Reede, 19. oktoober 2007

Septembri algus tšakatšaka

Kool algas kolmandal septembril workshopinädalaga. Pärast teisipäeva pikka hollandikeelset loengut tundus kolmapäev oma Startles Engels-iga täielik pidupäev olevat. agaa... EI. Nagu välja tuli, siis isegi see ainus õppeaine, kus ma lootsin midagi juba alguses teada ja aru saada, on hollandikeelne ehk et tunnis antakse teooria ja nii ning eeldatakse, et iga õpilane saab oma praktika kätte telekat vaadates. Nojah, kõik lootused siis neljapäevase kunstitunni peale. Teemaks oli "Metamorfoos" ehk alguses tegime saviga igast asjade moondumist ja hiljem gruppides skulptuuri ühe "Metamorfoosist" saadud jutu põhjal. Ei mäletanudki enam, mis tunne on koolis midagi kunstiga seonduvat teha noh. Ja pärast seda tuli kogu vwo5 kokku suurele pidusöögile, mis koosnes bioloogiaosakonna poolt tehtud mereannisupist ja -pastast. Nicky ja Lara suutsid aga muidugi kohe sisse astudes hakata kõigile jagama värvikaid kirjeldusi kaheksajalgade puhastamise kohta ja seega jäi millegipärast kogu mereanniasi alles ning ainsana läks kõigile peale sai.

Siiiis reedel tahtsin tegelt Jordi sünnipäevale minna, aga Märten ei saanud, sest tal oli laupäeval vaja kella viie ajal tõusta, et minna uue juustuvabriku avamisele. Ooookei, siit tuli siis see põhihollandiasi välja. Igatahes, Märten oli avastanud, et ta 65(vms)-aastane vahetusisa ei ole mingi lihtne mees, vaid ta sigarikkus tuleneb sellest, et ta on nimelt täielik juustuparun. Bodegravenis ringi käies olevat ta avastanud näiteks paar maja, kus oli ta vahetusisa nimi peal, nii et oi näed siis, need on ka tema omad vist. Lisaks siis nendele kahele majale, millest ühe keldris on kodukino. KONKREETSELT.

9.septembril oli YFU piknik, mis oli algselt vaid Agnese rajoonile ja nii, aga kuna Kuba saatis rõõmsalt selle meili koos tõlkega kogu YFUlistile edasi, tulid sinna üle poolte kõikidest vahetusõpilastest oma peredega. Seal sain veelkord tõdeda, et mul on perega päris väga palju vedanud ja et me saame vist ikka üllatavalt hästi läbi, sest näiteks Joeyl pidavat olema sellised probleemid, et kui veel mingi konflikt tuleb, on kojuminek. Konflikti alla kuulub ka see, kui ta ei alusta teiste toitude peale Snickersite söömist näiteks. Siis sain ka veel teada, et minu "oioioiiii hakkan teises linnas koolis käima, see on küll kaugel" on täiesti põhjendamatu, sest mu paarkümmend minutit on nagu mingi nali võrreldes Leedu Egle ja Ronjaga, kes sõidavad hommikuti rohkem kui tunni.

Hommikutest rääkides siis niipalju, et üldiselt olen ma selline, kes eelistaks olla täielikus vaikuses või siis hea muusikaga (ma rõhutan: HEA muusikaga). Ehk et okei, teeks lihtsalt kõik asjad iseseisvalt üksteist segamata ära ja ei ole mingit põhjust vestlemiseks, eks. AGA otseloomulikult on see siin võimatu, sest mind on õnnistatud kahe vahetussiblinguga, aitähaitäh. Ehk et alguses oli asi okei, aga mida edasi, seda enam kadus hommikuti mu siinne täielik maailma rahu ära, sest nende niisama omaetterääkimised ja lalisemised ja laulmised ja pidevad üksteise peale karjumised võtsid lõpuks ka mind enda rüppe, sest nad otsustasid hakata mulle omamoodi tseremooniaid tegema. Nimelt on see, et ära minnes tuleb kõigepealt umbes neli headaegat. okei, doeidoei teile ka ja siis on see pettekujutelm, et välja jõudes on kõik rahulik ...aga ei! Selleks ajaks, kui ma ratta kuurist välja olen saanud, on nad juba ukse peal ja sellele järgeb veel vähemalt viis baibaaid ja kui veab, siis jookseb Thijn mulle ka rattale järele, karjudes dooooeeeei, Mari-Liis, DOOOEEEEI!!!! mõõõnuus.
Ükspäev lõid nad ka arvatavasti maailma kõige geniaalsema laulu, mis koosneb ainult kahest sõnast (ja võin kinnitada, et rohkem vaja polegi): kipjes- kipjes, overal!! ehk kanakesed, kanakesed, igalpool! . Nad laulsid seda kaanonis ja mitmehäälselt ja igas võimalikus variandis ühesõnaga. Ja siis muidugi lisandusid sellele ka Thijni geniaalsed näitused ehk ta tuli korduvalt minu juurde a la: "Mariliiiismariliiiiiiis!!! vaaaaaata... karp. kaanega." aitäh tutvustamast.
Kuigi okei, tegelikult pole neil niivõrd viga midagi ja nad on siiski mu lemmikväikeõde ja -vend ju :)

Pühapäev, 7. oktoober 2007

Kuna ma olen oma kirjutamisega täpselt kuu aega maas, siis pean igaks juhuks praegu ära mainima (juhul kui ma hiljem unustan) , et see nädalavahetus oli eriti vaahva ja praegu on küll VÄGAVÄGA ilusaelutunne peal ehk et kõik läheb aina paremaks, päriselt

Neljapäev, 4. oktoober 2007

lüüühidalt...

