29. oktoobril läks toetsenweek edasi.
3. novembril oli Hoevelakenis Halloweenipidustused ehk päeval laat ning õhtul lambijalutused ja õuduste mets või kuidas seda nimetama peakski. Kahjuks aga ma kuhugi mujale peale laada ei jõudnud, aga noh, seegi oli vähemalt huumor oma lõhnaletiga, kus oli kümneid tundmatuid pudeleid, millele oli juurde kirjutatud tegeliku lõhna nimetus. Näiteks risttahukakujuline pudel, kuhu oli peale graveeritud Woman's Charm ning juures oli mingi paber "(Chanel no.5)"-ga. Igatahes, kauem ei saanud olla sellepärast, et Agnese juures oli kell kolm follow-up ehk saime oma grupiga kokku, et rääkida oma tegemistest ning süüa veidi (või mõne puhul veidi rohkem kui veidi, hehe) pannkooke. Midagi eriti põnevat muidugi ei kuulnud, sest Agnese juuresolekul hoitakse end siiski küllaltki diskreetsuse piirides ning seega tuli sealt ainult täpsustusteta "väga tore, väga hea, väga vahva" välja. Aga jah, kogu asi toimus hollandi keeles ning suutsin isegi oma kõigi "läheb hästi"-juttudega hakkama saada juhuia.
Pühapäeval tegime mingil määral perepäeva ehk alguses olime pikalt Marchella vanemate juures ja nii. Õhtul rääkisin Kerttiga juttu, kes andis mulle mingi lingi horoskoopide kirjeldustega ja kuna seal läksid jumala paljud asjad täppi, siis pidin ikka seda Ronaldile ahhetama ja ohhetama ka natuke ning seega läks asi hoopis nii, et rääkisime mitmeid tunde jutte iseenditest ja ta perest ja mu elust Eestis ja nii. Eritieriti tore oli ja saime natuke rohkem ükstteist tundma õpitud. Ronald oli muidugi eriti armas ehk et mingi hetk oli mingi "oota, ma pean nüüd korraks väljas ära käima, AGA ÄRA KUHUGI ÄRA MINE!!!, ma tahan suga veel rääkida, ma tean sust nüüd nii palju rohkem" ja kallistas ja oli eriti õnnelik.
Olles oma laupäevasest suurest keelesaavutusest ikka veel tuhinas, läksid mu katsetused mingil määral esmaspäeval edasi. Inglise keeles küsis Lorijn, kas eesti keeles on küsimuste moodustamine sama raske kui inglise keeles, vastasin harjumusest samas keeles vastu, millepeale pöörasid Dewy ja Marieke end välgukiirusel ümber ja olid mingi OO MANN, ZIJ SPREEKT NEDERLANDS!!!!, millepeale ma pidin ise muidugi ka olema mingi uooou mann, rääkisin jah:D ja siis tulid marokopoistelt paar tujutõstjat veel otsa ning oligi päev korras kohe.
Jaaa reedel läksin Lara juurde Nicky ja Timiga filmile. Aeg oli päris hiline, mistõttu otsustasin mitte mööda oma kooliteed minna ning seega seletas Marchella mulle uue tee Emiclaerini. Ühes kohas aga olid koordinaadid nähtavasti pisut sassi läinud, sest pärast pikka pimeduses ekslemist nägin järsku silti Amersfoort-janoolpeal. Alguses oli asi päris naljakas, aga kui ükshetk üksi olles tuli Claudialt sõnum, kus muule lisaks oli mainitud ka, et "kusjuures, ma jäin auto alla täna", oli juba väike kahtlus, et kas ma üldse kuskile millalgi jõuan. aaaga nouproblem ja läks hästi.
