kevad j6udis koju (ja ta kodu on k8ll siin, jah) ehk kutweer number sada

Amersfoorti edasi-tagasi s6itmised on alati kas t2ielik huumor v6i tekivatad tunde, nagu tahaks kedagi oma rattaga visata.
Iseenesest on n88d tee8mbrus eriti ilus ehk siin kasvavad sarnaselt eesti v6ililledele nartsissid ja krookused igalpool suvaliselt. Ilm on ka vahelduva eduga v2ga hea ehk vaheaja alguses k2isin enamjaolt isegi mere 22res olles pusata ringi. Mina see suurim naiivitar m6tlesin muidugi, et issand kui tore, siin ongi pikk kevad ning l6puks ometi on see alanud, mist6ttu otsustasin kooli alates ka kohe ikka kleidilaadse asja selga panna ning hakata nautima aega, kus ei ole konstantselt mingit jura maas. Hommikul aknast v2lja vaadates oligi 6nneks t2ielik ilus kevadilm ehk p2ike paistis ja tundus olevat piisavalt soe ja nii. aaga noh, teada-tuntud vanas6na, et ega loodus kuskile t8hja kohta ei j2ta, sai taaskord t6tt n2ha ning seega sel hetkel, kui ma olin ratta selga istunud ning j6udnud umbes-t2pselt k8mme meetrit s6ita, tuli suur tuul ning peaaegu selgest taevast, SELGEST TAEVAST, hakkas umbes poolesentimeetrise l2bim66duga j22t8kke alla kukkuma. Asi l6ppes l2bim2rjana ning niiiiiv2ga valu tegevate k2te ja n2oga, sest terve aja oli selline tunne, nagu keegi oleks taevast t8nnit2ie sukan6elu nalja p2rast alla visanud. Rahet sajabki siin n88d umbes kogu aeg, mist6ttu eile oli maa valge ning seega doeeiii 6hemad pusad ja poolalastus, eks.
8leeile Dewyga koju s6ites sain teada ka siinse kevade omap2ra number KAKS! ehk minu suurep2rased lootused seoses hommikuse vastutuulega (mist6ttu loogiliselt v6ttes peaks tagasi s6ites olema vastupidi, eks) ei l2he ka l2bi, sest kevadel p88rab tuul end siin mingil ajal p2eva jooksul ringi. Niiii et on v6imalus kas mitte v2ndata, kuid sellegipoolest liikuda edasi linnutiivul, v6i pigem umbes k6ndida, ratas k6rval. Nii et meile siis see teine variant, jahait2h.

Muidu aga on v2hemalt see tore, et kevad toob kaasa ka igasuguseid h2id ja paremaid s8ndmusi ja t2htp2evi, mist6ttu eile teatas Marchella mulle, et kuller t6i lillekimbu ning kuna nad ei saa aru, mis seal kaardil kirjas on, siis on see arvatavasti mulle. Tuli aga v2lja, et see oli hoopis meile m6lemale ning 8hes6naga oli mu k6igeparemIsa meile naistep2eva6nnitlusi saatnud :)

tiptoe through our shiny city with our diamond slippers on

Kaks kuud on vist tõesti tsutt liiga palju, nii et ühesõnaga siis vahepeal olid ajad, kus jäin rõõmsalt paar korda hollandi keele tundi hiljaks, mistõttu olin sunnitud pärast tunde kahekümneks minutiks kooli koristama jääma ning kuna midagi muud parasjagu teha ei olnud, pidin üksi õues mingi analoogse asjaga maaslamavat prahti kilekottidesse koguma. Vähemalt oli endal huumor ning sain seda pakkuda ka suitsunurgas viibivatele, sest nagu kogemus on näidanud, võib mõne asja nende tangide vahele saamine üpris trikk olevat, mistõttu läks pastakate ja muu sarnase peale palju aega ja pusimist. Siiis suutsin veel ükspäev kasutada oma suurepäraseid ümberveenmisoskusi ning käisime uue perioodi puhul hoopis Hoevelakenis pannkooke söömas, kust lahkusime valusate kõhulihastega ning uute huvitavate teadmistega Lara tegelikust elevandisusest hehe. Karseboomis ja Rumoursis oleme ka käinud ning siis kogesin ka esimest korda, KUI hilja siin ikka kõik asjad algavad ehk olime poole ühteistkümne ajal Karseboomis niisama head aega veetmas, kuna ma väga hilja ei tahtnud üksi linna sõita, ning see niisama hea aja veetmine kestis kella veerand üheni, sest sinnamaani oli seal peale meie umbestäpselt kaheksa inimest. Nojaa, otsustasime siis, et lähme vaatame, kus siis kõik on ning seega veetsime veidi aega Rumoursis, ning kui kella ühe ajal tagasi tulime, oli Karseboom järsku nii puupüsti rahvast täis, et ei olnud õieti võimalik liikudagi.

