and how can you not know the leeegendary dj CHUCKIE, right

2. oktoobril oli mu kallil õeraasul Kristil ja tema vapustaval perel tagasisõit Lõuna-Prantsusmaalt Eestisse ja õnneks juhtus nende lennuvahetus olema täpselt minumaa Amsterdamis. Sinnaminekuga kaasnes arvatavasti maailma suurim närvilisus, sest see oli mu esimene siinne rongisõit. Alguses olin muidugi julgus ise, aga kui ma pärast kõigile kinnitamist, et jaaa, muuidugi ma tean, kus rongijaam on, umbes 40 minutit rattaga linnas ringi ekselnud olin, jõudis kohale, et eeldatavasti on nad selle siiski vahepeal mujale paigutanud. Igatahes, sain sellega vähemalt praktilise teadmise "kui sa midagi otsid, siis siltide järgi orienteerumine on ka päris hea variant" võrra rikkamaks ning jõudsin seega õnnelikult kohale ka. Rongid on siin sellised, et pole päris sveitsiimed, aga minusugusele traditsioonilistele võltsnahaga kaetud puupinkidega varustatud rongide peale sattujale oli ikka päris uoooouuu.
Igatahes, sain Schipholis oma võrratut õepoega (, kes mind isegi ära tundis!!,) näha, tsutt juttu rääkida ja hiiglaslikke laadungeid vahetada (ainult et kohukesi ei saanudki, krt!).

5. oktoobril käisin Claudia ja Marijega de Haenis jälle. jaaaa muud ei olegi selle kohta öelda vist.

....sest SIIS oli selle aasta esimene kõigekõige parem nädalavahetus. Hommikupoole käisin kirikus Oma Lenseni sünnipäeva tähistamas ehk ta on "meie tänava vanaema", kes elab üksi, aga ikkagi on kogu aeg täiesti tegus ehk sõidab autoga igal pool ringi ja teeb remonti ja nii edasi ja kõigele sellele lisaks sai sel nädalal 90 aastaseks.
Ma olin kogu nädala igaltpoolt kuulnud, et laupäeval on Starlightis LEGENDAARNE DJ CHUCKIE ja kõik lubasid minna ning kuuldavasti mõned isegi seal oma sünnipäevapeo aafterpaartit pidada. nojah siis, oligi just valju muusika tuju ning tahtsin ka selle populaarse nahkpükstepeokoha ära näha, mistõttu otsustasime Märteniga lõpuks ometi oma plaanid ka ellu viia ning ühesõnaga tulid nad Agustiniga õhtul siia. Kohalejõudmine võttis neil planeeritust tsutt rohkem aega ehk et mingi kell Märten helistas ja teatas, et nad on nüüd kiriku juures ja kuhu edasi. Seletasin ära, et otse-otse-otse ja ükshetk vasakule, mille peale ta mõtles natuke ja ütles, et kiriku juurest läheb üks tee paremale. ookei, seletasin siis uuesti ja jaurasime veel natuke aega, kuni lõpuks tuli pähe küsida, et ooota, kus linnas te olete üldse ning seega tuli välja, et nende vahetusisa Fijs ([feiss]) ongi mõnikord natuke vähem mõistlik ehk ta oli surmkindel olnud, et ma elan hoopis kuskil Amsterdamist vasakul või midagi. Aga jah, lõpuks jõudsid nad igatahes kohale. Nicky tuli ka siia ning Marchella oli nõus meid kohale toimetama. Starlightile lähenedes oli kohe näha, et DJ Chuckie on tõepoolest legendaarne, sest hoolimata hilisest kellaajast oli liiklus eriti tihe ning rahvast oli nii palju, et oleks vabalt kolm Starlighti täis saanud, sest neid tuli isegi spetsiaalsete bussidega pidevalt juurde. Ja tõesti, tundus, et KÕIK olid seal, sest ma nägin ühe korraga ära umbes kõik oma siinsed hollandlastest tuttavad. Igatahes, umbes kohe tuli välja, et pileteid on liiga vähe, mistõttu lasti sisse ainult need, kellel olid eelmüügist ostetud piletid. Mida meil muidugi polnud. Seega tuli Marchella tagasi ning sõidutas meid hoopiski Amersfoorti, kus otsustasime Karseboomi minna. Karseboom on tüüpiline siinne pubi, mis õhtul muutub tantsukohaks ära ning minu suureks üllatuseks oli seal isegi kahe-ruumi-süsteem ehk et sai valida, kas kuulata mainstreami ja hollandi süldilaulude segu või igavesti kestva rütmiga tüüpilist Hollandi tantsumuusikat. Valisime selle viimase otseloomulikult, sest millegipärast (hm hm, miks küll) oli seal vähem inimesi. Aga jah, seal saime ka esimest korda siinse elukalliduse ohvriteks ehk et väljaskäimine on siin umbes neli korda kallim, ma arvan.
Igatahes, kuna me mahutasime nii Märteni kui ka Agustini minu imepisikesse tuppa ära, siis olin sunnitud pühapäeval minimaalselt magama ning juba kella kuue ajal ärkama, sest Agustin magas mu narilaadsevoodi all ning ta oli avastanud mu madratsist hargneva niidi, millega ta otseloomulikult pinistama hakkas. Ja vähemalt saime kõik omale ka parima täisäratuse, kui pärast eelmise õhtu korduvaid hoiatusi, et Märten liiga kiiresti istuli ei tõuseks (sest ta pool keha oli laua all), ta esimese asjana täie matsuga oma pea ära lõi. Ühesõnaga, poisid jäid siia veel terveks pühapäevaks ka ning läksid alles viie-kuue ajal koju, sest kuna Francesca oli Hispaanias ja ainus asi, mida Fijs söögi osas ise teha oskab, on maitsetu jogurt kapist välja võtta ja seda süües oma prillid sinna sisse kukutada, oli nende kord õhtusöök valmistada ja pesu pesta.