Hommikul sõitsin rongiga Utrechti, kus toimus YFU esimene keeletest. Alguses saime kõik burgerikuninga juures kokku ning seejärel suundusime linnaekskursioonile, mis koosnes paadini jalutamisest ja siis oli 'ei noh... tehke, mis tahate siis'. Polnud vaja kaks korda öelda ning muidugi suundusid kõik, kes paadisõidule olid otsustanud mitte minna, mäkdoonaldsisse. Rääkisime juttu ning Justase näitel sai tõestust enamustele kehtiv tõde, et kui kõik on hästi, siis midagi läheb puitu niikuinii ehk oli omale lõpuks ometi leidnud pere, kus pole sellist probleemi nagu "You licked the knife!?! you can keep it from now on", kuid samas oli omale igapäevaseks kaaslaseks saanud saksatüdruku Feline'i. Aga jah, nagu Freddy ütleb, siis that's life ning vähemalt hoiavad nad tihtipeale kõiki lõbustatuna.
Igatahes, testi tegemiseks jagati kõik kahte gruppi ning minu keelegrupp koos Umpalumpa omaga läks keldrikorrusele. Kohti oli aga liiga vähe, mistõttu hakati inimesi ükshaaval üles saatma ning lõpuks olid seal mina, Laura, gruusiatüdruk ning.... sakslased ja belglased. Oli küll tahtmine küsida, et huvitav mida kuradit MINA siin teen noh. Ja seda enam veel siis, kui esimene osa, kuulamine, algas ning iseenesest sain enam-vähem kõigest aru, aga vastusevariandid tundusid küll kõik umbes ühte ja sama tähendavat. Aaga jah, kokkuvõttes polnudki seal midagi nii hullu ning ainus, mis puitu läks, oligi seesama kuulamine. Isegi mu maailma kõige närvilisema ootamisega (sest ma olin muidugi viimane, kes seda tegema pidi) rääkimisosa ning "nüüd mõtlesin küll vist uue keele välja"-kirjutamisosa läksid väga hästi.
Pärast testi otsustasime kõik koos kuskile istuma minna ning kõige üllatavam oli see, et see oligi konkreetselt KÕIK koos ehk mõnikord jäävad teisepoolkeralased siiski omaette. Aga jah, kohavalijateks olid poolapoisid ning seega ei olnudki imestada, et me lõpetasime põhikanali ääres enam-vähem silla all ja tegelikult paremat kohta polekski olnud võimalik leida vist. Õhtu oli igatahes tulus ning kogu huumorile lisaks (don't you point your De Haag at me!!) oli ka minu ja Egle kampaania "Justas YESile" edukas ning ta saigi ühe põhjuse juurde, miks aasta lõpuni vastu pidada. Gruusia Veka suutis mulle muidugi ka mu selle aja lemmikkomplimendi teha ning tagasi rongijaama kõndides sain pärast Märteni õhinaga seletatud jutustusi Imavere Kõrtsist ning oma Põltsamaasõprade seiklustest teada, miks ma teda kunagi varem näinud ei olnud. Igatahes, õhtu oli väga pöörfi ning rongi oodates oli küll tunne, et kohe tuleb nutt peale, sest mul oli maailma kõige parem tuju, mida varjutas ainult veidi kellegi teadaanne, et selleks ajaks oli juba sada päeva möödas.
laupäev, 29. detsember 2007
teisipäev, 11. detsember 2007
kolmapäev, 5. detsember 2007
aaand one time in a band camp
Pühapäeval 21. oktoobril sõitsime kogu perega Egmond aan Zee-le Ronaldi õele Jacqueline'le külla. Kuna ta ridaelamu on merest vaid mõnesaja meetri kaugusel, siis oli kõigil ülielevus sees, et uohoou, saab ikka mere äärde jalutama minna ja nii. Arvasin alguses, et asi on lihtsalt selles, et Amersfoort ei ole merele eriti lähedal, kuid kui me randa jõudsime, siis sain aru, et asi on pigem selles, et see, et kuskil oli kirjas, et hollandlaste põhipühapäevategevuseks on jalutamine, polegi mingi "ei osanud eriti midagi muud iseloomustavat kirja panna ja see tundus kõige üldisem olevat", vaid asi ongi päriselt nii, sest rannas oli sadu inimesi. konkreetselt.
