolteist tundi omaette itsitamist, sest bioloogiaalane keel ei ole küll just kõige arusaadavam noh. Vähemalt oli mul suurepärane võimalus oma tahtmise järgi küsimustele vastata ehk et kui vastusevariantidest aru ei saanud, siis sai vähemalt kirjutada asja kohta nii palju, kui ma tean, eks. Ühesõnaga ei olnud siis eriti imestada, et mu bioloogia töö hinne tuli kokku 2,5. Reedene keemia läks igatahes paremini, sest seal ei olnud eriti midagi nii väga uut ning enam-vähem ainsaks takistuseks oli see, et aega oli kõigile umbes pool tundi liiga vähe. Kuid sellegipoolest läks hästi ja uooouu-uoooouu-uooouu, 7 oli ka kotis :)
Teisipäeval oli Agnese juures vahetusvanemate kokkusaamine, millest Ronald muidugi väga osavalt mööda hiilis. Seega oli Marchella oma suureks kurvastuseks, kuna Agnes ei ole just ta kõige lemmikum inimene (ehk nad rääkisid juba pärast oma mingit tüli Agnesega, et aasta lõpus kavatsevad nad Bobile, st YFU direktorile, öelda, et väga tore aasta oli, aga kahjuks me edaspidi küll ühtegi vahetusõpilast ei võta ja seda Agnese pärast) sinna üksi sunnitud minema. Arvasime, et ega sellest midagi eriti ei tule, aga kui Marchella koju saabus, olid tuju ja olek küll hoopis teistsugused kui varem. Ühesõnaga, miks see nii revolutsiooniline oli, oli seetõttu, et alates sellest päevast hakkas mu kodune suhtlus nende poolt ainult hollandikeelne olema ja seda isegi enam-vähem ühegi erandita.
Laupäeval oli Nicky kaua-kaua planeeritud sünnipäevapidu. Alguses oli muidugi proovikivi number üks ehk "leia ise oma Emiclaer", aga olles selle läbinud, kogunesime väikse seltskonnaga Nicky juurde, kust läksime natukese aja pärast edasi pannkoogirestorani. ja sealt tagasi. Mingi hetk saabusid ka Aaron ja Ernest ja nii edasi. Ernest on Nicky orkestriaegadelt ning kui mul isegi oleks mingi hetk sel õhtul tuju veidi halvemaks läinud, oleks saanud lihtsalt korraks temaga rääkima minna ja kõik oleks jälle parem olnud, nimelt pole ma vist kedagi kuulnud niigi naljakat tjongejongejongejonge([šhooonge joonge jonge jonge])-t NII palju ütlemas:D "Tjooongejongejonge, do you also have such crazy videos for the Estonian songs? jaa-jaa, tjooongejongejongejongejonge". Kui kell kaheteistkümne poole liikus, läksime Ernesti, Nicky ja Manouniga neljakesi linna ja pärastpoole ööseks kõik Nicky juurde. Vähemalt oli mul üks suurepärane otsus kotis ehk lubadus Nicky juurde ööseks jääda, sest teise võimalusena oleks ma pidanud Tomiga koos koju sõitma. Muidu oleks kõik väga pöörfi olnud, kuid probleem oli selles, et Tom oli õhtut alustanud ühe võrkpallisõbra peol, mistõttu ta edukam osa õhtust vaid umbes pooletunniseks jäi.
Järgmise nädala neljapäeval, 18. oktoobril, algas minu kõige esimene Toetsenweek ja seda bioloogiaga ehk poolteist tundi omaette itsitamist, sest bioloogiaalane keel ei ole küll just kõige arusaadavam noh. Vähemalt oli mul suurepärane võimalus oma tahtmise järgi küsimustele vastata ehk et kui vastusevariantidest aru ei saanud, siis sai vähemalt kirjutada asja kohta nii palju, kui ma tean, eks. Ühesõnaga ei olnud siis eriti imestada, et mu bioloogia töö hinne tuli kokku 2,5. Reedene keemia läks igatahes paremini, sest seal ei olnud eriti midagi nii väga uut ning enam-vähem ainsaks takistuseks oli see, et aega oli kõigile umbes pool tundi liiga vähe. Kuid sellegipoolest läks hästi ja uooouu-uoooouu-uooouu, 7 oli ka kotis :)
teisipäev, 13. november 2007
and how can you not know the leeegendary dj CHUCKIE, right
2. oktoobril oli mu kallil õeraasul Kristil ja tema vapustaval perel tagasisõit Lõuna-Prantsusmaalt Eestisse ja õnneks juhtus nende lennuvahetus olema täpselt minumaa Amsterdamis. Sinnaminekuga kaasnes arvatavasti maailma suurim närvilisus, sest see oli mu esimene siinne rongisõit. Alguses olin muidugi julgus ise, aga kui ma pärast kõigile kinnitamist, et jaaa, muuidugi ma tean, kus rongijaam on, umbes 40 minutit rattaga linnas ringi ekselnud olin, jõudis kohale, et eeldatavasti on nad selle siiski vahepeal mujale paigutanud. Igatahes, sain sellega vähemalt praktilise teadmise "kui sa midagi otsid, siis siltide järgi orienteerumine on ka päris hea variant" võrra rikkamaks ning jõudsin seega õnnelikult kohale ka. Rongid on siin sellised, et pole päris sveitsiimed, aga minusugusele traditsioonilistele võltsnahaga kaetud puupinkidega varustatud rongide peale sattujale oli ikka päris uoooouuu.
Igatahes, sain Schipholis oma võrratut õepoega (, kes mind isegi ära tundis!!,) näha, tsutt juttu rääkida ja hiiglaslikke laadungeid vahetada (ainult et kohukesi ei saanudki, krt!).
5. oktoobril käisin Claudia ja Marijega de Haenis jälle. jaaaa muud ei olegi selle kohta öelda vist.
....sest SIIS oli selle aasta esimene kõigekõige parem nädalavahetus. Hommikupoole käisin kirikus Oma Lenseni sünnipäeva tähistamas ehk ta on "meie tänava vanaema", kes elab üksi, aga ikkagi on kogu aeg täiesti tegus ehk sõidab autoga igal pool ringi ja teeb remonti ja nii edasi ja kõigele sellele lisaks sai sel nädalal 90 aastaseks.
Ma olin kogu nädala igaltpoolt kuulnud, et laupäeval on Starlightis LEGENDAARNE DJ CHUCKIE ja kõik lubasid minna ning kuuldavasti mõned isegi seal oma sünnipäevapeo aafterpaartit pidada. nojah siis, oligi just valju muusika tuju ning tahtsin ka selle populaarse nahkpükstepeokoha ära näha, mistõttu otsustasime Märteniga lõpuks ometi oma plaanid ka ellu viia ning ühesõnaga tulid nad Agustiniga õhtul siia. Kohalejõudmine võttis neil planeeritust tsutt rohkem aega ehk et mingi kell Märten helistas ja teatas, et nad on nüüd kiriku juures ja kuhu edasi. Seletasin ära, et otse-otse-otse ja ükshetk vasakule, mille peale ta mõtles natuke ja ütles, et kiriku juurest läheb üks tee paremale. ookei, seletasin siis uuesti ja jaurasime veel natuke aega, kuni lõpuks tuli pähe küsida, et ooota, kus linnas te olete üldse ning seega tuli välja, et nende vahetusisa Fijs ([feiss]) ongi mõnikord natuke vähem mõistlik ehk ta oli surmkindel olnud, et ma elan hoopis kuskil Amsterdamist vasakul või midagi. Aga jah, lõpuks jõudsid nad igatahes kohale. Nicky tuli ka siia ning Marchella oli nõus meid kohale toimetama. Starlightile lähenedes oli kohe näha, et DJ Chuckie on tõepoolest legendaarne, sest hoolimata hilisest kellaajast oli liiklus eriti tihe ning rahvast oli nii palju, et oleks vabalt kolm Starlighti täis saanud, sest neid tuli isegi spetsiaalsete bussidega pidevalt juurde. Ja tõesti, tundus, et KÕIK olid seal, sest ma nägin ühe korraga ära umbes kõik oma siinsed hollandlastest tuttavad. Igatahes, umbes kohe tuli välja, et pileteid on liiga vähe, mistõttu lasti sisse ainult need, kellel olid eelmüügist ostetud piletid. Mida meil muidugi polnud. Seega tuli Marchella tagasi ning sõidutas meid hoopiski Amersfoorti, kus otsustasime Karseboomi minna. Karseboom on tüüpiline siinne pubi, mis õhtul muutub tantsukohaks ära ning minu suureks üllatuseks oli seal isegi kahe-ruumi-süsteem ehk et sai valida, kas kuulata mainstreami ja hollandi süldilaulude segu või igavesti kestva rütmiga tüüpilist Hollandi tantsumuusikat. Valisime selle viimase otseloomulikult, sest millegipärast (hm hm, miks küll) oli seal vähem inimesi. Aga jah, seal saime ka esimest korda siinse elukalliduse ohvriteks ehk et väljaskäimine on siin umbes neli korda kallim, ma arvan.
