Ik vroeg een zeeman aan de ree...!

Vahepeal niipalju, et

1. septembril oli Dorpsdag ehk Hoevelakeni külapäev ja seda sõna otseses mõttes koos karussellide ja suhkruvati ja suuuurtes kogustes õluga (ehk et seda sai osta väikse piletiga, mida müüdi kümnekaupa, ja tundus, et nende kõigi ära kasutamine polnud vist kellelegi probleemiks). Hommikupoole polnud mul seal väga midagi teha, mistõttu pärast paaritunnist olemist läksin kella viie ajal pooleteist tunniks koju. Jaaaa tagasitulles olid lood juba natuke teised, sest selle ajaga oli olemine kõigil päris palju lõbusamaks läinud ehk et Marchella oli veel rohkem tantsuhoos kui varem ja Ronald veetis peaesineja (les carvados või desperados või midagi sarnast) karaokepauside ajal aega mulle kõiki neid laule valjuhäälselt kõrva esitades. Aga jah, eriti tore oli näha, kuidas nii paljud inimesed nii erinevatest vanusegruppidest olid koos ja kõigil oli väga hea olla. Ja see ei olnud üldse mingi jaanipäeva külasimmani taoline hea-olla, vaid seda oli tõesti näha, kuidas kõik seda pidu täielikult nautisid. Seega polnud ka ime, et kella kaheteistkümne ajal olin ma koos Jordi ja ta sõpradega esiridades kõiki laule kaasa üürgamas ja hollandi süldilaulude ajal Jordiga midagi väga kiire valsi sarnast tantsimas (pildi peal on Marchella lava kõrval punases ja mina all vasakul nurgas). Nii et jah, see kõik oli tõesti eritieriti tore ja see õhkkond oli midagi sellist, mida varem polegi kogenud. (ja ma ei suuda siinkohal mainimata jätta, et ema, ma mõtlesin seal pidevalt, et sulle meeldiks see üritus raudselt vägaväga) (Ja kõigele lisaks sai üllataval kombel Marchella jälle kõiki ninapidi veetud. Ja nii on igal aastal, nagu välja tuli.)


8. septembril oli Marchella sünnipäev, mida kahjuks eriti tähistada ei tohtinud, sest nagu välja tuli, vihkab ta seda. Muidu poleks hullu midagi, aga kuna ta on abiellunud sellisesse perre nagu van de Poll, tähendab see seda, et kõik Ronaldi kaheksa õde ja vend ja vanemad eeldavad, et kui ta neile ei helista, siis on pidu ja seega on kogu maja pidevalt rahvast täis ja korrast ära. Õnneks aga polnud hullu midagi, sest ainult rahumeelsed naabrid käisid külas ja õhtul läksime veidikeseks Ronaldi õe juurde, kes elab paar tänavat edasi, et tema mehe, Marki ja Tomi sünnipäevi tähistada.
Sama päeva hommikul sain ka teada, mida tähendab siinne laat. Ehk et igal aastal korraldab kirik laada, kus kõik on sigaodav, mistõttu pidavat seal kell üheksa, kui see avatakse, täielik hullumaja olema, sest kõik marokolased ja teised jooksevad parimate kaupade peale tormi (sõna otseses mõttes). Ja noh, parimaid kaupu polnud just eriti raske leida, sest seal oli kõike, konkreetselt KÕIKE, alates vanadest muusikakeskustest ja kanada kellukestest, lõpetades miniorelite ja klavessiinidega.

Eesti number aia taha ja nüüdsest kasutada ainult seda: +31619131591 , palun

ja kui keegi on mulle viimasel ajal vanale sõnumeid saatnud või helistanud, siis palun teha seda hollandiomale uuesti, sest mu kuualguse pikkade helistamiste pärast (supernanny tuli majja noh) ma neid kätte saanud ei ole.

