Trenniga on siin nii, et kõik käivad rekreatsiooni mõttes ühe korra nädalas ning kui ma teatasin, et ma olin paar aastat tagasi sunnitud võrkpalli pooleli jätma, sest ma sain kolme-nelja asemel vaid kaks korda nädalas trennis käia, vaatasid nad mind kui natuke hullumeelset. krrreeeisi estonian piipõl noh. Ühesõnaga, saamaks tundma uusi inimesi ning natuke raskemat trenni, otsustasin hakata siin ka kaks korda nädalas trenni tegema, millele (loodetavasti) lisanduvad ka igalaupäevased sõpruskohtumised. Niisiis, 8. oktoobril oli esimene kord, kui ma Rrrhoberti trenni läksin.
Teisipäeval oli Agnese juures vahetusvanemate kokkusaamine, millest Ronald muidugi väga osavalt mööda hiilis. Seega oli Marchella oma suureks kurvastuseks, kuna Agnes ei ole just ta kõige lemmikum inimene (ehk nad rääkisid juba pärast oma mingit tüli Agnesega, et aasta lõpus kavatsevad nad Bobile, st YFU direktorile, öelda, et väga tore aasta oli, aga kahjuks me edaspidi küll ühtegi vahetusõpilast ei võta ja seda Agnese pärast) sinna üksi sunnitud minema. Arvasime, et ega sellest midagi eriti ei tule, aga kui Marchella koju saabus, olid tuju ja olek küll hoopis teistsugused kui varem. Ühesõnaga, miks see nii revolutsiooniline oli, oli seetõttu, et alates sellest päevast hakkas mu kodune suhtlus nende poolt ainult hollandikeelne olema ja seda isegi enam-vähem ühegi erandita.
Laupäeval oli Nicky kaua-kaua planeeritud sünnipäevapidu. Alguses oli muidugi proovikivi number üks ehk "leia ise oma Emiclaer", aga olles selle läbinud, kogunesime väikse seltskonnaga Nicky juurde, kust läksime natukese aja pärast edasi pannkoogirestorani. ja sealt tagasi. Mingi hetk saabusid ka Aaron ja Ernest ja nii edasi. Ernest on Nicky orkestriaegadelt ning kui mul isegi oleks mingi hetk sel õhtul tuju veidi halvemaks läinud, oleks saanud lihtsalt korraks temaga rääkima minna ja kõik oleks jälle parem olnud, nimelt pole ma vist kedagi kuulnud niigi naljakat tjongejongejongejonge([šhooonge joonge jonge jonge])-t NII palju ütlemas:D "Tjooongejongejonge, do you also have such crazy videos for the Estonian songs? jaa-jaa, tjooongejongejongejongejonge". Kui kell kaheteistkümne poole liikus, läksime Ernesti, Nicky ja Manouniga neljakesi linna ja pärastpoole ööseks kõik Nicky juurde. Vähemalt oli mul üks suurepärane otsus kotis ehk lubadus Nicky juurde ööseks jääda, sest teise võimalusena oleks ma pidanud Tomiga koos koju sõitma. Muidu oleks kõik väga pöörfi olnud, kuid probleem oli selles, et Tom oli õhtut alustanud ühe võrkpallisõbra peol, mistõttu ta edukam osa õhtust vaid umbes pooletunniseks jäi.
Järgmise nädala neljapäeval, 18. oktoobril, algas minu kõige esimene Toetsenweek ja seda bioloogiaga ehk poolteist tundi omaette itsitamist, sest bioloogiaalane keel ei ole küll just kõige arusaadavam noh. Vähemalt oli mul suurepärane võimalus oma tahtmise järgi küsimustele vastata ehk et kui vastusevariantidest aru ei saanud, siis sai vähemalt kirjutada asja kohta nii palju, kui ma tean, eks. Ühesõnaga ei olnud siis eriti imestada, et mu bioloogia töö hinne tuli kokku 2,5. Reedene keemia läks igatahes paremini, sest seal ei olnud eriti midagi nii väga uut ning enam-vähem ainsaks takistuseks oli see, et aega oli kõigile umbes pool tundi liiga vähe. Kuid sellegipoolest läks hästi ja uooouu-uoooouu-uooouu, 7 oli ka kotis :)
neljapäev, 15. november 2007
teisipäev, 13. november 2007
and how can you not know the leeegendary dj CHUCKIE, right
2. oktoobril oli mu kallil õeraasul Kristil ja tema vapustaval perel tagasisõit Lõuna-Prantsusmaalt Eestisse ja õnneks juhtus nende lennuvahetus olema täpselt minumaa Amsterdamis. Sinnaminekuga kaasnes arvatavasti maailma suurim närvilisus, sest see oli mu esimene siinne rongisõit. Alguses olin muidugi julgus ise, aga kui ma pärast kõigile kinnitamist, et jaaa, muuidugi ma tean, kus rongijaam on, umbes 40 minutit rattaga linnas ringi ekselnud olin, jõudis kohale, et eeldatavasti on nad selle siiski vahepeal mujale paigutanud. Igatahes, sain sellega vähemalt praktilise teadmise "kui sa midagi otsid, siis siltide järgi orienteerumine on ka päris hea variant" võrra rikkamaks ning jõudsin seega õnnelikult kohale ka. Rongid on siin sellised, et pole päris sveitsiimed, aga minusugusele traditsioonilistele võltsnahaga kaetud puupinkidega varustatud rongide peale sattujale oli ikka päris uoooouuu.