...põhi ingliskeelne sõna, mida kõik hollandlased tunduvad teadvat, on riiläääkst ja see on arvatavasti kõige parem sõna ka kooli iseloomustama. Kokku on nädalas 20midagi ainetundi (ehk et 20 pluss prantsuse ja/või saksa keele omad) ning ülejäänu moodustab KWT/SWT ehk iseseisev töö. Põhiliselt on tunnid koos oma profiilikaaslastega, mispärast klassiga eriti palju aega koos ei veeda, mistõttu näiteks igal kolmapäeval, kui meil on kehaline, avastan ma aina uusi poisse, kes väidetavalt mu klassivennad on. Nojah siis.

Inimeste mõttes eriti erinev ei olegi, sest nüüdseks olen ma koolist leidnud omale juba uue Lauri, Karli/Minni, Maria(Eva oma), ühe natuke veidra olemisega tüdruku Ellerheinast, Karina ja nii edasi. Muidu on päris lõbus, aga vahetevahel on imelik, kui hakata natuke Uue Karinaga (Esmee või midagi sarnast on ta pärisnimi) jaurama ja siis aru saada, et ei ole ikka päris õige.

Muidu on see, et kõigele lähenetakse hästi praktiliselt ning kõike, mida õpetatakse, seostatakse kohe päriseluga ka, mistõttu on minu, kes ma viimased kümme aastat kooli poolt põhiliselt ainult teooriat pähe tagunud olen, jaoks päris veider teha üle tunni keemias katseid ja nii (mhkhmm, seetähendab teha keemias katseid valgetes kitlites ja prillidega!!). Õpetajad on sellised, et kuna nad võtavad asja tõelise kirega, siis sai neid alguses, kui ma midagi veel aru ei saanud, nagu mingit näidendit vaadata, sest näiteks mu matemaatikaõpetaja on nagu Onu Raivo ja hollandi keele tunnid olid justkui lõputu muinasjutt (koos pideva susiseva s-iga).

Öeldakse, et korra poolest on mu kool paljude teiste hollandi koolidega võrreldes küllaltki range, kasvõi sellepärast, et seal kontrollitakse enam-vähem iga tund väga täpselt kohalviibijaid ja nii. Muidu midagi nii eriliselt ranget ei olegi, aga niipalju on ta erinev küll, et minu eestiklass seal päris kindlasti hakkama ei saaks. Nimelt oli meil tavaliselt iga päev täpselt teada, kes mis ajal saabus ehk et kui klassiuks a la kell 08.21 lahti läks, oli täpselt teada, keda oodata. Ja nii poole üheksani välja. Ühesõnaga, kui Eestis sai veel Anettega võrreldud, kellel on rohkem templeid ja nii, siis siin hiljaksjäämine eriti lõbus ei ole, sest tundi sisenemiseks peab saama väikse teatise ning hiljem (esimesel korral) 20 minutit kooli ja selle ümbrust koristama. Teisel korral 40 ja rohkete hilinemistega juhtub midagi veel.

Mart näitas ükskord irooniaga üht pilti ja kui varem oleks see natuke veider tundunud, siis nüüd tundub selline seltskond täiiiesti tavaline. Ehk et näiteks esimesel nädalal tegin koolis uurimust ,,Kui paljud koolivennad suudavad end pisutki tagasi hoida ning suruda pähe vähem kui kilo juuksegeeli?" ning sain tulemuseks ... KAKS, kellest üks oli hevimuusik, kes nähtavasti pidas siiski paremaks oma stiili tavadest kinni pidada, ja teine kiilakas. Kuigi ei mingit probleemi, nüüdseks, kui ma olen juba umbes kuu koolis käinud, on see hulk vähemalt kahekordistunud. Vägev noh, kas pole. Vähemalt sain teisipäeval Laraga linnas olles ka kurja juure teada, sest Kruidvati jõudes vaatas mulle otsa suur silt ,,Juuksegeel (500 ml) €1.05". Novot siis.

Kooli sõidan igal hommikul paarkümmend minutit rattaga ning olgugi, et kell seitse hommikul, kui väljas tundub talv olevat, näib 4 minutit autoga päris roosiline variant olevat. Tegelikult on see aga eriti tore, sest viimasel ajal on igal hommikul olnud mingil määral uued inimesed ning enamjaolt saab päris palju huumorit ka. Ratas on üldse saanud selliseks, et vahepeal on tunne, nagu saaks selle selga elama jäädagi, sest on tunne, nagu seisaks ja paljud vajalikud asjad saab tehtud ka.
Aga jah, on ka päevi, kus saab taaskord tõdeda, et ei, ilma pärast ma siia küll päris kindlasti ei tulnud, ehk et päev otsa sajab paduvihma või siis vaatad küll, et on ilus sinine taevas, aga sel hetkel, kui toast välja astud, hakkab umbes selgest taevast vihma sadama. Ja ole lahke, sõida nüüd siis, eks. Õnneks aga lahendas Marchella nüüd kõik mu probleemid ehk pärast pikki mõnitusi seoses vihmakostüümidega, tuli ta paar päeva tagasi minu tuppa, käes Heinekeni hiigelsuur pontso, mille ta mingist supermarketist tasuta saanud oli, ja rääkis, kui kasulik see on, sest ühelpool on kile ja teiselpool frotee, mispärast saab seda suvel rannaski kasutada ning rattaga sõites pole käte ega näo märjaks minemine mingi probleem. Pidasin omaette natuke aru ja otsustasin, et hoolimata selle tõelisest geniaalsusest, oleks vist siiski parem idee see tõesti ainult nendeks Emergency'teks (mida need tavapontsoümbrised kuulutavad) jätta.