Pühapäev, 20. jaanuar 2008

Sinterklaas over en uit

27ndal novembril saabus Mattias Hollandisse ning seega läksin reedel Amsterdami, et ta üle vaadata ja veidi juttu puhuda. Saabus ta nagu õige reisimees kunagi, kompass käes, ise seletades, et see linn on nii loogiline, et kompassi olemasolul poleks kunagi kaarti vajagi. Kuna ilm näitas end sellisest küljest, nagu alati, siis otsisime omale mõnda odavamat kuiva kohta, kuhu maha istuda. Oli ainult see probleem, et... siin maal seda ei eksisteeri vaata. Aga noh, natuke jalutamist ning jõudsime mingisugusesse hiina restorani, kus sai kogu päevamenüü vaid umbes kuue euro eest. Tegu oli üpriski nurgataguse kohaga, mistõttu saime olla ainsad kliendid ning privileegi kuulata terve aja raadiost tulevat multikamuusikat. Rääkisime maast ja elust ja sain kõigele lisaks ka kogu oma tõsisemate juttude, mida hollandi keeles veel teha ei oska, vajaduse tühjaks vesteldud.
Aga noh, sööki pole kunagi liiga vähe, mistõttu läksime seejärel veel Mattiase ja ta sõprade korterisse, et sealseid pannkooke veidi järele proovida ning seejärel sõidutas Mattias mind jaama. Tuli välja, et kahekesi ühel rattal sõitmine ei olegi nii lihtne, kui teisi vaadates tundub, ja seetõttu oli vahepeal küll tunne, et asi võib küll lõppeda veel topeltnaerdes, aga mitte just eriti valutult. Aga noh, keelumärgid on nõrkadele! ning lõpuks jõudsime rõõmsalt kohale ka isegi.

Pühapäeval oli YFU Sinterklaasipidu Noordenis. Igaüks pidi tegema viie euro eest kingi, mis igaühele peale läheks, juurde vähemalt kaheksarealise hollandikeelse luuletuse ning kogu asja pakkima üllatusena. Minu tehtuks tuli lõppkokkuvõttes yfu-fotoalbum, mis oli tehtud suureks hollandi passiks hoopis. Igatahes, kingitusi oli igasuguseid alustades Egle tehtud lumememmest, mis ääreni kunstlund täis oli, ja lõpetades Clara kahe kodust kaasa võetud laternaga (millega kaasnesid ka kaks geniaalset luuletust, mida Justas paki avamisel entusiastlikult lugema hakkas ehk "Warning, easily flammable..." ja nii lausa kolmes keeles uaau!). Igatahes, söödud sai taaskord natuke liiga palju, mistõttu perekond Lavrijsseni võrratu sõidustiiliga (ehk isegi maanteel on ikkagi vaja kiirendada-pidurdada-kiirendada-pidurdada) oli konkreetselt tappev autos istuda ehk meil oli Joeyga veel järgmisel päevalgi siuke tunne, et uuesti seda autot nähes tahaks küll piina vähendamiseks pigem kuskilt alla hüpata vist.