Igatahes, kuna me mahutasime nii Märteni kui ka Agustini minu imepisikesse tuppa ära, siis olin sunnitud pühapäeval minimaalselt magama ning juba kella kuue ajal ärkama, sest Agustin magas mu narilaadsevoodi all ning ta oli avastanud mu madratsist hargneva niidi, millega ta otseloomulikult pinistama hakkas. Ja vähemalt saime kõik omale ka parima täisäratuse, kui pärast eelmise õhtu korduvaid hoiatusi, et Märten liiga kiiresti istuli ei tõuseks (sest ta pool keha oli laua all), ta esimese asjana täie matsuga oma pea ära lõi. Ühesõnaga, poisid jäid siia veel terveks pühapäevaks ka ning läksid alles viie-kuue ajal koju, sest kuna Francesca oli Hispaanias ja ainus asi, mida Fijs söögi osas ise teha oskab, on maitsetu jogurt kapist välja võtta ja seda süües oma prillid sinna sisse kukutada, oli nende kord õhtusöök valmistada ja pesu pesta.
Igatahes, sain Schipholis oma võrratut õepoega (, kes mind isegi ära tundis!!,) näha, tsutt juttu rääkida ja hiiglaslikke laadungeid vahetada (ainult et kohukesi ei saanudki, krt!).
5. oktoobril käisin Claudia ja Marijega de Haenis jälle. jaaaa muud ei olegi selle kohta öelda vist.
....sest SIIS oli selle aasta esimene kõigekõige parem nädalavahetus. Hommikupoole käisin kirikus Oma Lenseni sünnipäeva tähistamas ehk ta on "meie tänava vanaema", kes elab üksi, aga ikkagi on kogu aeg täiesti tegus ehk sõidab autoga igal pool ringi ja teeb remonti ja nii edasi ja kõigele sellele lisaks sai sel nädalal 90 aastaseks.
Ma olin kogu nädala igaltpoolt kuulnud, et laupäeval on Starlightis LEGENDAARNE DJ CHUCKIE ja kõik lubasid minna ning kuuldavasti mõned isegi seal oma sünnipäevapeo aafterpaartit pidada. nojah siis, oligi just valju muusika tuju ning tahtsin ka selle populaarse nahkpükstepeokoha ära näha, mistõttu otsustasime Märteniga lõpuks ometi oma plaanid ka ellu viia ning ühesõnaga tulid nad Agustiniga õhtul siia. Kohalejõudmine võttis neil planeeritust tsutt rohkem aega ehk et mingi kell Märten helistas ja teatas, et nad on nüüd kiriku juures ja kuhu edasi. Seletasin ära, et otse-otse-otse ja ükshetk vasakule, mille peale ta mõtles natuke ja ütles, et kiriku juurest läheb üks tee paremale. ookei, seletasin siis uuesti ja jaurasime veel natuke aega, kuni lõpuks tuli pähe küsida, et ooota, kus linnas te olete üldse ning seega tuli välja, et nende vahetusisa Fijs ([feiss]) ongi mõnikord natuke vähem mõistlik ehk ta oli surmkindel olnud, et ma elan hoopis kuskil Amsterdamist vasakul või midagi. Aga jah, lõpuks jõudsid nad igatahes kohale. Nicky tuli ka siia ning Marchella oli nõus meid kohale toimetama. Starlightile lähenedes oli kohe näha, et DJ Chuckie on tõepoolest legendaarne, sest hoolimata hilisest kellaajast oli liiklus eriti tihe ning rahvast oli nii palju, et oleks vabalt kolm Starlighti täis saanud, sest neid tuli isegi spetsiaalsete bussidega pidevalt juurde. Ja tõesti, tundus, et KÕIK olid seal, sest ma nägin ühe korraga ära umbes kõik oma siinsed hollandlastest tuttavad. Igatahes, umbes kohe tuli välja, et pileteid on liiga vähe, mistõttu lasti sisse ainult need, kellel olid eelmüügist ostetud piletid. Mida meil muidugi polnud. Seega tuli Marchella tagasi ning sõidutas meid hoopiski Amersfoorti, kus otsustasime Karseboomi minna. Karseboom on tüüpiline siinne pubi, mis õhtul muutub tantsukohaks ära ning minu suureks üllatuseks oli seal isegi kahe-ruumi-süsteem ehk et sai valida, kas kuulata mainstreami ja hollandi süldilaulude segu või igavesti kestva rütmiga tüüpilist Hollandi tantsumuusikat. Valisime selle viimase otseloomulikult, sest millegipärast (hm hm, miks küll) oli seal vähem inimesi. Aga jah, seal saime ka esimest korda siinse elukalliduse ohvriteks ehk et väljaskäimine on siin umbes neli korda kallim, ma arvan.
Igatahes, kuna me mahutasime nii Märteni kui ka Agustini minu imepisikesse tuppa ära, siis olin sunnitud pühapäeval minimaalselt magama ning juba kella kuue ajal ärkama, sest Agustin magas mu narilaadsevoodi all ning ta oli avastanud mu madratsist hargneva niidi, millega ta otseloomulikult pinistama hakkas. Ja vähemalt saime kõik omale ka parima täisäratuse, kui pärast eelmise õhtu korduvaid hoiatusi, et Märten liiga kiiresti istuli ei tõuseks (sest ta pool keha oli laua all), ta esimese asjana täie matsuga oma pea ära lõi. Ühesõnaga, poisid jäid siia veel terveks pühapäevaks ka ning läksid alles viie-kuue ajal koju, sest kuna Francesca oli Hispaanias ja ainus asi, mida Fijs söögi osas ise teha oskab, on maitsetu jogurt kapist välja võtta ja seda süües oma prillid sinna sisse kukutada, oli nende kord õhtusöök valmistada ja pesu pesta.
pühapäev, 4. november 2007
38-39
17. septembril otsustasin, et aitab naljast ja tegin oma esimese katse hakkamaks perega hollandi keeles suhtlema. Või okei noh, et nemad räägiks hollandi keeles ja mina ikka inglise keeles vastu, aga kahjuks kestis see ainult mõned päevad, pärast mida läks asi ikka lihtsamat teed pidi ja harjumusest mindi ikka kogu aeg ingliseomale üle.
19. septembril läksin esimest korda trenni ja olgugi, et alguses kartsin päris palju, sest nii palju kui suvel näha oli, ei ole siiski hoolimata kõigist mu lootustest võrkpallimängimisoskus selline asi, mis ajaga ära ei kao, siis tegelikult ei olnudki üldse põhjust, sest kõik olid ülisõbralikud ja toredad ja nii ning kui päris aus olla, siis nad ei olnud isegi üldse nii, hm, oskuslikud ka. Alguses muidugi olin sunnitud kõik läbi kätlema ja pärast seda oli neil niiii palju küsimusi, et endalgi üllatav. Aga jah, Sara tegi trenni igaks juhuks inglise keeles (olgugi, et tuli ka päris palju väljendeid a la Good so!! sisse ja nii) ja pärast saatsid tüdrukud mind koju ka. Nii et esimene kogemus oli ülihea ning kuna see oli, noh, poolteist kuud tagasi, siis vòin edaspidiseks kinnitada, et jätkuvalt on hea ja on juba natuke isegi nagu VK Tähe ilusatel aegadel :)
20. septembril oli Amersfoortis mu area kokkusaamine ehk Agnes ütles, et "lähme mäkdoonaldsisse ja jäätist sööma" või midagi sarnast. Naersin natuke ja mõtlesin, et huvitav, mida me siis päriselt teeme, aga kui me rongijaamas kõigiga kokku saime ja sealt edasi McDonaldsi poole suundusime, tuli välja, et asi oli naljast vist siiski päris kaugel. Igatahes, mis siis märkimisväärset selle õhtu juures oli, oli see, et ma olin sunnitud Agnesega kahekesi koos linna sõitma, ta rääkis peaaegu kogu aeg hollandi keeles ja see oli esimene kord, kui ma sain põhimõtteliselt kõigest aru! muudsiismidagi. Ainult seda, et seal leppisime ka Tai Joeyga kokku, et pühapäeval teeme shopingupäeva ehk Amersfoortis oli koopzondag. Ja seda tegimegi siis.
27. septembril olin sunnitud kell viis ärkama, et veerand seitsmest Tomi juures olla. Dewy ja Lisa olid ka seal juba ning ühesõnaga oli sel päeval V5-e ekskursioon kahe ja poole tunni bussisõidu kaugusel asuvasse Brüsselisse. Sellest kuuldes olin muidugi mina vist natuke rohkem elevuses kui kõik teised, sest ei ole ikka küll veel sellega ära harjunud, et kõik Euroopa põhisuurlinnad nii lähedal on noh. Ehk et noh, meil on ikka päevased ekskursioonid tavaliselt ju Palamusele või heal juhul kuskile kaugemalegi a la Tartusse või nii.
Igatahes, alguses oli kohustuslik muuseumiekskursioon, mis oli minu arust jumala huvitav ja nii, mistõttu oli kergelt veider pärast kõigi suurt kirumist vastata, et mulle isegi täitsa meeldis. Ehk et noh, asi oli giidiga ja ei olnud mingit sellist asja, et "vaatame nüüd üksikasjalikud kõik need natüürmordid läbi, sest ma ise olen nendest ju üliekstaasis", vaid sellest palju interaktiivsem ja vaheldusrikkam variant. Aga jah, pärast seda veetsime natuke aega Grote Marktil, kus oli kahe bigband-orkestri bättel ja seejärel oli omamoodi linnaekskursioon. Ehk et jah, otsisime Manneken Pis-i üles ning kuna keegi ei osanud enam kuskilepoole liikuda, läksime põhimõtteliselt umbes kohe Grote Marktile tagasi. nojaaa siis. Ja pärast seda oli siis otseloomulikult kohustuslik H&Mituur.