Igatahes, pärast paari tundi sõitsime sealt edasi Hoofdstad-i, kus elab Marchella õde Marion ja seejärel viisid nad mu Bodegravenisse Märteni ja Agustini juurde. Margarita oli ka seal ja temale lisaks veel üks tüdruk Claire. Mõtlesin alguses, et ookei, võib-olla siis on ikkagi Fijsil mõni veidi noorem sugulane, kellest Märten varem teadlik polnud, aga kui ma lõpuks selle kohta Märtenilt küsisin, ütles ta hoopis, et tal ei ole kahjuks õrna aimugi, kes see tüdruk on. Nimelt olevat Fijs taaskord oma maailma suurima külalislahkuse mängu pannud ning kirikust mingi tüdruku kaasa krabanud ja temaga poiste ärgates kohale ilmunud. Paremat kingitust poleks osanud soovidagi noh, aitäh, Fijs, et ikka meie eest hästi hoolt kannad. Igatahes, Claire otsustas jääda meiega ka õhtusöögile ning kuna me olime arvatavasti tema silmis mingid saamatud välismaalased, kes rongisõiduga hakkama ei saa, siis otsustas ta, et kõige kasulikum oleks meiega ka Amsterdami kaasa tulla. (Kahjuks aga kui me minema hakkasime, siis tuli välja, et hoopis tema on see, kes ei ole kordagi rongiliiklust kasutanud ehk pärast mõneminutilist piletiautomaadi ees seismist teatas ta: "aaaaga kas teie teate, kuidas see masin töötab? sest mul pole ausalt öeldes õrna aimugi.")
Igatahes, Bodegravenis olime teisipäevani. Esmaspäeval otsustasime, et aitab küll sellest tüüpilisest hollandi söögitegemismaneerist, et võtad sügavkülmast liha ja kapist mingi möksisegu, kuhu vaid vett on vaja lisada, ning ongi õhtusöök valmis, ning tegime õhtu a la Mehhiko ehk tortillasid, mis tänu sellele, et ka tortillalehed ise tegime ja nii, maitsesid umbes maailma kõige paremini.
Teisipäeval sõitsime Bodegravenist Amsterdami, kus pidime Argentiina Claraga kokku saama. Sellest pidi saama tõeline kultuuripäev, aga kahjuks läksid asjad natuke teisiti, sest Clara jäi oma mingist bussist maha ja siis istus vale peale ja nii edasi ning ühesõnaga jõudis kohale planeeritust umbes kolm tundi hiljem. Peagi tuli välja, et ka infovahetus on meil natuke valesti toiminud ehk väide, et Clara teab Amsterdami kesklinnas 15 euroseid hosteleid/hotelle, oli ka natuke vale. Olimegi parasjagu mingeid hotelle vaadanud ja jõudnud järeldusele, et kõige odavam on võtta kahene tuba, mis maksab 60 eurot (...ja siis vaadata, et mis ülejäänud kolmest inimesest saab), KUI seisime just peatänaval ja meie juurde sõitis noormees nimega Edwin, kes küsis, kas me otsime omale ööbimiskohta ning et ta tegeleb niiöelda holiday apartmentitega ja et tal ongi just üks korter praegu kesklinnas vaba. Ja et noh, kuna asi nii hiline on, siis annaks ta selle meile kolmeks päevaks ühe inimese pealt 60 euroga. Ühesõnaga, kui asjad olid üle kontrollitud, et ta firma tõesti eksisteerib ja ta meid üle ei lase, otsustasime sinna jääda. Ja noh, oligi konkreetselt kõige kesklinnamas kesklinnas, ülakorruse hispaanlastest naabrite, köögi, vannitoa ja kahe toaga. Nii et sellega läks väga hästi :)