Ja siiiis järgmisel kolmapäeval oli lõpuks ometi ka pärisSinterklaas. Kuna minu pere seda tegelikult eriti ei tähista, siis ma arvasin, et see ei saa midagi erilist olema, aga mingil hetkel koputas keegi mu naabri Dirki sarnane mees väga tugevasti aknale, millepeale Thijn ja Femke elevusse läksid ning ukse juurde minnes matilt suure kingikoti avastasid. Tõid selle kiiresti tuppa ning Femke jooksis ruttu akna juurde, vaatas ülipingsalt välja ning järsku hüüdis: "Ma näen teda!!! "Ma näen teda!! Üks Zwarte Piet jookseb just minema!!!"
Igatahes, Thijn oli oma kingitustega eriti armas ehk ükskõik mille saamisel hüppas ta püsti, tegi arvatavasti maailma kõige entusiastlikuma tantsu, vehkis kätega ning hüüdis jejejjejejeeeee ja midagi selle kohta, kui pöörfi kingitus see on. Ja nii konkreetselt kõigele. (Ehk et PASTAKAS!!!! JEJEJEJEJEJJEPIKAJEEEE) Femke oli aga natuke kriitilisem ehk et ühel hetkel teatas eriti rahuloleva ning üllatunud näoga "aga see on ju Blokkerist!! ja see ka! ja see!!!" ehk et tema puhul vist Sinterklaasi olemasolu hajub tõesti kiiremini kui oleks osanud arvata.
Mina sain igatahes taaskord tunda oma vanemate suurepärast mõnitusoskust ehk minu kingituste hulgas oli ka iminappadega seinale kinnitatav dushiraadio. Nimelt pärast esimest Bodegraveni poolkirikmaja külastust juhtusin kommenteerima, et muidu on see liiga tühi ja pole seal nii erilist midagi, aga vannitoas olevad raadiod on selle maja sisustuse täielikud kõrgpunktid. Nüüd on mul siis vähemalt ka see puuduv lüli meie maja pöörfiks muutmiseks olemas. Olgugi, et tuli välja, et meil on ka raadiod mõlemal korrusel olemas, nii et need esimesed kaks kuud, kui ma seda veel ei teadnud, olid ikka tohutud naudinguraiskamised noh.!

Reede, 18. jaanuar 2008

Alllle pieten jum-pen-jum-pen!!

Järgmise nädala laupäeval tuli Sinterklaas lõpuks ometi ka mu väiksesse kodukülla ning olgugi, et meil ei ole ühtegi veekogu peaväljaku läheduses, suutis ta siiski traditsiooniliselt oma paadiga saabuda. Piete oli seekord vaid kümne ringis, kuid maiustustekotid olid neil piisavalt suured ning seega oli mul võimalus tõdeda, et lapsed on tõesti juba täiesti haitek ideedega, sest kui meie omal ajal siiski kõik kommid ja muu magusa oma üleskeritud pluuside sisse kogusime ning seejärel suurte raskustega ringi käisime, on nemad piisavalt praktilised, et lihtsalt... kilekotid kaasa võtta noh.
Oma suurepärase naaivsusega sain muidugi ka olla oma perekonna täielik naerualune, sest mingi aja pärast tuli minu juurde üks veidra aktsendiga must Piet, kes küsis midagi, millest ma kohe aru ei saanud ja sellepeale ta küsis, et kust ma pärit olen ja nii ning mina muidugi rõõmsalt jutustasin temaga, ise pidevalt mõeldes, et midagi on temas jumala tuttavat, aga arvatavasti on see lihtsalt külaasi, et tead kõiki nägupidi umbes. Peale tema lahkumist aga hakkasid aga Marchella ja Ronald täiel häälel naerma ning siis läksid veel mõned sekundid, kuni mulle lõpuks pärale jõudis, et ahjaa, musta mingi all peitus arvatavasti mu vahetustädi hoopis.
Sinterklaasiga ongi see, et kõik usuvad temasse kuni umbes seitsmenda eluaastani täiesti südamest ja seega olin ma siiski veidi üllatunud, et isegi Femke veel kindel on, et Sinterklaas on päris. Seal aga tulid ilmsiks ka tema esimesed kahtlused, sest ükshetk hakkas tema poolt mulle järjest jumala veidraid küsimusi tulema stiilis "Jaaa.... see on siis seesama Sinterklaas, keda sa eelmisel nädalal Amersfoortis nägid, jah?", millepeale ma vastasin, et jaa, muuidugi seesama, Sinterklaas on alati sama ju. Femke vaatas sellepeale natuke viltu ja tundus mu vastusega rahule jäävat, aga siis lisandus sellele hoopis "ning su vanemad ei ole teda siis MITTE KUNAGI näinud, jah?". nojaa.