Tagasisõit oli õnneks kõvasti lõbusam ja laulusem, kui sinnaminek, sest nähtavasti ei olnud poisid oma uaaaau, belgia õlu...uaaau-ga eriti tagasi hoidnud. Sattusin Kimiga istuma ja õnneks ka oma klassivenna Mike'i ette, kes küll tavaliselt tundub päris vaikne, aga joogid teevad imet noh ja seega pidas ta hoopis kõige paremaks ideeks terve futsking tee häälitseda ja Kimi tooli edasi-tagasi kõigutada, nii et oli tunne nagu nendel nõmedatel kohvitassikarussellidel, kus alati süda pahaks läheb :) Aga noh, iseenesest oli kõik väga tore ja sain ka Kimilt kinnitust sellele, et turvalisus väljaspool külaelu eriti ei kehti ning et ma küll kunagi üksi öösel Amersfoortist rattaga tagasi sõita ei kavatse. Ehk et ta elab ka mingid kilomeetrid linnast eemal ja küsisin, et kuidas ta tavaliselt koju läheb ning pärast seda, kui ta vastas, et enamjaolt üksi, aga et ega midagi eriti juhtunud ei ole, ainult ühe korra tõugati ta rattalt maha ning järsku tekkis ka mingi marokolastelaadsete ring ta ümber ja et teisel korral peitis ta end põõsastesse ära ja see, kes teda taga ajas, ei leidnud teda üles, ei ole eriti tahtmist nendest pooltunnelitest läbi sõita, mis mu rattateel on.
Jaaa siiiis reedel, 28. septembril, tuli poole kümne ajal Claudia mulle järele ja läksime koos de Haeni, kus, nagu pärast välja tuli, olid ta sõbrad kirikuklubist. Üldse on see, et üllatavalt palju noori on väga usklikud, aga õnneks ei ole nad sellega üldse pealetükkivad ega midagi. Kuigi noh, sellised teated on küll tsutt hirmutavad, kui näiteks Claudia ütles, et kõige rohkem tahaks ta oma elukutseks misjonäritööd Aafrikas. nojaa. Igatahes, Claudia sõbrad olid eriti sõbralikud ja olid isegi pärast mu järele küsinud, et kas mul läheb ikka hästi ja nii. Ja noh, kuna nad käivad vist enam-vähem igal reedel oma seltskonnaga seal, siis on ka nüüd koht, kuhu alati nädalavahetuseti minna saab, ilma et oleks probleeme transpordi ega tagasitulekuajaga ega millegagi :)
19. septembril läksin esimest korda trenni ja olgugi, et alguses kartsin päris palju, sest nii palju kui suvel näha oli, ei ole siiski hoolimata kõigist mu lootustest võrkpallimängimisoskus selline asi, mis ajaga ära ei kao, siis tegelikult ei olnudki üldse põhjust, sest kõik olid ülisõbralikud ja toredad ja nii ning kui päris aus olla, siis nad ei olnud isegi üldse nii, hm, oskuslikud ka. Alguses muidugi olin sunnitud kõik läbi kätlema ja pärast seda oli neil niiii palju küsimusi, et endalgi üllatav. Aga jah, Sara tegi trenni igaks juhuks inglise keeles (olgugi, et tuli ka päris palju väljendeid a la Good so!! sisse ja nii) ja pärast saatsid tüdrukud mind koju ka. Nii et esimene kogemus oli ülihea ning kuna see oli, noh, poolteist kuud tagasi, siis vòin edaspidiseks kinnitada, et jätkuvalt on hea ja on juba natuke isegi nagu VK Tähe ilusatel aegadel :)
20. septembril oli Amersfoortis mu area kokkusaamine ehk Agnes ütles, et "lähme mäkdoonaldsisse ja jäätist sööma" või midagi sarnast. Naersin natuke ja mõtlesin, et huvitav, mida me siis päriselt teeme, aga kui me rongijaamas kõigiga kokku saime ja sealt edasi McDonaldsi poole suundusime, tuli välja, et asi oli naljast vist siiski päris kaugel. Igatahes, mis siis märkimisväärset selle õhtu juures oli, oli see, et ma olin sunnitud Agnesega kahekesi koos linna sõitma, ta rääkis peaaegu kogu aeg hollandi keeles ja see oli esimene kord, kui ma sain põhimõtteliselt kõigest aru! muudsiismidagi. Ainult seda, et seal leppisime ka Tai Joeyga kokku, et pühapäeval teeme shopingupäeva ehk Amersfoortis oli koopzondag. Ja seda tegimegi siis.
27. septembril olin sunnitud kell viis ärkama, et veerand seitsmest Tomi juures olla. Dewy ja Lisa olid ka seal juba ning ühesõnaga oli sel päeval V5-e ekskursioon kahe ja poole tunni bussisõidu kaugusel asuvasse Brüsselisse. Sellest kuuldes olin muidugi mina vist natuke rohkem elevuses kui kõik teised, sest ei ole ikka küll veel sellega ära harjunud, et kõik Euroopa põhisuurlinnad nii lähedal on noh. Ehk et noh, meil on ikka päevased ekskursioonid tavaliselt ju Palamusele või heal juhul kuskile kaugemalegi a la Tartusse või nii.
Igatahes, alguses oli kohustuslik muuseumiekskursioon, mis oli minu arust jumala huvitav ja nii, mistõttu oli kergelt veider pärast kõigi suurt kirumist vastata, et mulle isegi täitsa meeldis. Ehk et noh, asi oli giidiga ja ei olnud mingit sellist asja, et "vaatame nüüd üksikasjalikud kõik need natüürmordid läbi, sest ma ise olen nendest ju üliekstaasis", vaid sellest palju interaktiivsem ja vaheldusrikkam variant. Aga jah, pärast seda veetsime natuke aega Grote Marktil, kus oli kahe bigband-orkestri bättel ja seejärel oli omamoodi linnaekskursioon. Ehk et jah, otsisime Manneken Pis-i üles ning kuna keegi ei osanud enam kuskilepoole liikuda, läksime põhimõtteliselt umbes kohe Grote Marktile tagasi. nojaaa siis. Ja pärast seda oli siis otseloomulikult kohustuslik H&Mituur.
Tagasisõit oli õnneks kõvasti lõbusam ja laulusem, kui sinnaminek, sest nähtavasti ei olnud poisid oma uaaaau, belgia õlu...uaaau-ga eriti tagasi hoidnud. Sattusin Kimiga istuma ja õnneks ka oma klassivenna Mike'i ette, kes küll tavaliselt tundub päris vaikne, aga joogid teevad imet noh ja seega pidas ta hoopis kõige paremaks ideeks terve futsking tee häälitseda ja Kimi tooli edasi-tagasi kõigutada, nii et oli tunne nagu nendel nõmedatel kohvitassikarussellidel, kus alati süda pahaks läheb :) Aga noh, iseenesest oli kõik väga tore ja sain ka Kimilt kinnitust sellele, et turvalisus väljaspool külaelu eriti ei kehti ning et ma küll kunagi üksi öösel Amersfoortist rattaga tagasi sõita ei kavatse. Ehk et ta elab ka mingid kilomeetrid linnast eemal ja küsisin, et kuidas ta tavaliselt koju läheb ning pärast seda, kui ta vastas, et enamjaolt üksi, aga et ega midagi eriti juhtunud ei ole, ainult ühe korra tõugati ta rattalt maha ning järsku tekkis ka mingi marokolastelaadsete ring ta ümber ja et teisel korral peitis ta end põõsastesse ära ja see, kes teda taga ajas, ei leidnud teda üles, ei ole eriti tahtmist nendest pooltunnelitest läbi sõita, mis mu rattateel on.
Jaaa siiiis reedel, 28. septembril, tuli poole kümne ajal Claudia mulle järele ja läksime koos de Haeni, kus, nagu pärast välja tuli, olid ta sõbrad kirikuklubist. Üldse on see, et üllatavalt palju noori on väga usklikud, aga õnneks ei ole nad sellega üldse pealetükkivad ega midagi. Kuigi noh, sellised teated on küll tsutt hirmutavad, kui näiteks Claudia ütles, et kõige rohkem tahaks ta oma elukutseks misjonäritööd Aafrikas. nojaa. Igatahes, Claudia sõbrad olid eriti sõbralikud ja olid isegi pärast mu järele küsinud, et kas mul läheb ikka hästi ja nii. Ja noh, kuna nad käivad vist enam-vähem igal reedel oma seltskonnaga seal, siis on ka nüüd koht, kuhu alati nädalavahetuseti minna saab, ilma et oleks probleeme transpordi ega tagasitulekuajaga ega millegagi :)
reede, 19. oktoober 2007
Septembri algus tšakatšaka
Kool algas kolmandal septembril workshopinädalaga. Pärast teisipäeva pikka hollandikeelset loengut tundus kolmapäev oma Startles Engels-iga täielik pidupäev olevat. agaa... EI. Nagu välja tuli, siis isegi see ainus õppeaine, kus ma lootsin midagi juba alguses teada ja aru saada, on hollandikeelne ehk et tunnis antakse teooria ja nii ning eeldatakse, et iga õpilane saab oma praktika kätte telekat vaadates. Nojah, kõik lootused siis neljapäevase kunstitunni peale. Teemaks oli "Metamorfoos" ehk alguses tegime saviga igast asjade moondumist ja hiljem gruppides skulptuuri ühe "Metamorfoosist" saadud jutu põhjal. Ei mäletanudki enam, mis tunne on koolis midagi kunstiga seonduvat teha noh. Ja pärast seda tuli kogu vwo5 kokku suurele pidusöögile, mis koosnes bioloogiaosakonna poolt tehtud mereannisupist ja -pastast. Nicky ja Lara suutsid aga muidugi kohe sisse astudes hakata kõigile jagama värvikaid kirjeldusi kaheksajalgade puhastamise kohta ja seega jäi millegipärast kogu mereanniasi alles ning ainsana läks kõigile peale sai.
