Neljapäev, 15. november 2007

Tjongejonge ja /-\ o o o|- o| s -|- u |< negen

Trenniga on siin nii, et kõik käivad rekreatsiooni mõttes ühe korra nädalas ning kui ma teatasin, et ma olin paar aastat tagasi sunnitud võrkpalli pooleli jätma, sest ma sain kolme-nelja asemel vaid kaks korda nädalas trennis käia, vaatasid nad mind kui natuke hullumeelset. krrreeeisi estonian piipõl noh. Ühesõnaga, saamaks tundma uusi inimesi ning natuke raskemat trenni, otsustasin hakata siin ka kaks korda nädalas trenni tegema, millele (loodetavasti) lisanduvad ka igalaupäevased sõpruskohtumised. Niisiis, 8. oktoobril oli esimene kord, kui ma Rrrhoberti trenni läksin.

Teisipäeval oli Agnese juures vahetusvanemate kokkusaamine, millest Ronald muidugi väga osavalt mööda hiilis. Seega oli Marchella oma suureks kurvastuseks, kuna Agnes ei ole just ta kõige lemmikum inimene (ehk nad rääkisid juba pärast oma mingit tüli Agnesega, et aasta lõpus kavatsevad nad Bobile, st YFU direktorile, öelda, et väga tore aasta oli, aga kahjuks me edaspidi küll ühtegi vahetusõpilast ei võta ja seda Agnese pärast) sinna üksi sunnitud minema. Arvasime, et ega sellest midagi eriti ei tule, aga kui Marchella koju saabus, olid tuju ja olek küll hoopis teistsugused kui varem. Ühesõnaga, miks see nii revolutsiooniline oli, oli seetõttu, et alates sellest päevast hakkas mu kodune suhtlus nende poolt ainult hollandikeelne olema ja seda isegi enam-vähem ühegi erandita.

Laupäeval oli Nicky kaua-kaua planeeritud sünnipäevapidu. Alguses oli muidugi proovikivi number üks ehk "leia ise oma Emiclaer", aga olles selle läbinud, kogunesime väikse seltskonnaga Nicky juurde, kust läksime natukese aja pärast edasi pannkoogirestorani. ja sealt tagasi. Mingi hetk saabusid ka Aaron ja Ernest ja nii edasi. Ernest on Nicky orkestriaegadelt ning kui mul isegi oleks mingi hetk sel õhtul tuju veidi halvemaks läinud, oleks saanud lihtsalt korraks temaga rääkima minna ja kõik oleks jälle parem olnud, nimelt pole ma vist kedagi kuulnud niigi naljakat tjongejongejongejonge([šhooonge joonge jonge jonge])-t NII palju ütlemas:D "Tjooongejongejonge, do you also have such crazy videos for the Estonian songs? jaa-jaa, tjooongejongejongejongejonge". Kui kell kaheteistkümne poole liikus, läksime Ernesti, Nicky ja Manouniga neljakesi linna ja pärastpoole ööseks kõik Nicky juurde. Vähemalt oli mul üks suurepärane otsus kotis ehk lubadus Nicky juurde ööseks jääda, sest teise võimalusena oleks ma pidanud Tomiga koos koju sõitma. Muidu oleks kõik väga pöörfi olnud, kuid probleem oli selles, et Tom oli õhtut alustanud ühe võrkpallisõbra peol, mistõttu ta edukam osa õhtust vaid umbes pooletunniseks jäi.

Järgmise nädala neljapäeval, 18. oktoobril, algas minu kõige esimene Toetsenweek ja seda bioloogiaga ehk poolteist tundi omaette itsitamist, sest bioloogiaalane keel ei ole küll just kõige arusaadavam noh. Vähemalt oli mul suurepärane võimalus oma tahtmise järgi küsimustele vastata ehk et kui vastusevariantidest aru ei saanud, siis sai vähemalt kirjutada asja kohta nii palju, kui ma tean, eks. Ühesõnaga ei olnud siis eriti imestada, et mu bioloogia töö hinne tuli kokku 2,5. Reedene keemia läks igatahes paremini, sest seal ei olnud eriti midagi nii väga uut ning enam-vähem ainsaks takistuseks oli see, et aega oli kõigile umbes pool tundi liiga vähe. Kuid sellegipoolest läks hästi ja uooouu-uoooouu-uooouu, 7 oli ka kotis :)