Esmaspäeval oli kooli ülemise astme pidu. Alguses kogunesime kõik rõõmsalt Tomi juurde, kes elabki vist põhimõtteliselt maailma parimas kohas umbes ehk meist teises paralleeltänavas, ning seejärel sõitsime kogu suure seltskonnaga Starlighti. Tuli välja, et koolipidu tähendab siin siiski midagi täiesti muud kui Eestis ehk kogu klubi oli rahvast täis, kõik tantsisid ja oligi täielik Pidu, mitte see, et kolm inimest seisavad kuskil nurgas ning vaatavad, et ohissand, millega need korraldajad nüüd sel aastal jälle hakkama (ei ole/) on saanud. Seetõttu olin ma ka täiesti hoos ning tänu oma neljatunnisele järjestikusele tantsimisele osutusid kahjuks järgmisel päeval käimine ja rääkimine üpris võimatuks. AGA polnud hullu, sest järgmine päev oli vaba. Sellepärast et meil oli pidu otseloomulikult. Teekonnal Starlightist Hoevelakenisse tuli ka taaskord täielik "elu on nii kuradi ilus" tunne peale, kui umbes 15kesi tagasi sõitsime ning ükshetk Leoni ütles, et "Aga kuule, Tom, LAULAME KA NÜÜD MIDAGI!", mille peale Tom kiiresti oma telefonist parima pala üles leidis ning seega kõlas kogu tee valjuhäälne ühislaul "My Heart will Go on". Iimekaauniis noh!

Teisipäev, 15. jaanuar 2008

Mu täielik lemmikvend

Ronald ja Thijn täitsid Joosti, Thijni rühmakaaslase sõbrapäevikut. Thijn dikteeris ning Ronald kirjutas kõik ilusasti üles. Olid jõudnud küsimuse, mis on ta lemmikloom, juurde, mille peale Thijn mõtles veidi ja natukese aja pärast hõiskas ülirõõmsalt: ,,METSIK EESEL!!!"

Kolmapäev, 9. jaanuar 2008

Jää aga lamama ja kogu maailm tuleb ise su juurde

Kuus-ja-neljakümnes nädal oli täielikult sünnipäevadele pühendatud, sets kolmapäeval oli Femkeoma, neljapäeval Thijni, reedel nende sünnipäevapeod, laupäeval Märteni ja Agustini ühine sünnipäevapidu ja pühapäeval Marchella ema Oma Schipperi sünnipäev.

Reedene sünnipäevapidu oli de Slagis ning seetõttu hõlmas endas nii minigolfi kui ka otseloomulikult discozwemmen-it ning seega olin sunnitud mingi poolteist tundi vaatama, kuidas kümned ja kümned lapsed basseinis ja selle ümbruses hulluks lähevad, kui tuleb mõni järjekordne jumpstyle'ilugu. mõnuuus. Aga noh, vähemalt üritus ise on ülikuuliou ning mu siblingud on sellest piisavalt vaimustuses, et võtsid küsimusele, mida ma oma sünnipäevapeol teha plaanil, irooniaga öeldud vastust "discozwemmen natuurlijk" täiesti tõsiselt ning nüüd pärivad pidevalt aina uuesti, et millal jälle sinna minna saab.

17. november oli suursuurülitähtis päev ehk pärast pikki pärastlõunaseid Sinterklaasjournaali ning kõige muu vaatamist oli lõpuks kätte jõudnud see hetk, kui Sinterklaas päriselt Hollandisse tuli. Õnneks on mu linn täielik metropol, seega saabus ta siia juba laupäeval (ehk näiteks rohkem kui päev varem kui Amsterdami!). Tahtsime ennast ka Zwarte Pietideks teha, aga tahtjaid oli natuke liiga palju ning seetõttu käisime teda siis Nickyga lihtsalt üle vaatamas. Ja see ei olnud mingi lihtne tulek, vaid hoopis suure uhke paraadiga ning polnudki eriti imestada, et kohti enam ei olnud, sest musti piete oli konkreetselt sadu. Igatahes, Sinterklaas nägigi välja täiesti uskumatult ehtne ning seetõttu polnud siis muidugi imestada, et ma (koos kõigi teiste kuni kaheksa-aastaste lastega) samuti hüppasin ja kargasin ja laulsin omaenda sònadega sinterklaasilaule kaasa ning mõtlesin juba, et tuleb endalegi vist Sinterklaasiusk peale, aga see kadus kiirelt ära, kui absoluutselt iga Piet kõndis meist ah-te-olete-nii-suured-näoga mööda ning seetõttu ei saanudki ma oma eriti häid nippe võimalikult paljude maiustuste kandmiseks kasutada, sest me ei saanud nimelt mitteühtainsatki pepernote'i. Siuuuuke pettumus, sest isegi shokolaaditähed olin sunnitud meile ise ostma noh.