Siiiis reedel tahtsin tegelt Jordi sünnipäevale minna, aga Märten ei saanud, sest tal oli laupäeval vaja kella viie ajal tõusta, et minna uue juustuvabriku avamisele. Ooookei, siit tuli siis see põhihollandiasi välja. Igatahes, Märten oli avastanud, et ta 65(vms)-aastane vahetusisa ei ole mingi lihtne mees, vaid ta sigarikkus tuleneb sellest, et ta on nimelt täielik juustuparun. Bodegravenis ringi käies olevat ta avastanud näiteks paar maja, kus oli ta vahetusisa nimi peal, nii et oi näed siis, need on ka tema omad vist. Lisaks siis nendele kahele majale, millest ühe keldris on kodukino. KONKREETSELT.
9.septembril oli YFU piknik, mis oli algselt vaid Agnese rajoonile ja nii, aga kuna Kuba saatis rõõmsalt selle meili koos tõlkega kogu YFUlistile edasi, tulid sinna üle poolte kõikidest vahetusõpilastest oma peredega. Seal sain veelkord tõdeda, et mul on perega päris väga palju vedanud ja et me saame vist ikka üllatavalt hästi läbi, sest näiteks Joeyl pidavat olema sellised probleemid, et kui veel mingi konflikt tuleb, on kojuminek. Konflikti alla kuulub ka see, kui ta ei alusta teiste toitude peale Snickersite söömist näiteks. Siis sain ka veel teada, et minu "oioioiiii hakkan teises linnas koolis käima, see on küll kaugel" on täiesti põhjendamatu, sest mu paarkümmend minutit on nagu mingi nali võrreldes Leedu Egle ja Ronjaga, kes sõidavad hommikuti rohkem kui tunni.
Hommikutest rääkides siis niipalju, et üldiselt olen ma selline, kes eelistaks olla täielikus vaikuses või siis hea muusikaga (ma rõhutan: HEA muusikaga). Ehk et okei, teeks lihtsalt kõik asjad iseseisvalt üksteist segamata ära ja ei ole mingit põhjust vestlemiseks, eks. AGA otseloomulikult on see siin võimatu, sest mind on õnnistatud kahe vahetussiblinguga, aitähaitäh. Ehk et alguses oli asi okei, aga mida edasi, seda enam kadus hommikuti mu siinne täielik maailma rahu ära, sest nende niisama omaetterääkimised ja lalisemised ja laulmised ja pidevad üksteise peale karjumised võtsid lõpuks ka mind enda rüppe, sest nad otsustasid hakata mulle omamoodi tseremooniaid tegema. Nimelt on see, et ära minnes tuleb kõigepealt umbes neli headaegat. okei, doeidoei teile ka ja siis on see pettekujutelm, et välja jõudes on kõik rahulik ...aga ei! Selleks ajaks, kui ma ratta kuurist välja olen saanud, on nad juba ukse peal ja sellele järgeb veel vähemalt viis baibaaid ja kui veab, siis jookseb Thijn mulle ka rattale järele, karjudes dooooeeeei, Mari-Liis, DOOOEEEEI!!!! mõõõnuus.
Ükspäev lõid nad ka arvatavasti maailma kõige geniaalsema laulu, mis koosneb ainult kahest sõnast (ja võin kinnitada, et rohkem vaja polegi): kipjes- kipjes, overal!! ehk kanakesed, kanakesed, igalpool! . Nad laulsid seda kaanonis ja mitmehäälselt ja igas võimalikus variandis ühesõnaga. Ja siis muidugi lisandusid sellele ka Thijni geniaalsed näitused ehk ta tuli korduvalt minu juurde a la: "Mariliiiismariliiiiiiis!!! vaaaaaata... karp. kaanega." aitäh tutvustamast.
Kuigi okei, tegelikult pole neil niivõrd viga midagi ja nad on siiski mu lemmikväikeõde ja -vend ju :)
Siiiis reedel tahtsin tegelt Jordi sünnipäevale minna, aga Märten ei saanud, sest tal oli laupäeval vaja kella viie ajal tõusta, et minna uue juustuvabriku avamisele. Ooookei, siit tuli siis see põhihollandiasi välja. Igatahes, Märten oli avastanud, et ta 65(vms)-aastane vahetusisa ei ole mingi lihtne mees, vaid ta sigarikkus tuleneb sellest, et ta on nimelt täielik juustuparun. Bodegravenis ringi käies olevat ta avastanud näiteks paar maja, kus oli ta vahetusisa nimi peal, nii et oi näed siis, need on ka tema omad vist. Lisaks siis nendele kahele majale, millest ühe keldris on kodukino. KONKREETSELT.
9.septembril oli YFU piknik, mis oli algselt vaid Agnese rajoonile ja nii, aga kuna Kuba saatis rõõmsalt selle meili koos tõlkega kogu YFUlistile edasi, tulid sinna üle poolte kõikidest vahetusõpilastest oma peredega. Seal sain veelkord tõdeda, et mul on perega päris väga palju vedanud ja et me saame vist ikka üllatavalt hästi läbi, sest näiteks Joeyl pidavat olema sellised probleemid, et kui veel mingi konflikt tuleb, on kojuminek. Konflikti alla kuulub ka see, kui ta ei alusta teiste toitude peale Snickersite söömist näiteks. Siis sain ka veel teada, et minu "oioioiiii hakkan teises linnas koolis käima, see on küll kaugel" on täiesti põhjendamatu, sest mu paarkümmend minutit on nagu mingi nali võrreldes Leedu Egle ja Ronjaga, kes sõidavad hommikuti rohkem kui tunni.
Hommikutest rääkides siis niipalju, et üldiselt olen ma selline, kes eelistaks olla täielikus vaikuses või siis hea muusikaga (ma rõhutan: HEA muusikaga). Ehk et okei, teeks lihtsalt kõik asjad iseseisvalt üksteist segamata ära ja ei ole mingit põhjust vestlemiseks, eks. AGA otseloomulikult on see siin võimatu, sest mind on õnnistatud kahe vahetussiblinguga, aitähaitäh. Ehk et alguses oli asi okei, aga mida edasi, seda enam kadus hommikuti mu siinne täielik maailma rahu ära, sest nende niisama omaetterääkimised ja lalisemised ja laulmised ja pidevad üksteise peale karjumised võtsid lõpuks ka mind enda rüppe, sest nad otsustasid hakata mulle omamoodi tseremooniaid tegema. Nimelt on see, et ära minnes tuleb kõigepealt umbes neli headaegat. okei, doeidoei teile ka ja siis on see pettekujutelm, et välja jõudes on kõik rahulik ...aga ei! Selleks ajaks, kui ma ratta kuurist välja olen saanud, on nad juba ukse peal ja sellele järgeb veel vähemalt viis baibaaid ja kui veab, siis jookseb Thijn mulle ka rattale järele, karjudes dooooeeeei, Mari-Liis, DOOOEEEEI!!!! mõõõnuus.
Ükspäev lõid nad ka arvatavasti maailma kõige geniaalsema laulu, mis koosneb ainult kahest sõnast (ja võin kinnitada, et rohkem vaja polegi): kipjes- kipjes, overal!! ehk kanakesed, kanakesed, igalpool! . Nad laulsid seda kaanonis ja mitmehäälselt ja igas võimalikus variandis ühesõnaga. Ja siis muidugi lisandusid sellele ka Thijni geniaalsed näitused ehk ta tuli korduvalt minu juurde a la: "Mariliiiismariliiiiiiis!!! vaaaaaata... karp. kaanega." aitäh tutvustamast.
Kuigi okei, tegelikult pole neil niivõrd viga midagi ja nad on siiski mu lemmikväikeõde ja -vend ju :)
pühapäev, 7. oktoober 2007
neljapäev, 4. oktoober 2007
lüüühidalt...
...põhi ingliskeelne sõna, mida kõik hollandlased tunduvad teadvat, on riiläääkst ja see on arvatavasti kõige parem sõna ka kooli iseloomustama. Kokku on nädalas 20midagi ainetundi (ehk et 20 pluss prantsuse ja/või saksa keele omad) ning ülejäänu moodustab KWT/SWT ehk iseseisev töö. Põhiliselt on tunnid koos oma profiilikaaslastega, mispärast klassiga eriti palju aega koos ei veeda, mistõttu näiteks igal kolmapäeval, kui meil on kehaline, avastan ma aina uusi poisse, kes väidetavalt mu klassivennad on. Nojah siis.
Inimeste mõttes eriti erinev ei olegi, sest nüüdseks olen ma koolist leidnud omale juba uue Lauri, Karli/Minni, Maria(Eva oma), ühe natuke veidra olemisega tüdruku Ellerheinast, Karina ja nii edasi. Muidu on päris lõbus, aga vahetevahel on imelik, kui hakata natuke Uue Karinaga (Esmee või midagi sarnast on ta pärisnimi) jaurama ja siis aru saada, et ei ole ikka päris õige.