Teisipäev, 13. november 2007

and how can you not know the leeegendary dj CHUCKIE, right

2. oktoobril oli mu kallil õeraasul Kristil ja tema vapustaval perel tagasisõit Lõuna-Prantsusmaalt Eestisse ja õnneks juhtus nende lennuvahetus olema täpselt minumaa Amsterdamis. Sinnaminekuga kaasnes arvatavasti maailma suurim närvilisus, sest see oli mu esimene siinne rongisõit. Alguses olin muidugi julgus ise, aga kui ma pärast kõigile kinnitamist, et jaaa, muuidugi ma tean, kus rongijaam on, umbes 40 minutit rattaga linnas ringi ekselnud olin, jõudis kohale, et eeldatavasti on nad selle siiski vahepeal mujale paigutanud. Igatahes, sain sellega vähemalt praktilise teadmise "kui sa midagi otsid, siis siltide järgi orienteerumine on ka päris hea variant" võrra rikkamaks ning jõudsin seega õnnelikult kohale ka. Rongid on siin sellised, et pole päris sveitsiimed, aga minusugusele traditsioonilistele võltsnahaga kaetud puupinkidega varustatud rongide peale sattujale oli ikka päris uoooouuu.
Igatahes, sain Schipholis oma võrratut õepoega (, kes mind isegi ära tundis!!,) näha, tsutt juttu rääkida ja hiiglaslikke laadungeid vahetada (ainult et kohukesi ei saanudki, krt!).

5. oktoobril käisin Claudia ja Marijega de Haenis jälle. jaaaa muud ei olegi selle kohta öelda vist.

....sest SIIS oli selle aasta esimene kõigekõige parem nädalavahetus. Hommikupoole käisin kirikus Oma Lenseni sünnipäeva tähistamas ehk ta on "meie tänava vanaema", kes elab üksi, aga ikkagi on kogu aeg täiesti tegus ehk sõidab autoga igal pool ringi ja teeb remonti ja nii edasi ja kõigele sellele lisaks sai sel nädalal 90 aastaseks.
Ma olin kogu nädala igaltpoolt kuulnud, et laupäeval on Starlightis LEGENDAARNE DJ CHUCKIE ja kõik lubasid minna ning kuuldavasti mõned isegi seal oma sünnipäevapeo aafterpaartit pidada. nojah siis, oligi just valju muusika tuju ning tahtsin ka selle populaarse nahkpükstepeokoha ära näha, mistõttu otsustasime Märteniga lõpuks ometi oma plaanid ka ellu viia ning ühesõnaga tulid nad Agustiniga õhtul siia. Kohalejõudmine võttis neil planeeritust tsutt rohkem aega ehk et mingi kell Märten helistas ja teatas, et nad on nüüd kiriku juures ja kuhu edasi. Seletasin ära, et otse-otse-otse ja ükshetk vasakule, mille peale ta mõtles natuke ja ütles, et kiriku juurest läheb üks tee paremale. ookei, seletasin siis uuesti ja jaurasime veel natuke aega, kuni lõpuks tuli pähe küsida, et ooota, kus linnas te olete üldse ning seega tuli välja, et nende vahetusisa Fijs ([feiss]) ongi mõnikord natuke vähem mõistlik ehk ta oli surmkindel olnud, et ma elan hoopis kuskil Amsterdamist vasakul või midagi. Aga jah, lõpuks jõudsid nad igatahes kohale. Nicky tuli ka siia ning Marchella oli nõus meid kohale toimetama. Starlightile lähenedes oli kohe näha, et DJ Chuckie on tõepoolest legendaarne, sest hoolimata hilisest kellaajast oli liiklus eriti tihe ning rahvast oli nii palju, et oleks vabalt kolm Starlighti täis saanud, sest neid tuli isegi spetsiaalsete bussidega pidevalt juurde. Ja tõesti, tundus, et KÕIK olid seal, sest ma nägin ühe korraga ära umbes kõik oma siinsed hollandlastest tuttavad. Igatahes, umbes kohe tuli välja, et pileteid on liiga vähe, mistõttu lasti sisse ainult need, kellel olid eelmüügist ostetud piletid. Mida meil muidugi polnud. Seega tuli Marchella tagasi ning sõidutas meid hoopiski Amersfoorti, kus otsustasime Karseboomi minna. Karseboom on tüüpiline siinne pubi, mis õhtul muutub tantsukohaks ära ning minu suureks üllatuseks oli seal isegi kahe-ruumi-süsteem ehk et sai valida, kas kuulata mainstreami ja hollandi süldilaulude segu või igavesti kestva rütmiga tüüpilist Hollandi tantsumuusikat. Valisime selle viimase otseloomulikult, sest millegipärast (hm hm, miks küll) oli seal vähem inimesi. Aga jah, seal saime ka esimest korda siinse elukalliduse ohvriteks ehk et väljaskäimine on siin umbes neli korda kallim, ma arvan.
Igatahes, kuna me mahutasime nii Märteni kui ka Agustini minu imepisikesse tuppa ära, siis olin sunnitud pühapäeval minimaalselt magama ning juba kella kuue ajal ärkama, sest Agustin magas mu narilaadsevoodi all ning ta oli avastanud mu madratsist hargneva niidi, millega ta otseloomulikult pinistama hakkas. Ja vähemalt saime kõik omale ka parima täisäratuse, kui pärast eelmise õhtu korduvaid hoiatusi, et Märten liiga kiiresti istuli ei tõuseks (sest ta pool keha oli laua all), ta esimese asjana täie matsuga oma pea ära lõi. Ühesõnaga, poisid jäid siia veel terveks pühapäevaks ka ning läksid alles viie-kuue ajal koju, sest kuna Francesca oli Hispaanias ja ainus asi, mida Fijs söögi osas ise teha oskab, on maitsetu jogurt kapist välja võtta ja seda süües oma prillid sinna sisse kukutada, oli nende kord õhtusöök valmistada ja pesu pesta.

Pühapäev, 4. november 2007

38-39

17. septembril otsustasin, et aitab naljast ja tegin oma esimese katse hakkamaks perega hollandi keeles suhtlema. Või okei noh, et nemad räägiks hollandi keeles ja mina ikka inglise keeles vastu, aga kahjuks kestis see ainult mõned päevad, pärast mida läks asi ikka lihtsamat teed pidi ja harjumusest mindi ikka kogu aeg ingliseomale üle.

19. septembril läksin esimest korda trenni ja olgugi, et alguses kartsin päris palju, sest nii palju kui suvel näha oli, ei ole siiski hoolimata kõigist mu lootustest võrkpallimängimisoskus selline asi, mis ajaga ära ei kao, siis tegelikult ei olnudki üldse põhjust, sest kõik olid ülisõbralikud ja toredad ja nii ning kui päris aus olla, siis nad ei olnud isegi üldse nii, hm, oskuslikud ka. Alguses muidugi olin sunnitud kõik läbi kätlema ja pärast seda oli neil niiii palju küsimusi, et endalgi üllatav. Aga jah, Sara tegi trenni igaks juhuks inglise keeles (olgugi, et tuli ka päris palju väljendeid a la Good so!! sisse ja nii) ja pärast saatsid tüdrukud mind koju ka. Nii et esimene kogemus oli ülihea ning kuna see oli, noh, poolteist kuud tagasi, siis vòin edaspidiseks kinnitada, et jätkuvalt on hea ja on juba natuke isegi nagu VK Tähe ilusatel aegadel :)

20. septembril oli Amersfoortis mu area kokkusaamine ehk Agnes ütles, et "lähme mäkdoonaldsisse ja jäätist sööma" või midagi sarnast. Naersin natuke ja mõtlesin, et huvitav, mida me siis päriselt teeme, aga kui me rongijaamas kõigiga kokku saime ja sealt edasi McDonaldsi poole suundusime, tuli välja, et asi oli naljast vist siiski päris kaugel. Igatahes, mis siis märkimisväärset selle õhtu juures oli, oli see, et ma olin sunnitud Agnesega kahekesi koos linna sõitma, ta rääkis peaaegu kogu aeg hollandi keeles ja see oli esimene kord, kui ma sain põhimõtteliselt kõigest aru! muudsiismidagi. Ainult seda, et seal leppisime ka Tai Joeyga kokku, et pühapäeval teeme shopingupäeva ehk Amersfoortis oli koopzondag. Ja seda tegimegi siis.