Vahepeal oli ka Agnese juures ouderavond ehk kõik meie piirkonna vanemad said tema juures kokku, et taaskord rääkida kõikidest nendest vigadest, mis nende vahetusõpilastel on ning sisendada igaühesse rahulolematust ja kibestumust. Sellepärast oli natuke hirm küll sees, aga vähemalt läks seekord Ronald kaasa ning tagasitulles olid nad hoopis mõlemad heas tujus ning rääkisid, et Agnes oli niisugune nagu alati, aga vähemalt olid seal ka Tienneke ja ta mees, kes tegi kogu aeg Agnesele iroonilisi märkusi á la "mis mid-year, mid-year?! ma arvasin, et me pidime nüüd ainult hollandi keeles rääkima. ma küll ei saa aru, mida see mid-year nüüd hollandi keeles siis tähendama peaks.", ning Egle uus vahetusisa, kes oli sisse astunud, pisike märkmik käes, ning asunud kohe kõigile küsimusi esitama ning statistikat valmistama. Vähemalt said kõigi minu piirkonnaomade draamad ka teise poole ehk ei saanud enam kuulda ainult Agnese vingumist ning ähvardusi Egle suunas, et kui tal oma uue (teise siis, mitte kaheteistkümnenda, nagu võiks sellest arvata) perega ka puitu läheb, siis on arvatavasti ka tagasiminek, sest see on ta viimane võimalus, vaid ka ta uue vahetuisa arvamust, kes kiitis Eglet ja ta suhtumist taevani umbes.

Igatahes, 26ndal jaanuaril toimuski see paljuräägitud YFU mid-year. YFU tegi muidugi endale omast säästupoliitikat ning tavapärase kahepäevase kokkusaamise asemel, kestis see ainult ühe, sest yfu nl –il on juubeliaasta ning neil on ju muidugi vaja natuke raha kokku hoida selleks ajaks, kui meie siit juba lahkunud oleme. Igatahes, tegime alguses gruppides mingeid asju ja nii, mille kõrgpunktiks oli siis see, kui iga viisik pidi Hollandi veidruste kohta esitluse tegema. Kreatiivsusest jäi seekord natuke puudu, kuid vähemalt sai enne kuulata Henningu üliilusasti mängitud “Mad Life”-i ning Joa ei saanud teisiti, kui pidi ikka tamburiini ka lavale kaasa vedama. Ja traditsiooniline Sinterklaasimaskinali tuli ka ikka ära õnneks. Seejärel saime natuke süüa (ehk ühesõnaga Freddyga hagelslagi suhu kallutada), vaadata, mille kõigeni võivad viia roosad vaniljesigaretid ning niisama veel juttu rääkida. Muidu toimuski suhtlus enamjaolt juba hollandi keeles ning päeva suurimaks üllatajaks oli kindlasti üks jaapani tüdruk, kes rääkis keelt paremini kui pooled meist kokku. Mingi hetk läksime ka lubatud jalutuskäigule, mis kahjuks polnud mingi lihtne promeneerimine (kui selline sõna eksisteerib), vaid tõsine matk läbi METSA. Ehk et esimest korda siinoleku ajal nägin puude kogumit, mida tõesti metsaks võis nimetada. Varsti hakkas paistma ka hiiglaslik järv, mis lähemale jõudes osutus hoopis täielikuks oaasiks suurtes kogustes liivaga. Ürituse sisse oli planeeritud ka õhtusöök ning teades yfu maailma suurimat kokkuhoidlikkust, ei osanud sealt eriti muud oodata, kui tavalist sööklatoitu a la kolm kartulit ja veidi veel midagi. AGA! pärast pooleteisttunnist ringiekslemist (ehk tuli välja, et ees kaardigakõndijatel polnudki siiski nii palju aimu, kuhu me minema peame) jõudsime hoopis restorani, kus pakutigi täielikku restoranitoitu (ehk see kolm kartulit ja veel midagi läks tegelikult küll täppi, aga sellegipoolest!!) ja nii. Ja seejärel Opposites mängima ning minema. Plaan oli minna veel Utrechtisse edasi, aga mu vahetusisa parima loogika tõttu ei osutunud see minu jaoks siiski parimaks ideeks ning seetõttu jäidki Kuba, Märteni ja Agustini seiklused kogemata hehe. Sophia pidi samuti Amersfoorti tulema ning Freddy otsustas ka, et väike ots bussiga on gezelliger ning seetõttu sai minu “olen varsti kodus”-lubadusest mitte nii väga varsti, sest jäime veel Freddyga natuke sooje jooke jooma ning the Nationali “Fake Empire”-si saatel vaatama, kuidas elu ONGI nagu filmis, samal ajal kui meie selja taga rongijaama ees politseibrigaad marokolasi vahistas.