Muidu on see, et kõigele lähenetakse hästi praktiliselt ning kõike, mida õpetatakse, seostatakse kohe päriseluga ka, mistõttu on minu, kes ma viimased kümme aastat kooli poolt põhiliselt ainult teooriat pähe tagunud olen, jaoks päris veider teha üle tunni keemias katseid ja nii (mhkhmm, seetähendab teha keemias katseid valgetes kitlites ja prillidega!!). Õpetajad on sellised, et kuna nad võtavad asja tõelise kirega, siis sai neid alguses, kui ma midagi veel aru ei saanud, nagu mingit näidendit vaadata, sest näiteks mu matemaatikaõpetaja on nagu Onu Raivo ja hollandi keele tunnid olid justkui lõputu muinasjutt (koos pideva susiseva s-iga).
Öeldakse, et korra poolest on mu kool paljude teiste hollandi koolidega võrreldes küllaltki range, kasvõi sellepärast, et seal kontrollitakse enam-vähem iga tund väga täpselt kohalviibijaid ja nii. Muidu midagi nii eriliselt ranget ei olegi, aga niipalju on ta erinev küll, et minu eestiklass seal päris kindlasti hakkama ei saaks. Nimelt oli meil tavaliselt iga päev täpselt teada, kes mis ajal saabus ehk et kui klassiuks a la kell 08.21 lahti läks, oli täpselt teada, keda oodata. Ja nii poole üheksani välja. Ühesõnaga, kui Eestis sai veel Anettega võrreldud, kellel on rohkem templeid ja nii, siis siin hiljaksjäämine eriti lõbus ei ole, sest tundi sisenemiseks peab saama väikse teatise ning hiljem (esimesel korral) 20 minutit kooli ja selle ümbrust koristama. Teisel korral 40 ja rohkete hilinemistega juhtub midagi veel.
Mart näitas ükskord irooniaga üht pilti ja kui varem oleks see natuke veider tundunud, siis nüüd tundub selline seltskond täiiiesti tavaline. Ehk et näiteks esimesel nädalal tegin koolis uurimust ,,Kui paljud koolivennad suudavad end pisutki tagasi hoida ning suruda pähe vähem kui kilo juuksegeeli?" ning sain tulemuseks ... KAKS, kellest üks oli hevimuusik, kes nähtavasti pidas siiski paremaks oma stiili tavadest kinni pidada, ja teine kiilakas. Kuigi ei mingit probleemi, nüüdseks, kui ma olen juba umbes kuu koolis käinud, on see hulk vähemalt kahekordistunud. Vägev noh, kas pole. Vähemalt sain teisipäeval Laraga linnas olles ka kurja juure teada, sest Kruidvati jõudes vaatas mulle otsa suur silt ,,Juuksegeel (500 ml) €1.05". Novot siis.
Kooli sõidan igal hommikul paarkümmend minutit rattaga ning olgugi, et kell seitse hommikul, kui väljas tundub talv olevat, näib 4 minutit autoga päris roosiline variant olevat. Tegelikult on see aga eriti tore, sest viimasel ajal on igal hommikul olnud mingil määral uued inimesed ning enamjaolt saab päris palju huumorit ka. Ratas on üldse saanud selliseks, et vahepeal on tunne, nagu saaks selle selga elama jäädagi, sest on tunne, nagu seisaks ja paljud vajalikud asjad saab tehtud ka.
Aga jah, on ka päevi, kus saab taaskord tõdeda, et ei, ilma pärast ma siia küll päris kindlasti ei tulnud, ehk et päev otsa sajab paduvihma või siis vaatad küll, et on ilus sinine taevas, aga sel hetkel, kui toast välja astud, hakkab umbes selgest taevast vihma sadama. Ja ole lahke, sõida nüüd siis, eks. Õnneks aga lahendas Marchella nüüd kõik mu probleemid ehk pärast pikki mõnitusi seoses vihmakostüümidega, tuli ta paar päeva tagasi minu tuppa, käes Heinekeni hiigelsuur pontso, mille ta mingist supermarketist tasuta saanud oli, ja rääkis, kui kasulik see on, sest ühelpool on kile ja teiselpool frotee, mispärast saab seda suvel rannaski kasutada ning rattaga sõites pole käte ega näo märjaks minemine mingi probleem. Pidasin omaette natuke aru ja otsustasin, et hoolimata selle tõelisest geniaalsusest, oleks vist siiski parem idee see tõesti ainult nendeks Emergency'teks (mida need tavapontsoümbrised kuulutavad) jätta.
Inimeste mõttes eriti erinev ei olegi, sest nüüdseks olen ma koolist leidnud omale juba uue Lauri, Karli/Minni, Maria(Eva oma), ühe natuke veidra olemisega tüdruku Ellerheinast, Karina ja nii edasi. Muidu on päris lõbus, aga vahetevahel on imelik, kui hakata natuke Uue Karinaga (Esmee või midagi sarnast on ta pärisnimi) jaurama ja siis aru saada, et ei ole ikka päris õige.
Muidu on see, et kõigele lähenetakse hästi praktiliselt ning kõike, mida õpetatakse, seostatakse kohe päriseluga ka, mistõttu on minu, kes ma viimased kümme aastat kooli poolt põhiliselt ainult teooriat pähe tagunud olen, jaoks päris veider teha üle tunni keemias katseid ja nii (mhkhmm, seetähendab teha keemias katseid valgetes kitlites ja prillidega!!). Õpetajad on sellised, et kuna nad võtavad asja tõelise kirega, siis sai neid alguses, kui ma midagi veel aru ei saanud, nagu mingit näidendit vaadata, sest näiteks mu matemaatikaõpetaja on nagu Onu Raivo ja hollandi keele tunnid olid justkui lõputu muinasjutt (koos pideva susiseva s-iga).
Öeldakse, et korra poolest on mu kool paljude teiste hollandi koolidega võrreldes küllaltki range, kasvõi sellepärast, et seal kontrollitakse enam-vähem iga tund väga täpselt kohalviibijaid ja nii. Muidu midagi nii eriliselt ranget ei olegi, aga niipalju on ta erinev küll, et minu eestiklass seal päris kindlasti hakkama ei saaks. Nimelt oli meil tavaliselt iga päev täpselt teada, kes mis ajal saabus ehk et kui klassiuks a la kell 08.21 lahti läks, oli täpselt teada, keda oodata. Ja nii poole üheksani välja. Ühesõnaga, kui Eestis sai veel Anettega võrreldud, kellel on rohkem templeid ja nii, siis siin hiljaksjäämine eriti lõbus ei ole, sest tundi sisenemiseks peab saama väikse teatise ning hiljem (esimesel korral) 20 minutit kooli ja selle ümbrust koristama. Teisel korral 40 ja rohkete hilinemistega juhtub midagi veel.
Mart näitas ükskord irooniaga üht pilti ja kui varem oleks see natuke veider tundunud, siis nüüd tundub selline seltskond täiiiesti tavaline. Ehk et näiteks esimesel nädalal tegin koolis uurimust ,,Kui paljud koolivennad suudavad end pisutki tagasi hoida ning suruda pähe vähem kui kilo juuksegeeli?" ning sain tulemuseks ... KAKS, kellest üks oli hevimuusik, kes nähtavasti pidas siiski paremaks oma stiili tavadest kinni pidada, ja teine kiilakas. Kuigi ei mingit probleemi, nüüdseks, kui ma olen juba umbes kuu koolis käinud, on see hulk vähemalt kahekordistunud. Vägev noh, kas pole. Vähemalt sain teisipäeval Laraga linnas olles ka kurja juure teada, sest Kruidvati jõudes vaatas mulle otsa suur silt ,,Juuksegeel (500 ml) €1.05". Novot siis.
Kooli sõidan igal hommikul paarkümmend minutit rattaga ning olgugi, et kell seitse hommikul, kui väljas tundub talv olevat, näib 4 minutit autoga päris roosiline variant olevat. Tegelikult on see aga eriti tore, sest viimasel ajal on igal hommikul olnud mingil määral uued inimesed ning enamjaolt saab päris palju huumorit ka. Ratas on üldse saanud selliseks, et vahepeal on tunne, nagu saaks selle selga elama jäädagi, sest on tunne, nagu seisaks ja paljud vajalikud asjad saab tehtud ka.
Aga jah, on ka päevi, kus saab taaskord tõdeda, et ei, ilma pärast ma siia küll päris kindlasti ei tulnud, ehk et päev otsa sajab paduvihma või siis vaatad küll, et on ilus sinine taevas, aga sel hetkel, kui toast välja astud, hakkab umbes selgest taevast vihma sadama. Ja ole lahke, sõida nüüd siis, eks. Õnneks aga lahendas Marchella nüüd kõik mu probleemid ehk pärast pikki mõnitusi seoses vihmakostüümidega, tuli ta paar päeva tagasi minu tuppa, käes Heinekeni hiigelsuur pontso, mille ta mingist supermarketist tasuta saanud oli, ja rääkis, kui kasulik see on, sest ühelpool on kile ja teiselpool frotee, mispärast saab seda suvel rannaski kasutada ning rattaga sõites pole käte ega näo märjaks minemine mingi probleem. Pidasin omaette natuke aru ja otsustasin, et hoolimata selle tõelisest geniaalsusest, oleks vist siiski parem idee see tõesti ainult nendeks Emergency'teks (mida need tavapontsoümbrised kuulutavad) jätta.
reede, 28. september 2007
Ik vroeg een zeeman aan de ree...!