Ühesõnaga, mis siin ikka kaua taga heietada, seega lühidalt öeldes läksime esimesel õhtul lihtsalt linnapeale ringi vaatama ning otsisime üles ka Margarita kaua-räägitud Leidsepleini, mis ei olnudki kahjuks nii vägev, kui ta ootas. Teisel päeval oli tõeline kultuuripäev, kui jõudsime kolmes muuseumiski ära käia. Ja õhtul oli linn kuidagi veidralt tühi, mistõttu läksime ühte esimesse kohta, mis hea tundus, sest uksel oli suur silt reggae- ja skamuusika kohta ja nii. Ühesõnaga, see oli mingil määral andergraund klubilaadne koht, kus oli laivkontsert mingi mehega inglismaalt, kes suutis umbes minutiga üksipäini salvestajaga (või kuidas seda nimetama peabki) valmis teha a la Nuspirit Helsinki "Hard Like a Rock (Nuspirit emorph)"-i veidi rohkem reggaelikuma versiooni. Mina olin asjast ülivaimustuses ja Märtenile läks ka kuuldatavasti asi peale, aga teised ei olnud kahjuks eriti, mistõttu pidime sealt demokraatia sunnil lahkuma ja liikuma hoopis põhihollandiklubimuusika suunas. Leidsime päris hea koha ka, aga kahjuks oli meie kõigi finantsseis keskeltläbi kahe euro suurune ning sissepääs maksis viis. Seega ei jäänud muud üle kui jälitada mingit suurt inglastest noorte gruppi mingi teise pubini, kuhu läkski täpselt neid kahte eurot vaja.
Igatahes, kogu see hispaania keel viskas lõpuks päris palju üle, mistõttu otsustasin oma vanematele esitatud plaane mitte muutma hakata (sest kahjuks algselt oli Märten kõigest valesti aru saanud ning ma olin tema jutu kõigile juba ette vuristanud), Eindhoveni selleks korraks vahele jätta ning minna neljapäeval koju. Ülihea oli jälle hollandi keelt kuulda ning et mitte näida selle lolli eestlasena, kes veel üldse keelt ei julge rääkida (sest pärast Fijsi igapäevaseid identseid küsimusi otsustas Märten lõpuks neile hollandi keeles vastama hakata), oli kohe inspiratsioon ka peal. Marchella ja Diede tulid mulle bussi peale vastu ka ning esimest korda kogu siinoleku jooksul oli tunne, et maaa läheen kojuuuu!! (siinkohal palun jätta kõrvale kõik arvamused a la mis sa enne arvasid siis, et elad mingis hotellis vä).
Laupäeval käisin traditsiooniliselt SC Hoevelakenile kaasa elamas ning olles taaskord tegutsemistujus, hakkasin juba vaikselt kahetsema, et siiski selle Eindhoveni ära jätsin. AGA kus probleem, seal lahendus ning kella seitsme ajal helistas mulle järsku maruvihane Värske Tuul, kes pikalt kirus midagi ning rääkis menopausis naistest ja seejärel mainis, et nad jäid KLM-i eksituse pärast emaga New Yorgi lennukist maha, on praegu Schipholis ja et kas ma ei tahaks sinna nendega kohtuma minna. Ei olnudki eriti palju mõelda vaja ning ühesõnaga pärast pikkipikki raskusi (sest rongisüsteem on juhul, kui rongid ei sõida, palju keerulisem, kui arvata võiks) olin kell kümme lennujaamas. jaaaa mis siin nüüd ikka rääkida, KUI tore oma kullakallist näha oli ja nii, sest see oli igatahes vägavägaväga hea. Ainuke probleem, mis sellega kaasnes, oli see, et pärast kõiki eestijutte ning eestipilte oli pühapäeval täiesti arusaamatu olukord, sest ei saanudki enam eriti aru, mis täpsemalt aan de hand is.