Millalgi augustis

Millalgi augusti keskel oli päev, kui ma ärkasin ennast natuke sõimates kell kolmveerand neli, sest ma olin lubanud Marchellaga ta isale lilleoksjonile appi minna. Nimelt omavad Marchella vanemad mingi mehega lillepoodi ja kuna sellel "mingil mehel" oli sünnipäev, keeldus mu vahetusvanaisa teda appi võtmast. Kergeks täpsustuseks siis niipalju, et mõiste lillepood on kahjuks või õnneks natuke ekslik väljend. Ehk et kui ma esimest korda sinna läksin, eeldasin ma näha natuke suuremat sorti lilleputkat, kuid selle asemel leidsin ma end vastamisi suure lao ja hooviga, mis olid täis kõike puukingadest ja kujukestest kalade ja põõsasteni. Igatahes, lilleoksjon ei olnud mingi lihtne üritus, vaid oksjon sadade tuhandete lillede jaoks. Kohale jõudes pidas Marchella vajalikuks ka mainida, et see, et me kahe naisena seal oleme, pole just kuigi tavaline nähtus, sest lillendus on täielik meestebisnes. Naersin natuke omaette, kuid oksjonisaali jõudes selgus, et täpselt nii ongi, sest see oli täis ruudulistes triiksärkides mehi, kes närviliselt laual olevaid nuppe toksisid, et õigel ajal õiget oksjonipidajat kuulata, piisavalt panustada ning seeläbi omale a la just need kõige paremad roosid ja begooniad saada. Iseenesest oli päris naljakas, sest mõned olid natuke rohkem närvis kui teised ja lõpetasid oma lauda tagudes nii, et kogu rida vappus. Asja tõsisusest aru saamiseks piisas aga tegelikult ka lihtsalt ettekandjale otsa vaatamisest, sest suure juustusaiadejagamise tõttu oli ta must silmameik triipudena mööda nägu laiali ja ta nägi välja, nagu ta kukuks suurest väsimusest kohe sinnasamma pikali. Igatahes, vahetusvanaisa võttis asja eriti tšillilt ning seetõttu polnud eriti raske pärast uskuda ta väidet, et ega ta eriti midagi ei ostnud. hm, NOT. Ehk et kui me olime Marchellaga rõõmsalt viis käru(võimisiganesseekaoli)täit lilli autosse tõstnud, teatas ta, et kõik tuleb välja võtta ja ümber paigutada, sest lilli on natuke rohkem. KAKS KORDA rohkem nimelt. Ühesõnaga oli ta omadega natuke hoogu sattunud ning alles siis, kui talle kodust helistati, et mis tal arus on, mõistnud, et nüüd sai vist küll tõesti natuke liiga palju. Nii et jah, paari käru kiire täitmine muutus hoopis paaritunniseks lillede ümbertõstmiseks.

Mingi teine kord augusti keskpaigas käisime perega Amsterdamis ja sealt edasi veel Volendamis, Edamis ja siis mingil poolsaarel, kus kõik majad on tumerohelise ja valge triibulised ja mille elanikud on endas täiesti kindlad, et tegu ei ole mitte poolsaare, vaid saarega. Volendamis tutvusin ma ka fännikultuuriga Hollandi moodi ehk et niipea, kui me kohale olime jõudnud, teatas Marchella, et me peame kindlasti ka Jan Smiti poest läbi käima. Ja nähtavasti ongi see pood Volendami põhihitt, sest seal on vist igalt poolt võimalik saada kaarti, mille abil sinna jõuda. Ehk et jah, kogu pood oli täis Jan Smiti nimelist nänni ja Jan Smiti nimelisi riideid ja Jan Smiti nimelist KÕIKE. Taustaks mängisid muidugi ta parimad palad, seinad olid täis T-särke kirjadega "Mrs. Jan Smit" ja väljudes said Femke ja Thijn omale Jan Smiti võtmehoidjad ja autogrammidega pildid. vägev noh.

Ja siis millalgi augusti lõpupoole oli kord, kui vahetusvanemad võtsid lõpuks naabri "ja te PEATE mariliisile hoevelakeni metsasid näitama!!" kuulda. Hoevelakeni mets on nimelt umbes paari ruutkilomeetri suurune ja näeb välja nagu metsikumad alad mõnes Eesti pargis. Femke ja Thijn korjasid tammetõrusid ja seega ma küsisin, et kas neil kastaneid ka on, mille peale Marchella rääkis õhinaga, kuidas neil on neid kogu küla peale kokku neli ja igal aastal, kui need valmis saavad, jookseb kogu küla oma lastega nende peale tormi.