Vahepeal niipalju, et
1. septembril oli Dorpsdag ehk Hoevelakeni külapäev ja seda sõna otseses mõttes koos karussellide ja suhkruvati ja suuuurtes kogustes õluga (ehk et seda sai osta väikse piletiga, mida müüdi kümnekaupa, ja tundus, et nende kõigi ära kasutamine polnud vist kellelegi probleemiks). Hommikupoole polnud mul seal väga midagi teha, mistõttu pärast paaritunnist olemist läksin kella viie ajal pooleteist tunniks koju. Jaaaa tagasitulles olid lood juba natuke teised, sest selle ajaga oli
olemine kõigil päris palju lõbusamaks läinud ehk et Marchella oli veel rohkem tantsuhoos kui varem ja Ronald veetis peaesineja (les carvados või desperados või midagi sarnast) karaokepauside ajal aega mulle kõiki neid laule valjuhäälselt kõrva esitades. Aga jah, eriti tore oli näha, kuidas nii paljud inimesed nii erinevatest vanusegruppidest olid koos ja kõigil oli väga hea olla. Ja see ei olnud üldse mingi jaanipäeva külasimmani taoline hea-olla, vaid seda oli tõesti näha, kuidas kõik seda pidu täielikult nautisid. Seega polnud ka ime, et kella kaheteistkümne ajal olin ma koos Jordi ja ta sõpradega esiridades kõiki laule kaasa üürgamas ja hollandi süldilaulude ajal Jordiga midagi väga kiire valsi sarnast tantsimas (pildi peal on Marchella lava kõrval punases ja mina all vasakul nurgas). Nii et jah, see kõik oli tõesti eritieriti tore ja see õhkkond oli midagi sellist, mida varem polegi kogenud. (ja ma ei suuda siinkohal mainimata jätta, et ema, ma mõtlesin seal pidevalt, et sulle meeldiks see üritus raudselt vägaväga) (Ja kõigele lisaks sai üllataval kombel Marchella jälle kõiki ninapidi veetud. Ja nii on igal aastal, nagu välja tuli.)
8. septembril oli Marchella sünnipäev, mida kahjuks eriti tähistada ei tohtinud, sest nagu välja tuli, vihkab ta seda. Muidu poleks hullu midagi, aga kuna ta on abiellunud sellisesse perre nagu van de Poll, tähendab see seda, et kõik Ronaldi kaheksa õde ja vend ja vanemad eeldavad, et kui ta neile ei helista, siis on pidu ja seega on kogu maja pidevalt rahvast täis ja korrast ära. Õnneks aga polnud hullu midagi, sest ainult rahumeelsed naabrid käisid külas ja õhtul läksime veidikeseks Ronaldi õe juurde, kes elab paar tänavat edasi, et tema mehe, Marki ja Tomi sünnipäevi tähistada.
Sama päeva hommikul sain ka teada, mida tähendab siinne laat. Ehk et igal aastal korraldab kirik laada, kus kõik on sigaodav, mistõttu pidavat seal kell üheksa, kui see avatakse, täielik hullumaja olema, sest kõik marokolased ja teised jooksevad parimate kaupade peale tormi (sõna otseses mõttes). Ja noh, parimaid kaupu polnud just eriti raske leida, sest seal oli kõike, konkreetselt KÕIKE, alates vanadest muusikakeskustest ja kanada kellukestest, lõpetades miniorelite ja klavessiinidega.
1. septembril oli Dorpsdag ehk Hoevelakeni külapäev ja seda sõna otseses mõttes koos karussellide ja suhkruvati ja suuuurtes kogustes õluga (ehk et seda sai osta väikse piletiga, mida müüdi kümnekaupa, ja tundus, et nende kõigi ära kasutamine polnud vist kellelegi probleemiks). Hommikupoole polnud mul seal väga midagi teha, mistõttu pärast paaritunnist olemist läksin kella viie ajal pooleteist tunniks koju. Jaaaa tagasitulles olid lood juba natuke teised, sest selle ajaga oli
olemine kõigil päris palju lõbusamaks läinud ehk et Marchella oli veel rohkem tantsuhoos kui varem ja Ronald veetis peaesineja (les carvados või desperados või midagi sarnast) karaokepauside ajal aega mulle kõiki neid laule valjuhäälselt kõrva esitades. Aga jah, eriti tore oli näha, kuidas nii paljud inimesed nii erinevatest vanusegruppidest olid koos ja kõigil oli väga hea olla. Ja see ei olnud üldse mingi jaanipäeva külasimmani taoline hea-olla, vaid seda oli tõesti näha, kuidas kõik seda pidu täielikult nautisid. Seega polnud ka ime, et kella kaheteistkümne ajal olin ma koos Jordi ja ta sõpradega esiridades kõiki laule kaasa üürgamas ja hollandi süldilaulude ajal Jordiga midagi väga kiire valsi sarnast tantsimas (pildi peal on Marchella lava kõrval punases ja mina all vasakul nurgas). Nii et jah, see kõik oli tõesti eritieriti tore ja see õhkkond oli midagi sellist, mida varem polegi kogenud. (ja ma ei suuda siinkohal mainimata jätta, et ema, ma mõtlesin seal pidevalt, et sulle meeldiks see üritus raudselt vägaväga) (Ja kõigele lisaks sai üllataval kombel Marchella jälle kõiki ninapidi veetud. Ja nii on igal aastal, nagu välja tuli.)8. septembril oli Marchella sünnipäev, mida kahjuks eriti tähistada ei tohtinud, sest nagu välja tuli, vihkab ta seda. Muidu poleks hullu midagi, aga kuna ta on abiellunud sellisesse perre nagu van de Poll, tähendab see seda, et kõik Ronaldi kaheksa õde ja vend ja vanemad eeldavad, et kui ta neile ei helista, siis on pidu ja seega on kogu maja pidevalt rahvast täis ja korrast ära. Õnneks aga polnud hullu midagi, sest ainult rahumeelsed naabrid käisid külas ja õhtul läksime veidikeseks Ronaldi õe juurde, kes elab paar tänavat edasi, et tema mehe, Marki ja Tomi sünnipäevi tähistada.
Sama päeva hommikul sain ka teada, mida tähendab siinne laat. Ehk et igal aastal korraldab kirik laada, kus kõik on sigaodav, mistõttu pidavat seal kell üheksa, kui see avatakse, täielik hullumaja olema, sest kõik marokolased ja teised jooksevad parimate kaupade peale tormi (sõna otseses mõttes). Ja noh, parimaid kaupu polnud just eriti raske leida, sest seal oli kõike, konkreetselt KÕIKE, alates vanadest muusikakeskustest ja kanada kellukestest, lõpetades miniorelite ja klavessiinidega.
teisipäev, 18. september 2007
kolmapäev, 12. september 2007
Millalgi augustis
Millalgi augusti keskel oli päev, kui ma ärkasin ennast natuke sõimates kell kolmveerand neli, sest ma olin lubanud Marchellaga ta isale lilleoksjonile appi minna. Nimelt omavad Marchella vanemad mingi mehega lillepoodi ja kuna sellel "mingil mehel" oli sünnipäev, keeldus mu vahetusvanaisa teda appi võtmast. Kergeks täpsustuseks siis niipalju, et mõiste lillepood on kahjuks või õnneks natuke ekslik väljend. Ehk et kui ma esimest korda sinna läksin, eeldasin ma näha natuke suuremat sorti lilleputkat, kuid selle asemel leidsin ma end vastamisi suure lao ja hooviga, mis olid täis kõike puukingadest ja kujukestest kalade ja põõsasteni. Igatahes, lilleoksjon ei olnud mingi lihtne üritus, vaid oksjon sadade tuhandete lillede jaoks. Kohale jõudes pidas Marchella vajalikuks ka mainida, et see, et me kahe naisena seal oleme, pole just kuigi tavaline nähtus, sest lillendus on täielik meestebisnes. Naersin natuke omaette, kuid oksjonisaali jõudes selgus, et täpselt nii ongi, sest see oli täis ruudulistes triiksärkides mehi, kes närviliselt laual olevaid nuppe toksisid, et õigel ajal õiget oksjonipidajat kuulata, piisavalt panustada ning seeläbi omale a la just need kõige paremad roosid ja begooniad saada. Iseenesest oli päris naljakas, sest mõned olid natuke rohkem närvis kui teised ja lõpetasid oma lauda tagudes nii, et kogu rida vappus. Asja tõsisusest aru saamiseks piisas aga tegelikult ka lihtsalt ettekandjale otsa vaatamisest, sest suure juustusaiadejagamise tõttu oli ta must silmameik triipudena mööda nägu laiali ja ta nägi välja, nagu ta kukuks suurest väsimusest kohe sinnasamma pikali. Igatahes, vahetusvanaisa võttis asja eriti tšillilt ning seetõttu polnud eriti raske pärast uskuda ta väidet, et ega ta eriti midagi ei ostnud. hm, NOT. Ehk et kui me olime Marchellaga rõõmsalt viis käru(võimisiganesseekaoli)täit lilli autosse tõstnud, teatas ta, et kõik tuleb välja võtta ja ümber paigutada, sest lilli on natuke rohkem. KAKS KORDA rohkem nimelt. Ühesõnaga oli ta omadega natuke hoogu sattunud ning alles siis, kui talle kodust helistati, et mis tal arus on, mõistnud, et nüüd sai vist küll tõesti natuke liiga palju. Nii et jah, paari käru kiire täitmine muutus hoopis paaritunniseks lillede ümbertõstmiseks.