Igatahes, pärast paari tundi sõitsime sealt edasi Hoofdstad-i, kus elab Marchella õde Marion ja seejärel viisid nad mu Bodegravenisse Märteni ja Agustini juurde. Margarita oli ka seal ja temale lisaks veel üks tüdruk Claire. Mõtlesin alguses, et ookei, võib-olla siis on ikkagi Fijsil mõni veidi noorem sugulane, kellest Märten varem teadlik polnud, aga kui ma lõpuks selle kohta Märtenilt küsisin, ütles ta hoopis, et tal ei ole kahjuks õrna aimugi, kes see tüdruk on. Nimelt olevat Fijs taaskord oma maailma suurima külalislahkuse mängu pannud ning kirikust mingi tüdruku kaasa krabanud ja temaga poiste ärgates kohale ilmunud. Paremat kingitust poleks osanud soovidagi noh, aitäh, Fijs, et ikka meie eest hästi hoolt kannad. Igatahes, Claire otsustas jääda meiega ka õhtusöögile ning kuna me olime arvatavasti tema silmis mingid saamatud välismaalased, kes rongisõiduga hakkama ei saa, siis otsustas ta, et kõige kasulikum oleks meiega ka Amsterdami kaasa tulla. (Kahjuks aga kui me minema hakkasime, siis tuli välja, et hoopis tema on see, kes ei ole kordagi rongiliiklust kasutanud ehk pärast mõneminutilist piletiautomaadi ees seismist teatas ta: "aaaaga kas teie teate, kuidas see masin töötab? sest mul pole ausalt öeldes õrna aimugi.")
Igatahes, Bodegravenis olime teisipäevani. Esmaspäeval otsustasime, et aitab küll sellest tüüpilisest hollandi söögitegemismaneerist, et võtad sügavkülmast liha ja kapist mingi möksisegu, kuhu vaid vett on vaja lisada, ning ongi õhtusöök valmis, ning tegime õhtu a la Mehhiko ehk tortillasid, mis tänu sellele, et ka tortillalehed ise tegime ja nii, maitsesid umbes maailma kõige paremini.
Teisipäeval sõitsime Bodegravenist Amsterdami, kus pidime Argentiina Claraga kokku saama. Sellest pidi saama tõeline kultuuripäev, aga kahjuks läksid asjad natuke teisiti, sest Clara jäi oma mingist bussist maha ja siis istus vale peale ja nii edasi ning ühesõnaga jõudis kohale planeeritust umbes kolm tundi hiljem. Peagi tuli välja, et ka infovahetus on meil natuke valesti toiminud ehk väide, et Clara teab Amsterdami kesklinnas 15 euroseid hosteleid/hotelle, oli ka natuke vale. Olimegi parasjagu mingeid hotelle vaadanud ja jõudnud järeldusele, et kõige odavam on võtta kahene tuba, mis maksab 60 eurot (...ja siis vaadata, et mis ülejäänud kolmest inimesest saab), KUI seisime just peatänaval ja meie juurde sõitis noormees nimega Edwin, kes küsis, kas me otsime omale ööbimiskohta ning et ta tegeleb niiöelda holiday apartmentitega ja et tal ongi just üks korter praegu kesklinnas vaba. Ja et noh, kuna asi nii hiline on, siis annaks ta selle meile kolmeks päevaks ühe inimese pealt 60 euroga. Ühesõnaga, kui asjad olid üle kontrollitud, et ta firma tõesti eksisteerib ja ta meid üle ei lase, otsustasime sinna jääda. Ja noh, oligi konkreetselt kõige kesklinnamas kesklinnas, ülakorruse hispaanlastest naabrite, köögi, vannitoa ja kahe toaga. Nii et sellega läks väga hästi :)
Ühesõnaga, mis siin ikka kaua taga heietada, seega lühidalt öeldes läksime esimesel õhtul lihtsalt linnapeale ringi vaatama ning otsisime üles ka Margarita kaua-räägitud Leidsepleini, mis ei olnudki kahjuks nii vägev, kui ta ootas. Teisel päeval oli tõeline kultuuripäev, kui jõudsime kolmes muuseumiski ära käia. Ja õhtul oli linn kuidagi veidralt tühi, mistõttu läksime ühte esimesse kohta, mis hea tundus, sest uksel oli suur silt reggae- ja skamuusika kohta ja nii. Ühesõnaga, see oli mingil määral andergraund klubilaadne koht, kus oli laivkontsert mingi mehega inglismaalt, kes suutis umbes minutiga üksipäini salvestajaga (või kuidas seda nimetama peabki) valmis teha a la Nuspirit Helsinki "Hard Like a Rock (Nuspirit emorph)"-i veidi rohkem reggaelikuma versiooni. Mina olin asjast ülivaimustuses ja Märtenile läks ka kuuldatavasti asi peale, aga teised ei olnud kahjuks eriti, mistõttu pidime sealt demokraatia sunnil lahkuma ja liikuma hoopis põhihollandiklubimuusika suunas. Leidsime päris hea koha ka, aga kahjuks oli meie kõigi finantsseis keskeltläbi kahe euro suurune ning sissepääs maksis viis. Seega ei jäänud muud üle kui jälitada mingit suurt inglastest noorte gruppi mingi teise pubini, kuhu läkski täpselt neid kahte eurot vaja.
Igatahes, kogu see hispaania keel viskas lõpuks päris palju üle, mistõttu otsustasin oma vanematele esitatud plaane mitte muutma hakata (sest kahjuks algselt oli Märten kõigest valesti aru saanud ning ma olin tema jutu kõigile juba ette vuristanud), Eindhoveni selleks korraks vahele jätta ning minna neljapäeval koju. Ülihea oli jälle hollandi keelt kuulda ning et mitte näida selle lolli eestlasena, kes veel üldse keelt ei julge rääkida (sest pärast Fijsi igapäevaseid identseid küsimusi otsustas Märten lõpuks neile hollandi keeles vastama hakata), oli kohe inspiratsioon ka peal. Marchella ja Diede tulid mulle bussi peale vastu ka ning esimest korda kogu siinoleku jooksul oli tunne, et maaa läheen kojuuuu!! (siinkohal palun jätta kõrvale kõik arvamused a la mis sa enne arvasid siis, et elad mingis hotellis vä).
Laupäeval käisin traditsiooniliselt SC Hoevelakenile kaasa elamas ning olles taaskord tegutsemistujus, hakkasin juba vaikselt kahetsema, et siiski selle Eindhoveni ära jätsin. AGA kus probleem, seal lahendus ning kella seitsme ajal helistas mulle järsku maruvihane Värske Tuul, kes pikalt kirus midagi ning rääkis menopausis naistest ja seejärel mainis, et nad jäid KLM-i eksituse pärast emaga New Yorgi lennukist maha, on praegu Schipholis ja et kas ma ei tahaks sinna nendega kohtuma minna. Ei olnudki eriti palju mõelda vaja ning ühesõnaga pärast pikkipikki raskusi (sest rongisüsteem on juhul, kui rongid ei sõida, palju keerulisem, kui arvata võiks) olin kell kümme lennujaamas. jaaaa mis siin nüüd ikka rääkida, KUI tore oma kullakallist näha oli ja nii, sest see oli igatahes vägavägaväga hea. Ainuke probleem, mis sellega kaasnes, oli see, et pärast kõiki eestijutte ning eestipilte oli pühapäeval täiesti arusaamatu olukord, sest ei saanudki enam eriti aru, mis täpsemalt aan de hand is.
Tellimine:
Postitused (Atom)