27. septembril olin sunnitud kell viis ärkama, et veerand seitsmest Tomi juures olla. Dewy ja Lisa olid ka seal juba ning ühesõnaga oli sel päeval V5-e ekskursioon kahe ja poole tunni bussisõidu kaugusel asuvasse Brüsselisse. Sellest kuuldes olin muidugi mina vist natuke rohkem elevuses kui kõik teised, sest ei ole ikka küll veel sellega ära harjunud, et kõik Euroopa põhisuurlinnad nii lähedal on noh. Ehk et noh, meil on ikka päevased ekskursioonid tavaliselt ju Palamusele või heal juhul kuskile kaugemalegi a la Tartusse või nii.
Igatahes, alguses oli kohustuslik muuseumiekskursioon, mis oli minu arust jumala huvitav ja nii, mistõttu oli kergelt veider pärast kõigi suurt kirumist vastata, et mulle isegi täitsa meeldis. Ehk et noh, asi oli giidiga ja ei olnud mingit sellist asja, et "vaatame nüüd üksikasjalikud kõik need natüürmordid läbi, sest ma ise olen nendest ju üliekstaasis", vaid sellest palju interaktiivsem ja vaheldusrikkam variant. Aga jah, pärast seda veetsime natuke aega Grote Marktil, kus oli kahe bigband-orkestri bättel ja seejärel oli omamoodi linnaekskursioon. Ehk et jah, otsisime Manneken Pis-i üles ning kuna keegi ei osanud enam kuskilepoole liikuda, läksime põhimõtteliselt umbes kohe Grote Marktile tagasi. nojaaa siis. Ja pärast seda oli siis otseloomulikult kohustuslik H&Mituur.
Tagasisõit oli õnneks kõvasti lõbusam ja laulusem, kui sinnaminek, sest nähtavasti ei olnud poisid oma uaaaau, belgia õlu...uaaau-ga eriti tagasi hoidnud. Sattusin Kimiga istuma ja õnneks ka oma klassivenna Mike'i ette, kes küll tavaliselt tundub päris vaikne, aga joogid teevad imet noh ja seega pidas ta hoopis kõige paremaks ideeks terve futsking tee häälitseda ja Kimi tooli edasi-tagasi kõigutada, nii et oli tunne nagu nendel nõmedatel kohvitassikarussellidel, kus alati süda pahaks läheb :) Aga noh, iseenesest oli kõik väga tore ja sain ka Kimilt kinnitust sellele, et turvalisus väljaspool külaelu eriti ei kehti ning et ma küll kunagi üksi öösel Amersfoortist rattaga tagasi sõita ei kavatse. Ehk et ta elab ka mingid kilomeetrid linnast eemal ja küsisin, et kuidas ta tavaliselt koju läheb ning pärast seda, kui ta vastas, et enamjaolt üksi, aga et ega midagi eriti juhtunud ei ole, ainult ühe korra tõugati ta rattalt maha ning järsku tekkis ka mingi marokolastelaadsete ring ta ümber ja et teisel korral peitis ta end põõsastesse ära ja see, kes teda taga ajas, ei leidnud teda üles, ei ole eriti tahtmist nendest pooltunnelitest läbi sõita, mis mu rattateel on.

Jaaa siiiis reedel, 28. septembril, tuli poole kümne ajal Claudia mulle järele ja läksime koos de Haeni, kus, nagu pärast välja tuli, olid ta sõbrad kirikuklubist. Üldse on see, et üllatavalt palju noori on väga usklikud, aga õnneks ei ole nad sellega üldse pealetükkivad ega midagi. Kuigi noh, sellised teated on küll tsutt hirmutavad, kui näiteks Claudia ütles, et kõige rohkem tahaks ta oma elukutseks misjonäritööd Aafrikas. nojaa. Igatahes, Claudia sõbrad olid eriti sõbralikud ja olid isegi pärast mu järele küsinud, et kas mul läheb ikka hästi ja nii. Ja noh, kuna nad käivad vist enam-vähem igal reedel oma seltskonnaga seal, siis on ka nüüd koht, kuhu alati nädalavahetuseti minna saab, ilma et oleks probleeme transpordi ega tagasitulekuajaga ega millegagi :)