Mingi teine kord augusti keskpaigas käisime perega Amsterdamis ja sealt edasi veel Volendamis,
Edamis ja siis mingil poolsaarel, kus kõik majad on tumerohelise ja valge triibulised ja mille elanikud on endas täiesti kindlad, et tegu ei ole mitte poolsaare, vaid saarega. Volendamis tutvusin ma ka fännikultuuriga Hollandi moodi ehk et niipea, kui me kohale olime jõudnud, teatas Marchella, et me peame kindlasti ka Jan Smiti poest läbi käima. Ja nähtavasti ongi see pood Volendami põhihitt, sest seal on vist igalt poolt võimalik saada kaarti, mille abil sinna jõuda. Ehk et jah, kogu pood oli täis Jan Smiti nimelist nänni ja Jan Smiti nimelisi riideid ja Jan Smiti nimelist KÕIKE. Taustaks mängisid muidugi ta parimad palad, seinad olid täis T-särke kirjadega "Mrs. Jan Smit" ja väljudes said Femke ja Thijn omale Jan Smiti võtmehoidjad ja autogrammidega pildid. vägev noh.
Ja siis millalgi augusti lõpupoole oli kord, kui vahetusvanemad võtsid lõpuks naabri "ja te PEATE mariliisile hoevelakeni metsasid näitama!!" kuulda. Hoevelakeni mets on nimelt umbes paari ruutkilomeetri suurune ja näeb välja nagu metsikumad alad mõnes Eesti pargis. Femke ja Thijn korjasid tammetõrusid ja seega ma küsisin, et kas neil kastaneid ka on, mille peale Marchella rääkis õhinaga, kuidas neil on neid kogu küla peale kokku neli ja igal aastal, kui need valmis saavad, jookseb kogu küla oma lastega nende peale tormi.
Mingi teine kord augusti keskpaigas käisime perega Amsterdamis ja sealt edasi veel Volendamis,
Edamis ja siis mingil poolsaarel, kus kõik majad on tumerohelise ja valge triibulised ja mille elanikud on endas täiesti kindlad, et tegu ei ole mitte poolsaare, vaid saarega. Volendamis tutvusin ma ka fännikultuuriga Hollandi moodi ehk et niipea, kui me kohale olime jõudnud, teatas Marchella, et me peame kindlasti ka Jan Smiti poest läbi käima. Ja nähtavasti ongi see pood Volendami põhihitt, sest seal on vist igalt poolt võimalik saada kaarti, mille abil sinna jõuda. Ehk et jah, kogu pood oli täis Jan Smiti nimelist nänni ja Jan Smiti nimelisi riideid ja Jan Smiti nimelist KÕIKE. Taustaks mängisid muidugi ta parimad palad, seinad olid täis T-särke kirjadega "Mrs. Jan Smit" ja väljudes said Femke ja Thijn omale Jan Smiti võtmehoidjad ja autogrammidega pildid. vägev noh.Ja siis millalgi augusti lõpupoole oli kord, kui vahetusvanemad võtsid lõpuks naabri "ja te PEATE mariliisile hoevelakeni metsasid näitama!!" kuulda. Hoevelakeni mets on nimelt umbes paari ruutkilomeetri suurune ja näeb välja nagu metsikumad alad mõnes Eesti pargis. Femke ja Thijn korjasid tammetõrusid ja seega ma küsisin, et kas neil kastaneid ka on, mille peale Marchella rääkis õhinaga, kuidas neil on neid kogu küla peale kokku neli ja igal aastal, kui need valmis saavad, jookseb kogu küla oma lastega nende peale tormi.
esmaspäev, 3. september 2007
The Girl Next Door jeerait
Viis päeva oli möödas ja Ronald-Kõik-on-ju-alguses-natuke-häbelikud'i algus oli ka igatahes möödas, sest ta veetis terve päeva minu üle nalja heites. Nimelt algas 14ndal YFU laager kohas nimega De Glind, mis on tuntud kui raskesti kasvatavate laste küla. Nojaa. Igatahes kohale jõudes oli tunne, et Hollandist on saanud hoopis aasiamaade ja saksamaa segu, sest ükskõik kuhu minnes vaatasid mulle vastu lühikesed tumedapäised pisikeste silmadega vahetusõpilased ning kuulda oli ainult saksa keelt. Kõik olid grupeerunud vastavalt oma emakeelele ning seega tõsiasi, et oli suur võimalus, et Märten laseb selle laagri üle, ei tundunud enam sugugi naljakas. Kui tund aega oli möödas ja ma olin teda juba vaikselt omaette maapõhja manamas, ilmus ta aga õnneks siiski oma vahetusisaga, kes olevat öelnud, et "ma teen veel enne minekut kiiresti ühe asja seal teises toas ära" ning seepeale kadus sinna tundideks, välja. Tänkgaad. Igatahes eesti keel kõlas päris hästi ja oli tore veeta aega kellegagi, kes eesti huumorist aru saab (kuigi lõpuks oli natuke raske jälle mõelda, et kui Eesti presentatsiooniks plakatile kinnise suuga laulupeo joonistada, siis kõik ei pruugi sellest siiski aru saada).
Lemmikriigiks kõikide teiste lemmikriikide kõrval on kindlasti Mehhiko. Margarita oli raudselt üks naljakamaid tüdrukuid kogu laagris ning Augustin on lihtsalt tšillisus ise. Igas mõttes siis. Augustin on nimelt kauboi/Apu aktsendiga günekoloogiks pürgiv poiss, kes on täielik Rahu ja kelle heade naljade tõestuseks oli viimane hommik, kui ta käis ringi ja kõik temaga kätt surusid eelmise õhtu parimate naljade eest. Temale kuulub ka mu lemmikaktsent inglise keeles. Näiteks esimesel päeval ei olnud mul õrna aimugi, mida ta mulle öelda tahab, kui ta aina korrutas, et fjusiindõmõvgõrlnkstdõur [have you seen the movie The Girl next Door]. Ja kui juba aktsentidest rääkida, siis mu teiseks lemmikuks on kindlasti poola Jakubi Ooogeei, aiij andrstääänd oma. Poola poisid Kuba ja Damian ning Leedu poiss Justas olid ka justkui elavaks näiteks, et selline asi nagu idablokihuumor on täiesti olemas, sest näiteks ühtegi keeletundi ei möödunud ilma, et nad kolmekesi mu vastas ennast konkreetselt laua alla naeraks, olgugi et keegi teine asjale pihta ei saanud.
Laager oli tegelikult piisavalt pikk ja sisutihe, et mul poleks mitte kuidagi võimalik sellest siia piisavalt palju kirja panna, et samas ka Anette palvet "kirjuta, aga mitte liiga pikalt" täita. Nii et kiire kokkuvõttena niipalju, et Samueli poolt kuulsaks tehtud Belgia suudlused ja musid ei jäänud kellelegi võõraks (ning Damian on nendes isegi spetsialist), USA oma stereotüüpidega eriti mööda ei pane, Poola maaesitlus oleks vabalt võinud ka ühe pudeliga piirduda, Poola poisid on natuke tundelisemad kui oleks oodanud, Matthiasel ei olnud just kõige lihtsam viimane õhtu Henningi toanaabrina ja nii edasi ja edasi. Lihtsalt siis mulle endale meeldetuletuseks, eks.
Lemmikriigiks kõikide teiste lemmikriikide kõrval on kindlasti Mehhiko. Margarita oli raudselt üks naljakamaid tüdrukuid kogu laagris ning Augustin on lihtsalt tšillisus ise. Igas mõttes siis. Augustin on nimelt kauboi/Apu aktsendiga günekoloogiks pürgiv poiss, kes on täielik Rahu ja kelle heade naljade tõestuseks oli viimane hommik, kui ta käis ringi ja kõik temaga kätt surusid eelmise õhtu parimate naljade eest. Temale kuulub ka mu lemmikaktsent inglise keeles. Näiteks esimesel päeval ei olnud mul õrna aimugi, mida ta mulle öelda tahab, kui ta aina korrutas, et fjusiindõmõvgõrlnkstdõur [have you seen the movie The Girl next Door]. Ja kui juba aktsentidest rääkida, siis mu teiseks lemmikuks on kindlasti poola Jakubi Ooogeei, aiij andrstääänd oma. Poola poisid Kuba ja Damian ning Leedu poiss Justas olid ka justkui elavaks näiteks, et selline asi nagu idablokihuumor on täiesti olemas, sest näiteks ühtegi keeletundi ei möödunud ilma, et nad kolmekesi mu vastas ennast konkreetselt laua alla naeraks, olgugi et keegi teine asjale pihta ei saanud.