Igatahes, Sinterklaasi juurest läksin edasi meie Sinterklaas number kahe ja Märteni sünnipäevapeole Bodegravenisse nende majja number KAKS, mis oli suurepäraseks diskosaaliks ehitud. Ma olin muidugi eelmisel nädalal Utrechtis sellele piisavalt palju reklaami teinud (pärast Märteni teadaannet, et ta saab umbes kolmkümmend inimest majutada) ning seega, kui me Laura, Freddy ja Martíniga lõpuks Utrechtis burgerikuninga juurde jõudsime, oli nähtavasti see väga tõhus olnud, sest yfuomadest igatahes eriti puudust küll ei tulnud. Muidu oli aga see täpselt see koduüritus, mida ma juba mingi viimased kolm aastat nii väga igatsenud olen, ja tundub, et pubikultuuriga hollandlastele läks see ka vägaväga peale, sest olgugi, et see nüüd midagi nii erakordset ja ennenägematut ei olnud, olevat see nüüd nende koolis küllaltki legendaarne. Nalja sai igatahes palju ning vähemalt tuli paar "ei noo... see oli nüüd küll siis esimene kord" ka ära hehe. heas mõttes muidugi.
Igatahes, sain seal pikalt ka Freddyga juttu rääkida ning vähemalt on ta suutnud mu mitte just kõige parema mulje amiirikaast täiesti (või noh, niivõrd kuivõrd täiesti, sest kahjuks usatüdruk jääb jätkuvalt selliseks, kelle kohta võib kuulda julmi, kuid vahetevahel päris tõeseid ütlusi "ah, we're just discussing the absence of brain in Eve's head") teiseks muuta ja on seega saanud ka üheks mu täiesti lemmikyfuinimeseks (KES EI LÄHEGI ÄRA SIISKI!!!).
Aga jah, muidu oli aga see üritus väga hariv, sest näiteks veetsin paar tundi Athiga elavalt arutledes, kes meie tüdrukutest on desperate ning positiivse vastuse saanute üle tsutt naerdes, ning sain teada ka tõsiasja, et hoolimata Kuba ütlusest, et hea partneri omamisel su enda tantsuoskus ei loe, siis on siiski takistavaks asjaoluks see, et kui olla kilosid juurde võtnud, siis tangokallutused enam küll kahjuks eriti lihtsalt ei toimi.

Pühapäev, 6. jaanuar 2008

Cause you dont even have to lower your standards

Futsking ajuvaba maailma kõige ebaspontaansemate inimestega riik, kus ei tehta midagi ilma oma agendasse üles kirjutamata või eelnevat kokku leppimata (mistõttu sõna afspraak ja selle variatsioonid toovad mulle konkreetselt alati kananaha ihule) ning kus ei möödu tihtipeale ainsatki minutit ilma, et keegi tõstaks häält ning läheks närvi.
Maa, kus oma suurepäraselt niiske kliima tõttu tundub rattasõit tihtipeale pigem enesetapp olevat, kui näiteks tuul on nii suur, et pigem liigud tagasi kui edasi, ja tihtipeale sajab rahet niimoodi näkku, et hakkab valus.
Amersfoort, kus inimeste stiil ning muusikamaitse tunduvad vahetevahel justkui šabloonist lõigatud ning seetõttu tundub näiteks siin Euroopa suurima välisrulapargi avamine täiesti asjatu olevat.
Ja siis veel muidugi keel, mille rääkimisest võib arvatavasti mõne kurguhaiguse saada.