The Girl Next Door jeerait

Viis päeva oli möödas ja Ronald-Kõik-on-ju-alguses-natuke-häbelikud'i algus oli ka igatahes möödas, sest ta veetis terve päeva minu üle nalja heites. Nimelt algas 14ndal YFU laager kohas nimega De Glind, mis on tuntud kui raskesti kasvatavate laste küla. Nojaa. Igatahes kohale jõudes oli tunne, et Hollandist on saanud hoopis aasiamaade ja saksamaa segu, sest ükskõik kuhu minnes vaatasid mulle vastu lühikesed tumedapäised pisikeste silmadega vahetusõpilased ning kuulda oli ainult saksa keelt. Kõik olid grupeerunud vastavalt oma emakeelele ning seega tõsiasi, et oli suur võimalus, et Märten laseb selle laagri üle, ei tundunud enam sugugi naljakas. Kui tund aega oli möödas ja ma olin teda juba vaikselt omaette maapõhja manamas, ilmus ta aga õnneks siiski oma vahetusisaga, kes olevat öelnud, et "ma teen veel enne minekut kiiresti ühe asja seal teises toas ära" ning seepeale kadus sinna tundideks, välja. Tänkgaad. Igatahes eesti keel kõlas päris hästi ja oli tore veeta aega kellegagi, kes eesti huumorist aru saab (kuigi lõpuks oli natuke raske jälle mõelda, et kui Eesti presentatsiooniks plakatile kinnise suuga laulupeo joonistada, siis kõik ei pruugi sellest siiski aru saada).

Lemmikriigiks kõikide teiste lemmikriikide kõrval on kindlasti Mehhiko. Margarita oli raudselt üks naljakamaid tüdrukuid kogu laagris ning Augustin on lihtsalt tšillisus ise. Igas mõttes siis. Augustin on nimelt kauboi/Apu aktsendiga günekoloogiks pürgiv poiss, kes on täielik Rahu ja kelle heade naljade tõestuseks oli viimane hommik, kui ta käis ringi ja kõik temaga kätt surusid eelmise õhtu parimate naljade eest. Temale kuulub ka mu lemmikaktsent inglise keeles. Näiteks esimesel päeval ei olnud mul õrna aimugi, mida ta mulle öelda tahab, kui ta aina korrutas, et fjusiindõmõvgõrlnkstdõur [have you seen the movie The Girl next Door]. Ja kui juba aktsentidest rääkida, siis mu teiseks lemmikuks on kindlasti poola Jakubi Ooogeei, aiij andrstääänd oma. Poola poisid Kuba ja Damian ning Leedu poiss Justas olid ka justkui elavaks näiteks, et selline asi nagu idablokihuumor on täiesti olemas, sest näiteks ühtegi keeletundi ei möödunud ilma, et nad kolmekesi mu vastas ennast konkreetselt laua alla naeraks, olgugi et keegi teine asjale pihta ei saanud.

Laager oli tegelikult piisavalt pikk ja sisutihe, et mul poleks mitte kuidagi võimalik sellest siia piisavalt palju kirja panna, et samas ka Anette palvet "kirjuta, aga mitte liiga pikalt" täita. Nii et kiire kokkuvõttena niipalju, et Samueli poolt kuulsaks tehtud Belgia suudlused ja musid ei jäänud kellelegi võõraks (ning Damian on nendes isegi spetsialist), USA oma stereotüüpidega eriti mööda ei pane, Poola maaesitlus oleks vabalt võinud ka ühe pudeliga piirduda, Poola poisid on natuke tundelisemad kui oleks oodanud, Matthiasel ei olnud just kõige lihtsam viimane õhtu Henningi toanaabrina ja nii edasi ja edasi. Lihtsalt siis mulle endale meeldetuletuseks, eks.