Laager oli tegelikult piisavalt pikk ja sisutihe, et mul poleks mitte kuidagi võimalik sellest siia piisavalt palju kirja panna, et samas ka Anette palvet "kirjuta, aga mitte liiga pikalt" täita. Nii et kiire kokkuvõttena niipalju, et Samueli poolt kuulsaks tehtud Belgia suudlused ja musid ei jäänud kellelegi võõraks (ning Damian on nendes isegi spetsialist), USA oma stereotüüpidega eriti mööda ei pane, Poola maaesitlus oleks vabalt võinud ka ühe pudeliga piirduda, Poola poisid on natuke tundelisemad kui oleks oodanud, Matthiasel ei olnud just kõige lihtsam viimane õhtu Henningi toanaabrina ja nii edasi ja edasi. Lihtsalt siis mulle endale meeldetuletuseks, eks.
teisipäev, 28. august 2007
The New One, thank you very much
Tänaseks olen kohal olnud kaks ja pool nädalat, aga siuke tunne on küll nagu oleks juba kuid möödas. Oleks arvanud, et minusugusele mis-me-ikka-nüüd-kohe-läheme-aega-ju-on on siinsed esimesed nädalad täitsa nauditavad, aga kui päris aus olla, siis vahepeal on küll tunne, et peaks kasvõi üksi Amersfoorti sõitma, et ka teisi inimesi peale naabrite või hüperaktiivse vanaema näha. Kuigi noh, sellel on arvatavasti päris suur osa ka Femkel ja Thijnil, kellest esimene on 7 ning teine 5 ja kes arvatavasti normaalselt rääkida ei oskagi, sest enamik aega läheb jonnimise, karjumise ja häälitsuste tegemise peale (aitäh, Kertti, sa oled olnud tugev). Eile Amsterdami sõites oli näiteks tunne, et ma muutun kohe roheliseks ära ja meie 15-aasta vanune bmw on hoopis kõrvits, sest ma võin vanduda, et see, kes mu kõrval istus, polnud mitte Thijn, vaid hoopis Donkey, kes pärast pidevat Are we there yet? -i küsimist suuga plaksutama hakkas. Mõnus. Ei noh, samas ei ole midagi nii hullu, nad võivad vahepeal päris armsad ka olla. Ja väide, et see on loomulik, et väikesed poisid on on alati väikestest tüdrukutest coolimad, ongi päris tõene, sest Thijni poistenaljad on raudselt paremad kui Femke lällutamised. Kuigi noh, ega ma neist täiesti veel aru ei saa kahjuks, mistõttu neid kordi, kui nad tulevad nagu muuseas minu tuppa, hakkavad pikalt jaurama ja küsimusi esitama ning kui ma neist täpselt aru ei saa, korrutavad neid veel ja lõpuks naeravad nii palju, et nad hingatagi ei saa, on aina rohkem. Teisel päeval üritasid nad mulle juba natuke keelt ka õpetada ehk et võtsid lasteraamatud, kus on pildid ja nende all nende nimetused ja siis hakkasid neid ette vuristama. Thijniga oli muidugi õppimine kõige parem, sest see käis umbes nii, et "ja-see-on-makk ja-see-on-tass ja..." ning enam-vähem iga asja vahepeale ütles keegi juuresolev lugemisvõimeline pereliige à la "eiii, see ei ole nii kirjas, see on MUUSIKAKESKUS... EIII, see ei ole tass, see on TEEKRUUS..". Femke sai omale sealt ka arvatavasti uue lemmiksõna, uil, mis tähendab öökulli ja kõlab nagu [äõöü]. Ehk et siiamaani ta laseb mul seda hääldada, kui ta natuke naerda tahab. Ja siis ma sain muidugi ka põhi väikeste laste loogika osaliseks, sest alates mu paari sõna silphaaval õppimisest hakkasid nad kõik mulle pidevalt siis, kui ma sõnast aru ei saanud, seda silphaaval esitama ja vaatasid mind nagu mingit täielikku imbetsilli, kui ma ikka veel aru ei saanud.
Vanemad on aga eriti-eriti toredad ja nii ning pihku kõik need, kes ütlevad, et jätke oma sarkasm koju, kuna välismaale minnes ei saa keegi sellest aru, sest siin pannakse neli korda rohkem üksteisele puid alla kui ma harjunud olen. Päriselt, näiteks Ronald on selline, kellega ei saaks kunagi täiesti rahulikult elada, sest ta on võimeline alati mingeid asju, mille pärast oleks võimalik narrida, leidma. Näiteks ei möödu päevagi, ilma et ta oleks teinud mõne märkuse mu magamise kohta, sest nende jaoks on see täiesti ebanormaalne, et ma suudan poole kümneni magada (ei julgenudki alguses mainida, et Eestis olles ärkasin tavaliselt umbes kaheteistkümne ajal). Aga jah, asi ei ole ainult mu peres, sest naabrid on samasugused ning tundub, et ka suur osa ülejäänud inimestest. Näiteks olime ükspäev Marchellaga Amersfoortis, ostsime lõunaks mingist saiapoest omale kukleid mingite asjadega ning kui Marchella tuli ütlema, et ma sain viimase heleda saia ja ta saab sepiku, ütles järsku mingi suvaline mees, kes mu kõrval istus, et "so, you ate the whole shop empty".
Hoevelaken, kus mu kodu on, on linna kohta küllaltki pisike ehk siin elab vist umbes 14000 inimest või midagi sarnast ning seega tundub, et kõik teavad kõiki. Näiteks oleks täiesti võimatu Marchellaga siin ringi sõita, ilma et ta iga natukese aja pärast kedagi teretaks, kellegagi jutu hakkaks rääkima või hüüaks HOI! mõnele aknast lehvitajale. Selles mõttes oli ka päris veider see, kui mulle kohale jõudes kohe teatati, et ma olen siinses ajalehes ning mitumitu poodi on otsustanud mulle asju anda. Okei siis, aitäh nende kommide ja pikalt laos seisnud asjade eest, mida keegi osta ei taha, eks. Ahjaa, ja kui viitsid, siis tule tööta ka siin veits. AGA EI, tuli välja, et siin niimoodi ei käi ning asi on hoopis nii, et palun tule võta need asjad, mis meile just poodi jõudsid, sest sul läheb neid ju vaja ning kui kellelgi midagi vaja on, siis otseloomulikult ma aitan ju! Näiteks kui me ühte spordipoodi läksime, siis toodi mulle proovimiseks väike kuhi asju ja muidugi ma seisin kaua proovikabiinis, otsustamaks, et millise särgi või pusa ma võtma peaks ja nii, mille peale müüja teatas hoopis, et eieiii, ära vali, need on ju kõik sulle, ütle parem, mis su jalanumber on, et ma võiksin minna sulle spordijalatseid vaatama, sest neid läheb sul ju ka vaja, eks? vauuu, päriselt.
Ja siinseid naabreid olen ma arvatavasti nende paari nädalaga rohkem näinud, kui oma Tallinnas olevaid naabreid kogu mu elu peale kokku. Nimelt käivad siin kõik pidevalt edasi-tagasi, nii et see ongi vist nii, et naabri kodu on ju otseloomulikult ka minu kodu. veerinaiss noh.
Vanemad on aga eriti-eriti toredad ja nii ning pihku kõik need, kes ütlevad, et jätke oma sarkasm koju, kuna välismaale minnes ei saa keegi sellest aru, sest siin pannakse neli korda rohkem üksteisele puid alla kui ma harjunud olen. Päriselt, näiteks Ronald on selline, kellega ei saaks kunagi täiesti rahulikult elada, sest ta on võimeline alati mingeid asju, mille pärast oleks võimalik narrida, leidma. Näiteks ei möödu päevagi, ilma et ta oleks teinud mõne märkuse mu magamise kohta, sest nende jaoks on see täiesti ebanormaalne, et ma suudan poole kümneni magada (ei julgenudki alguses mainida, et Eestis olles ärkasin tavaliselt umbes kaheteistkümne ajal). Aga jah, asi ei ole ainult mu peres, sest naabrid on samasugused ning tundub, et ka suur osa ülejäänud inimestest. Näiteks olime ükspäev Marchellaga Amersfoortis, ostsime lõunaks mingist saiapoest omale kukleid mingite asjadega ning kui Marchella tuli ütlema, et ma sain viimase heleda saia ja ta saab sepiku, ütles järsku mingi suvaline mees, kes mu kõrval istus, et "so, you ate the whole shop empty".
Hoevelaken, kus mu kodu on, on linna kohta küllaltki pisike ehk siin elab vist umbes 14000 inimest või midagi sarnast ning seega tundub, et kõik teavad kõiki. Näiteks oleks täiesti võimatu Marchellaga siin ringi sõita, ilma et ta iga natukese aja pärast kedagi teretaks, kellegagi jutu hakkaks rääkima või hüüaks HOI! mõnele aknast lehvitajale. Selles mõttes oli ka päris veider see, kui mulle kohale jõudes kohe teatati, et ma olen siinses ajalehes ning mitumitu poodi on otsustanud mulle asju anda. Okei siis, aitäh nende kommide ja pikalt laos seisnud asjade eest, mida keegi osta ei taha, eks. Ahjaa, ja kui viitsid, siis tule tööta ka siin veits. AGA EI, tuli välja, et siin niimoodi ei käi ning asi on hoopis nii, et palun tule võta need asjad, mis meile just poodi jõudsid, sest sul läheb neid ju vaja ning kui kellelgi midagi vaja on, siis otseloomulikult ma aitan ju! Näiteks kui me ühte spordipoodi läksime, siis toodi mulle proovimiseks väike kuhi asju ja muidugi ma seisin kaua proovikabiinis, otsustamaks, et millise särgi või pusa ma võtma peaks ja nii, mille peale müüja teatas hoopis, et eieiii, ära vali, need on ju kõik sulle, ütle parem, mis su jalanumber on, et ma võiksin minna sulle spordijalatseid vaatama, sest neid läheb sul ju ka vaja, eks? vauuu, päriselt.
Ja siinseid naabreid olen ma arvatavasti nende paari nädalaga rohkem näinud, kui oma Tallinnas olevaid naabreid kogu mu elu peale kokku. Nimelt käivad siin kõik pidevalt edasi-tagasi, nii et see ongi vist nii, et naabri kodu on ju otseloomulikult ka minu kodu. veerinaiss noh.
esmaspäev, 6. august 2007
Et siis...
...kirjutage mulle...
't Viertel 27
3871 RL Hoevelaken
Nederland
...ja helistage ka!
00-31-(0) 332535038
't Viertel 27
3871 RL Hoevelaken
Nederland
...ja helistage ka!
00-31-(0) 332535038
Tellimine:
Postitused (Atom)
