Teisipäev, 28. august 2007

The New One, thank you very much

Tänaseks olen kohal olnud kaks ja pool nädalat, aga siuke tunne on küll nagu oleks juba kuid möödas. Oleks arvanud, et minusugusele mis-me-ikka-nüüd-kohe-läheme-aega-ju-on on siinsed esimesed nädalad täitsa nauditavad, aga kui päris aus olla, siis vahepeal on küll tunne, et peaks kasvõi üksi Amersfoorti sõitma, et ka teisi inimesi peale naabrite või hüperaktiivse vanaema näha. Kuigi noh, sellel on arvatavasti päris suur osa ka Femkel ja Thijnil, kellest esimene on 7 ning teine 5 ja kes arvatavasti normaalselt rääkida ei oskagi, sest enamik aega läheb jonnimise, karjumise ja häälitsuste tegemise peale (aitäh, Kertti, sa oled olnud tugev). Eile Amsterdami sõites oli näiteks tunne, et ma muutun kohe roheliseks ära ja meie 15-aasta vanune bmw on hoopis kõrvits, sest ma võin vanduda, et see, kes mu kõrval istus, polnud mitte Thijn, vaid hoopis Donkey, kes pärast pidevat Are we there yet? -i küsimist suuga plaksutama hakkas. Mõnus. Ei noh, samas ei ole midagi nii hullu, nad võivad vahepeal päris armsad ka olla. Ja väide, et see on loomulik, et väikesed poisid on on alati väikestest tüdrukutest coolimad, ongi päris tõene, sest Thijni poistenaljad on raudselt paremad kui Femke lällutamised. Kuigi noh, ega ma neist täiesti veel aru ei saa kahjuks, mistõttu neid kordi, kui nad tulevad nagu muuseas minu tuppa, hakkavad pikalt jaurama ja küsimusi esitama ning kui ma neist täpselt aru ei saa, korrutavad neid veel ja lõpuks naeravad nii palju, et nad hingatagi ei saa, on aina rohkem. Teisel päeval üritasid nad mulle juba natuke keelt ka õpetada ehk et võtsid lasteraamatud, kus on pildid ja nende all nende nimetused ja siis hakkasid neid ette vuristama. Thijniga oli muidugi õppimine kõige parem, sest see käis umbes nii, et "ja-see-on-makk ja-see-on-tass ja..." ning enam-vähem iga asja vahepeale ütles keegi juuresolev lugemisvõimeline pereliige à la "eiii, see ei ole nii kirjas, see on MUUSIKAKESKUS... EIII, see ei ole tass, see on TEEKRUUS..". Femke sai omale sealt ka arvatavasti uue lemmiksõna, uil, mis tähendab öökulli ja kõlab nagu [äõöü]. Ehk et siiamaani ta laseb mul seda hääldada, kui ta natuke naerda tahab. Ja siis ma sain muidugi ka põhi väikeste laste loogika osaliseks, sest alates mu paari sõna silphaaval õppimisest hakkasid nad kõik mulle pidevalt siis, kui ma sõnast aru ei saanud, seda silphaaval esitama ja vaatasid mind nagu mingit täielikku imbetsilli, kui ma ikka veel aru ei saanud.

Vanemad on aga eriti-eriti toredad ja nii ning pihku kõik need, kes ütlevad, et jätke oma sarkasm koju, kuna välismaale minnes ei saa keegi sellest aru, sest siin pannakse neli korda rohkem üksteisele puid alla kui ma harjunud olen. Päriselt, näiteks Ronald on selline, kellega ei saaks kunagi täiesti rahulikult elada, sest ta on võimeline alati mingeid asju, mille pärast oleks võimalik narrida, leidma. Näiteks ei möödu päevagi, ilma et ta oleks teinud mõne märkuse mu magamise kohta, sest nende jaoks on see täiesti ebanormaalne, et ma suudan poole kümneni magada (ei julgenudki alguses mainida, et Eestis olles ärkasin tavaliselt umbes kaheteistkümne ajal). Aga jah, asi ei ole ainult mu peres, sest naabrid on samasugused ning tundub, et ka suur osa ülejäänud inimestest. Näiteks olime ükspäev Marchellaga Amersfoortis, ostsime lõunaks mingist saiapoest omale kukleid mingite asjadega ning kui Marchella tuli ütlema, et ma sain viimase heleda saia ja ta saab sepiku, ütles järsku mingi suvaline mees, kes mu kõrval istus, et "so, you ate the whole shop empty".

Hoevelaken, kus mu kodu on, on linna kohta küllaltki pisike ehk siin elab vist umbes 14000 inimest või midagi sarnast ning seega tundub, et kõik teavad kõiki. Näiteks oleks täiesti võimatu Marchellaga siin ringi sõita, ilma et ta iga natukese aja pärast kedagi teretaks, kellegagi jutu hakkaks rääkima või hüüaks HOI! mõnele aknast lehvitajale. Selles mõttes oli ka päris veider see, kui mulle kohale jõudes kohe teatati, et ma olen siinses ajalehes ning mitumitu poodi on otsustanud mulle asju anda. Okei siis, aitäh nende kommide ja pikalt laos seisnud asjade eest, mida keegi osta ei taha, eks. Ahjaa, ja kui viitsid, siis tule tööta ka siin veits. AGA EI, tuli välja, et siin niimoodi ei käi ning asi on hoopis nii, et palun tule võta need asjad, mis meile just poodi jõudsid, sest sul läheb neid ju vaja ning kui kellelgi midagi vaja on, siis otseloomulikult ma aitan ju! Näiteks kui me ühte spordipoodi läksime, siis toodi mulle proovimiseks väike kuhi asju ja muidugi ma seisin kaua proovikabiinis, otsustamaks, et millise särgi või pusa ma võtma peaks ja nii, mille peale müüja teatas hoopis, et eieiii, ära vali, need on ju kõik sulle, ütle parem, mis su jalanumber on, et ma võiksin minna sulle spordijalatseid vaatama, sest neid läheb sul ju ka vaja, eks? vauuu, päriselt.

Ja siinseid naabreid olen ma arvatavasti nende paari nädalaga rohkem näinud, kui oma Tallinnas olevaid naabreid kogu mu elu peale kokku. Nimelt käivad siin kõik pidevalt edasi-tagasi, nii et see ongi vist nii, et naabri kodu on ju otseloomulikult ka minu kodu. veerinaiss noh.

Esmaspäev, 6. august 2007

Et siis...

...kirjutage mulle...
't Viertel 27
3871 RL Hoevelaken
Nederland
...ja helistage ka!
00-31-(0) 332535038