Muidu aga on see, et uue aastaga tuli kindlus majja ning nüüd võin vist tõesti täiesti südamest öelda, et ja, ik ben helemaal gewend en ik vind het hartstikke leuk hier. Päriselt. Mu vahetussiblingud on alates novembri keskpaigast täiesti arusaadavad ning seega olen ma nende paari kuuga siin arvatavasti oma elukoguse ära mänginud ja maadelnud. Thijn üllatab mind iga päev aina enam ja enam ning tänu tema hüüatusele "yin ja yan!" oma jogurtikausis olevale vla ja jogurti segule ja pikale füüsikaalasele põhjendusele, miks ta peab autos teise akna lahti tegema, et oliebol'ide lõhn välja saada, (ja niimoodi umbes igal päeval edasi), ei mahu mulle enam pähe, et ta on kõigest kuueaastane. Femke on kaheksa aastat vana ning temast on juba saanud väike Marchella, kes paneb mu vahetusvanemate vitsad mu vahetusvanemaid endid peksma näiteks sellegagi, kui keegi talle midagi taldrikule paneb ning ta vastab "hou. houhouhouhooooooouu. ei noh, ÜKS hoou on piisav, eks".
Olgugi, et realistlikult võttes ei taha ma mingil juhul ärgmisel aastal nelja-minuti-Subaruluksust rattasõidu vastu ära anda, on tegelikult rattaliiklus eriti hea. Sest kui ei saa huumorit hommikuti või pärastlõunal kellegagi koos kooli või sealt tagasi sõites, siis on vähemalt hea üksigi naerda, kui pärast ülitugevat tuult ja vihma ja rahet ei tunne enam oma vasakut näopoolt ning on tunne, nagu hambaarst oleks oma süstlaga veidi mööda pannud ja suu asemel kulmu tabanud.
Hoolimata (veel) vähesest oskusest korralikult end väljendada, on hollandi keel mingil määral juba täitsa suus ehk ingliskeelseid sõnu tuleb harva ette. Traditsiooniline kurguvalu jäi minu puhul tulemata ning kuulen juba ennastki pff-i või aahhh-i asemel tihtipeale pikalt kurguhäälikut tegemas.
Eesti keel ei ole enam tavaelus isegi nii võõras, sest nüüd tuleb tihtipeale kaugustest ka Ashley Kuidas läheb??? MOUNUS TAHUMIKK! .
Füüsikaõpetaja jutt, kuidas ma pean oma hinge füüsikamaailma usaldama, ei tundu isegi enam nii veider, sest ta võitis mu täiiieliku sümpaatia ühel tunnil, kui me rääkisime helilainetest, ning kui ta järsku võttis oma poolportfellist välja... VIOOLA ning teatas, et ta mängib meile veidi Bachi nüüd.
Isegi see, et kõik teavad kõigist absoluutselt kõike, ei tundu enam eriti veider ning enam ei oleks üllatav, kui keemiaõpetaja küsiks jälle, et "noh, kuidas siis see keeletest Utrechtis läks" (sest tegelikult olin ma sellest vaid vähestele maininud) või kui Lorijniga rääkimisel tuleks tema poolt taaskord küsimus "Maar... hoe is het dan met jou vriend? Ik heb gehoord dat je in Estland een vriend hebt." (kuigi okei, see viimane on ilmselge liialdus, sest see jääb mind küll igavesti üllatama).
YFUüritused on jätkuvalt ausalt mu elu kõige paremad ning Amersfoorti elu kohta niipalju, et olen vist lõpuks ometi leidnud omale koha, kus on VÄGA hea muusika ning kus ma kavatsen vähemalt terve ülejärgmise nädalavahetuse hollandi hiphopi ning elektroonika seltsis veeta.

JA TEGELIKULT ON KÕIGE TÄHTSAM SEE, et kõigele lisaks käib mu klassis Michael Jackson (ning kui aus olla, siis ega tegelikult rõõmus olemiseks sellisest muusikakuningast rohkemat vaja ju ei lähegi, eks).