Sinterklaas over en uit

27ndal novembril saabus Mattias Hollandisse ning seega läksin reedel Amsterdami, et ta üle vaadata ja veidi juttu puhuda. Saabus ta nagu õige reisimees kunagi, kompass käes, ise seletades, et see linn on nii loogiline, et kompassi olemasolul poleks kunagi kaarti vajagi. Kuna ilm näitas end sellisest küljest, nagu alati, siis otsisime omale mõnda odavamat kuiva kohta, kuhu maha istuda. Oli ainult see probleem, et... siin maal seda ei eksisteeri vaata. Aga noh, natuke jalutamist ning jõudsime mingisugusesse hiina restorani, kus sai kogu päevamenüü vaid umbes kuue euro eest. Tegu oli üpriski nurgataguse kohaga, mistõttu saime olla ainsad kliendid ning privileegi kuulata terve aja raadiost tulevat multikamuusikat. Rääkisime maast ja elust ja sain kõigele lisaks ka kogu oma tõsisemate juttude, mida hollandi keeles veel teha ei oska, vajaduse tühjaks vesteldud.
Aga noh, sööki pole kunagi liiga vähe, mistõttu läksime seejärel veel Mattiase ja ta sõprade korterisse, et sealseid pannkooke veidi järele proovida ning seejärel sõidutas Mattias mind jaama. Tuli välja, et kahekesi ühel rattal sõitmine ei olegi nii lihtne, kui teisi vaadates tundub, ja seetõttu oli vahepeal küll tunne, et asi võib küll lõppeda veel topeltnaerdes, aga mitte just eriti valutult. Aga noh, keelumärgid on nõrkadele! ning lõpuks jõudsime rõõmsalt kohale ka isegi.

Pühapäeval oli YFU Sinterklaasipidu Noordenis. Igaüks pidi tegema viie euro eest kingi, mis igaühele peale läheks, juurde vähemalt kaheksarealise hollandikeelse luuletuse ning kogu asja pakkima üllatusena. Minu tehtuks tuli lõppkokkuvõttes yfu-fotoalbum, mis oli tehtud suureks hollandi passiks hoopis. Igatahes, kingitusi oli igasuguseid alustades Egle tehtud lumememmest, mis ääreni kunstlund täis oli, ja lõpetades Clara kahe kodust kaasa võetud laternaga (millega kaasnesid ka kaks geniaalset luuletust, mida Justas paki avamisel entusiastlikult lugema hakkas ehk "Warning, easily flammable..." ja nii lausa kolmes keeles uaau!). Igatahes, söödud sai taaskord natuke liiga palju, mistõttu perekond Lavrijsseni võrratu sõidustiiliga (ehk isegi maanteel on ikkagi vaja kiirendada-pidurdada-kiirendada-pidurdada) oli konkreetselt tappev autos istuda ehk meil oli Joeyga veel järgmisel päevalgi siuke tunne, et uuesti seda autot nähes tahaks küll piina vähendamiseks pigem kuskilt alla hüpata vist.

Ja siiiis järgmisel kolmapäeval oli lõpuks ometi ka pärisSinterklaas. Kuna minu pere seda tegelikult eriti ei tähista, siis ma arvasin, et see ei saa midagi erilist olema, aga mingil hetkel koputas keegi mu naabri Dirki sarnane mees väga tugevasti aknale, millepeale Thijn ja Femke elevusse läksid ning ukse juurde minnes matilt suure kingikoti avastasid. Tõid selle kiiresti tuppa ning Femke jooksis ruttu akna juurde, vaatas ülipingsalt välja ning järsku hüüdis: "Ma näen teda!!! "Ma näen teda!! Üks Zwarte Piet jookseb just minema!!!"
Igatahes, Thijn oli oma kingitustega eriti armas ehk ükskõik mille saamisel hüppas ta püsti, tegi arvatavasti maailma kõige entusiastlikuma tantsu, vehkis kätega ning hüüdis jejejjejejeeeee ja midagi selle kohta, kui pöörfi kingitus see on. Ja nii konkreetselt kõigele. (Ehk et PASTAKAS!!!! JEJEJEJEJEJJEPIKAJEEEE) Femke oli aga natuke kriitilisem ehk et ühel hetkel teatas eriti rahuloleva ning üllatunud näoga "aga see on ju Blokkerist!! ja see ka! ja see!!!" ehk et tema puhul vist Sinterklaasi olemasolu hajub tõesti kiiremini kui oleks osanud arvata.
Mina sain igatahes taaskord tunda oma vanemate suurepärast mõnitusoskust ehk minu kingituste hulgas oli ka iminappadega seinale kinnitatav dushiraadio. Nimelt pärast esimest Bodegraveni poolkirikmaja külastust juhtusin kommenteerima, et muidu on see liiga tühi ja pole seal nii erilist midagi, aga vannitoas olevad raadiod on selle maja sisustuse täielikud kõrgpunktid. Nüüd on mul siis vähemalt ka see puuduv lüli meie maja pöörfiks muutmiseks olemas. Olgugi, et tuli välja, et meil on ka raadiod mõlemal korrusel olemas, nii et need esimesed kaks kuud, kui ma seda veel ei teadnud, olid ikka tohutud naudinguraiskamised noh.!