Jää aga lamama ja kogu maailm tuleb ise su juurde

Kuus-ja-neljakümnes nädal oli täielikult sünnipäevadele pühendatud, sets kolmapäeval oli Femkeoma, neljapäeval Thijni, reedel nende sünnipäevapeod, laupäeval Märteni ja Agustini ühine sünnipäevapidu ja pühapäeval Marchella ema Oma Schipperi sünnipäev.

Reedene sünnipäevapidu oli de Slagis ning seetõttu hõlmas endas nii minigolfi kui ka otseloomulikult discozwemmen-it ning seega olin sunnitud mingi poolteist tundi vaatama, kuidas kümned ja kümned lapsed basseinis ja selle ümbruses hulluks lähevad, kui tuleb mõni järjekordne jumpstyle'ilugu. mõnuuus. Aga noh, vähemalt üritus ise on ülikuuliou ning mu siblingud on sellest piisavalt vaimustuses, et võtsid küsimusele, mida ma oma sünnipäevapeol teha plaanil, irooniaga öeldud vastust "discozwemmen natuurlijk" täiesti tõsiselt ning nüüd pärivad pidevalt aina uuesti, et millal jälle sinna minna saab.

17. november oli suursuurülitähtis päev ehk pärast pikki pärastlõunaseid Sinterklaasjournaali ning kõige muu vaatamist oli lõpuks kätte jõudnud see hetk, kui Sinterklaas päriselt Hollandisse tuli. Õnneks on mu linn täielik metropol, seega saabus ta siia juba laupäeval (ehk näiteks rohkem kui päev varem kui Amsterdami!). Tahtsime ennast ka Zwarte Pietideks teha, aga tahtjaid oli natuke liiga palju ning seetõttu käisime teda siis Nickyga lihtsalt üle vaatamas. Ja see ei olnud mingi lihtne tulek, vaid hoopis suure uhke paraadiga ning polnudki eriti imestada, et kohti enam ei olnud, sest musti piete oli konkreetselt sadu. Igatahes, Sinterklaas nägigi välja täiesti uskumatult ehtne ning seetõttu polnud siis muidugi imestada, et ma (koos kõigi teiste kuni kaheksa-aastaste lastega) samuti hüppasin ja kargasin ja laulsin omaenda sònadega sinterklaasilaule kaasa ning mõtlesin juba, et tuleb endalegi vist Sinterklaasiusk peale, aga see kadus kiirelt ära, kui absoluutselt iga Piet kõndis meist ah-te-olete-nii-suured-näoga mööda ning seetõttu ei saanudki ma oma eriti häid nippe võimalikult paljude maiustuste kandmiseks kasutada, sest me ei saanud nimelt mitteühtainsatki pepernote'i. Siuuuuke pettumus, sest isegi shokolaaditähed olin sunnitud meile ise ostma noh.

Igatahes, Sinterklaasi juurest läksin edasi meie Sinterklaas number kahe ja Märteni sünnipäevapeole Bodegravenisse nende majja number KAKS, mis oli suurepäraseks diskosaaliks ehitud. Ma olin muidugi eelmisel nädalal Utrechtis sellele piisavalt palju reklaami teinud (pärast Märteni teadaannet, et ta saab umbes kolmkümmend inimest majutada) ning seega, kui me Laura, Freddy ja Martíniga lõpuks Utrechtis burgerikuninga juurde jõudsime, oli nähtavasti see väga tõhus olnud, sest yfuomadest igatahes eriti puudust küll ei tulnud. Muidu oli aga see täpselt see koduüritus, mida ma juba mingi viimased kolm aastat nii väga igatsenud olen, ja tundub, et pubikultuuriga hollandlastele läks see ka vägaväga peale, sest olgugi, et see nüüd midagi nii erakordset ja ennenägematut ei olnud, olevat see nüüd nende koolis küllaltki legendaarne. Nalja sai igatahes palju ning vähemalt tuli paar "ei noo... see oli nüüd küll siis esimene kord" ka ära hehe. heas mõttes muidugi.
Igatahes, sain seal pikalt ka Freddyga juttu rääkida ning vähemalt on ta suutnud mu mitte just kõige parema mulje amiirikaast täiesti (või noh, niivõrd kuivõrd täiesti, sest kahjuks usatüdruk jääb jätkuvalt selliseks, kelle kohta võib kuulda julmi, kuid vahetevahel päris tõeseid ütlusi "ah, we're just discussing the absence of brain in Eve's head") teiseks muuta ja on seega saanud ka üheks mu täiesti lemmikyfuinimeseks (KES EI LÄHEGI ÄRA SIISKI!!!).
Aga jah, muidu oli aga see üritus väga hariv, sest näiteks veetsin paar tundi Athiga elavalt arutledes, kes meie tüdrukutest on desperate ning positiivse vastuse saanute üle tsutt naerdes, ning sain teada ka tõsiasja, et hoolimata Kuba ütlusest, et hea partneri omamisel su enda tantsuoskus ei loe, siis on siiski takistavaks asjaoluks see, et kui olla kilosid juurde võtnud, siis tangokallutused enam küll kahjuks eriti lihtsalt ei toimi.