reede, 29. veebruar 2008

achttien-schmachttien ja kaheksa kraadi

Sünnipäev läks nii, et esimest korda elus oligi päriselt sünniPÄEV, mitte sünnipäevahommik pärast mida läheb asi jõuludeks ära ning kui õhtul enda uskumatult suurest tähtsusest kõiki teavitada, ei huvita see enam kedagi (mitte, et mul midagi selle vastu oleks, eks:D). Hommikul sunniti mind valjuhäälse lang zal zij leven -iga pool seitse üles ärkama, sest nii Ronald kui ka Marchella pidid tööle minema. Kingitustekuhi oligi täitsa KUHI, millele lisandus päeva jooksul mulle üllatuseks veel niiii palju asju kõigi naabrite poolt ja nii. Igatahes, sõime hommikust ning seejärel läksid siblingud Ronaldiga kaasa, et ma saaks rõõmsalt edasi magada. Otsustasin aga, et hakkan hoopis Shreki vaatama, mis aga pärast viit minutit rõõmsalt unenäoks moondus. Olin jõudnud umbes-täpselt pool tundi magada, kui helises telefon ning sain lauluga-ülesäratuse number kaks ehk helistas mu pärispere. Olin nendega mõned minutit rääkinud, kui järsku ilmus mu tuppa Ronald hiiiiiigelsuure lillebuketiga, mille peale siis, kui ma oma kõnevõime tagasi sain, ütles isa kavalalt, et "siis läkski ajastus õnneks täppi".
Mingil hetkel saabus Nicky ka ning tegelikult oligi terve päev maja traditsiooniliselt rahvast täis. Õhtul jagasime veel paar kingitust ära ning kell 10 või 11 (vms) läksime jõuluõhtu puhul kirikusse ka. Ja järgmisel päeval olime hommikust õhtuni Marchella vanemate juures kõike liiga palju söömas.

Neljapäeval oli Tomil sünnipäev, mistõttu oli mul järjekordne võimalus minna maailma kõige suurepärasemasse kohta peole ehk pärast pooleteistminutilist kõndimist oma peaaegu paralleeltänavasse olingi kohal. Tantsida sai nii, et ükshetk lõpetasime Tomiga põrandal ning ühesõnaga möödus üldse kogu üritus väga lõbusalt noh.

Reedel oli lõpuks täielik jõuluvaheajapäev ehk veetsime terve päeva Marchellaga jõulufilme vaadates. Ja laupäeval käisime Nickyga linnas, kus nägin esimest korda ka kõik ülejäänud kuulsad pubid peale Karseboomi ära.

Oudenieuw läks nii, et isegi 31se hommikuni mõtlesin, et võibolla siiski lähen öösel korraks de Haenist läbi, kuid viitsimist oli natuke vähem, kui oleks võinud ning seega mööduski see vaid koos oma tänavaomadega. Hommikupoole käisime veel vahetusvanematega Ronaldi sõbrade juures kurje vaime ära ajamas ehk iga kord oli tunne, et kui nii edasi läheb, siis tervete trummikiledega küll uude aastasse ei astu.
Õhtuks oli tellitud suur tünn, mille sisse tehti lõke, et kõik saaks rõõmsalt väljas uut aastat vastu võtta ning kuuris oli juba pikka aega ootamas kast ilutulestikuga. Sellega ongi siin nii, et alates 29ndast (vist) oli lubatud ilutulestikku lasta, mistõttu võis alates sellest päevast magamisele kriipsu peale tõmmata, sest kõik olid nähtavasti tonnide viisi rakette ostnud, sest paugutamine käis teise jaanuarini umbes ööpäevläbi. Nagu irooniana oli 31sel aga selline udu, et midagi õieti ei näinudki ehk oli tunne, nagu oleks sõjas, sest kogu ilu oli kadunud, aga paugutamist oli topelt. Siit sai alguse ka minu hirm ilutulestiku ees, mille kõrghetkeks oli see, kui üks naaber viskas suvaliselt mingeid põlevaid liblika-laadseid asju ringi ning üks mulle juustesse lendas, mille ma enda arvates kiiresti ära kustutasin, kuid paari sekundi pärast vaatas mu kõrvalseisja mind järsku siukse näoga, nagu mul oleks umbes pool pead puudu. Aga noh, läks siiski hästi vähemalt. Kuna kõigil noortel on siin umbes 22-aastaselt juba lapsed, oligi pidu umbes kella kolmeks läbi. Marchella jäi aga veel tünni ümber, et oodata, kuni tuli ära kustub ning seega jäimegi kahekesi umbes kella viieni lõket vaatama ning Nick en Simonit kuulama. Kell kolmveerand seitse oli aga aeg taas üles ärgata, sest oli esimene jaanuar ning seega läksime kohustuslikult Nicky, Märteni, Agustini ja poolapoistega Põhjamerre ujuma. Liiv ja õhk olid õnneks külmemad kui vesi ning seetõttu oli sisse hüpates isegi päris soe, millele aga pani punkti kahjuks reaalsuse kohale jõudmine ehk et oleks tahtnud kauemgi ujuda, aga mõte sellest, et kunagi võiks lapsi ka saada, sundis siiski välja jooksma, et Agustinilt ruttu soe rätik saada. Ainus probleem oli see, et... Agustin oli kadunud. mistõttu olime sunnitud veel kümme minutit poolalasti jääkülma liiva peal seisma, teda natuke valjuhäälselt kiruma ning seega ka hiljem topeltkoguses soojendavaid jooke valima.

Kommentaare ei ole: