Alllle pieten jum-pen-jum-pen!!

Järgmise nädala laupäeval tuli Sinterklaas lõpuks ometi ka mu väiksesse kodukülla ning olgugi, et meil ei ole ühtegi veekogu peaväljaku läheduses, suutis ta siiski traditsiooniliselt oma paadiga saabuda. Piete oli seekord vaid kümne ringis, kuid maiustustekotid olid neil piisavalt suured ning seega oli mul võimalus tõdeda, et lapsed on tõesti juba täiesti haitek ideedega, sest kui meie omal ajal siiski kõik kommid ja muu magusa oma üleskeritud pluuside sisse kogusime ning seejärel suurte raskustega ringi käisime, on nemad piisavalt praktilised, et lihtsalt... kilekotid kaasa võtta noh.
Oma suurepärase naaivsusega sain muidugi ka olla oma perekonna täielik naerualune, sest mingi aja pärast tuli minu juurde üks veidra aktsendiga must Piet, kes küsis midagi, millest ma kohe aru ei saanud ja sellepeale ta küsis, et kust ma pärit olen ja nii ning mina muidugi rõõmsalt jutustasin temaga, ise pidevalt mõeldes, et midagi on temas jumala tuttavat, aga arvatavasti on see lihtsalt külaasi, et tead kõiki nägupidi umbes. Peale tema lahkumist aga hakkasid aga Marchella ja Ronald täiel häälel naerma ning siis läksid veel mõned sekundid, kuni mulle lõpuks pärale jõudis, et ahjaa, musta mingi all peitus arvatavasti mu vahetustädi hoopis.
Sinterklaasiga ongi see, et kõik usuvad temasse kuni umbes seitsmenda eluaastani täiesti südamest ja seega olin ma siiski veidi üllatunud, et isegi Femke veel kindel on, et Sinterklaas on päris. Seal aga tulid ilmsiks ka tema esimesed kahtlused, sest ükshetk hakkas tema poolt mulle järjest jumala veidraid küsimusi tulema stiilis "Jaaa.... see on siis seesama Sinterklaas, keda sa eelmisel nädalal Amersfoortis nägid, jah?", millepeale ma vastasin, et jaa, muuidugi seesama, Sinterklaas on alati sama ju. Femke vaatas sellepeale natuke viltu ja tundus mu vastusega rahule jäävat, aga siis lisandus sellele hoopis "ning su vanemad ei ole teda siis MITTE KUNAGI näinud, jah?". nojaa.

Esmaspäeval oli kooli ülemise astme pidu. Alguses kogunesime kõik rõõmsalt Tomi juurde, kes elabki vist põhimõtteliselt maailma parimas kohas umbes ehk meist teises paralleeltänavas, ning seejärel sõitsime kogu suure seltskonnaga Starlighti. Tuli välja, et koolipidu tähendab siin siiski midagi täiesti muud kui Eestis ehk kogu klubi oli rahvast täis, kõik tantsisid ja oligi täielik Pidu, mitte see, et kolm inimest seisavad kuskil nurgas ning vaatavad, et ohissand, millega need korraldajad nüüd sel aastal jälle hakkama (ei ole/) on saanud. Seetõttu olin ma ka täiesti hoos ning tänu oma neljatunnisele järjestikusele tantsimisele osutusid kahjuks järgmisel päeval käimine ja rääkimine üpris võimatuks. AGA polnud hullu, sest järgmine päev oli vaba. Sellepärast et meil oli pidu otseloomulikult. Teekonnal Starlightist Hoevelakenisse tuli ka taaskord täielik "elu on nii kuradi ilus" tunne peale, kui umbes 15kesi tagasi sõitsime ning ükshetk Leoni ütles, et "Aga kuule, Tom, LAULAME KA NÜÜD MIDAGI!", mille peale Tom kiiresti oma telefonist parima pala üles leidis ning seega kõlas kogu tee valjuhäälne ühislaul "My Heart will Go on". Iimekaauniis noh!