Igatahes, sain Schipholis oma võrratut õepoega (, kes mind isegi ära tundis!!,) näha, tsutt juttu rääkida ja hiiglaslikke laadungeid vahetada (ainult et kohukesi ei saanudki, krt!).
5. oktoobril käisin Claudia ja Marijega de Haenis jälle. jaaaa muud ei olegi selle kohta öelda vist.
....sest SIIS oli selle aasta esimene kõigekõige parem nädalavahetus. Hommikupoole käisin kirikus Oma Lenseni sünnipäeva tähistamas ehk ta on "meie tänava vanaema", kes elab üksi, aga ikkagi on kogu aeg täiesti tegus ehk sõidab autoga igal pool ringi ja teeb remonti ja nii edasi ja kõigele sellele lisaks sai sel nädalal 90 aastaseks.
Ma olin kogu nädala igaltpoolt kuulnud, et laupäeval on Starlightis LEGENDAARNE DJ CHUCKIE ja kõik lubasid minna ning kuuldavasti mõned isegi seal oma sünnipäevapeo aafterpaartit pidada. nojah siis, oligi just valju muusika tuju ning tahtsin ka selle populaarse nahkpükstepeokoha ära näha, mistõttu otsustasime Märteniga lõpuks ometi oma plaanid ka ellu viia ning ühesõnaga tulid nad Agustiniga õhtul siia. Kohalejõudmine võttis neil planeeritust tsutt rohkem aega ehk et mingi kell Märten helistas ja teatas, et nad on nüüd kiriku juures ja kuhu edasi. Seletasin ära, et otse-otse-otse ja ükshetk vasakule, mille peale ta mõtles natuke ja ütles, et kiriku juurest läheb üks tee paremale. ookei, seletasin siis uuesti ja jaurasime veel natuke aega, kuni lõpuks tuli pähe küsida, et ooota, kus linnas te olete üldse ning seega tuli välja, et nende vahetusisa Fijs ([feiss]) ongi mõnikord natuke vähem mõistlik ehk ta oli surmkindel olnud, et ma elan hoopis kuskil Amsterdamist vasakul või midagi. Aga jah, lõpuks jõudsid nad igatahes kohale. Nicky tuli ka siia ning Marchella oli nõus meid kohale toimetama. Starlightile lähenedes oli kohe näha, et DJ Chuckie on tõepoolest legendaarne, sest hoolimata hilisest kellaajast oli liiklus eriti tihe ning rahvast oli nii palju, et oleks vabalt kolm Starlighti täis saanud, sest neid tuli isegi spetsiaalsete bussidega pidevalt juurde. Ja tõesti, tundus, et KÕIK olid seal, sest ma nägin ühe korraga ära umbes kõik oma siinsed hollandlastest tuttavad. Igatahes, umbes kohe tuli välja, et pileteid on liiga vähe, mistõttu lasti sisse ainult need, kellel olid eelmüügist ostetud piletid. Mida meil muidugi polnud. Seega tuli Marchella tagasi ning sõidutas meid hoopiski Amersfoorti, kus otsustasime Karseboomi minna. Karseboom on tüüpiline siinne pubi, mis õhtul muutub tantsukohaks ära ning minu suureks üllatuseks oli seal isegi kahe-ruumi-süsteem ehk et sai valida, kas kuulata mainstreami ja hollandi süldilaulude segu või igavesti kestva rütmiga tüüpilist Hollandi tantsumuusikat. Valisime selle viimase otseloomulikult, sest millegipärast (hm hm, miks küll) oli seal vähem inimesi. Aga jah, seal saime ka esimest korda siinse elukalliduse ohvriteks ehk et väljaskäimine on siin umbes neli korda kallim, ma arvan.
Igatahes, kuna me mahutasime nii Märteni kui ka Agustini minu imepisikesse tuppa ära, siis olin sunnitud pühapäeval minimaalselt magama ning juba kella kuue ajal ärkama, sest Agustin magas mu narilaadsevoodi all ning ta oli avastanud mu madratsist hargneva niidi, millega ta otseloomulikult pinistama hakkas. Ja vähemalt saime kõik omale ka parima täisäratuse, kui pärast eelmise õhtu korduvaid hoiatusi, et Märten liiga kiiresti istuli ei tõuseks (sest ta pool keha oli laua all), ta esimese asjana täie matsuga oma pea ära lõi. Ühesõnaga, poisid jäid siia veel terveks pühapäevaks ka ning läksid alles viie-kuue ajal koju, sest kuna Francesca oli Hispaanias ja ainus asi, mida Fijs söögi osas ise teha oskab, on maitsetu jogurt kapist välja võtta ja seda süües oma prillid sinna sisse kukutada, oli nende kord õhtusöök valmistada ja pesu pesta.
Igatahes, sain Schipholis oma võrratut õepoega (, kes mind isegi ära tundis!!,) näha, tsutt juttu rääkida ja hiiglaslikke laadungeid vahetada (ainult et kohukesi ei saanudki, krt!).
5. oktoobril käisin Claudia ja Marijega de Haenis jälle. jaaaa muud ei olegi selle kohta öelda vist.
....sest SIIS oli selle aasta esimene kõigekõige parem nädalavahetus. Hommikupoole käisin kirikus Oma Lenseni sünnipäeva tähistamas ehk ta on "meie tänava vanaema", kes elab üksi, aga ikkagi on kogu aeg täiesti tegus ehk sõidab autoga igal pool ringi ja teeb remonti ja nii edasi ja kõigele sellele lisaks sai sel nädalal 90 aastaseks.
Ma olin kogu nädala igaltpoolt kuulnud, et laupäeval on Starlightis LEGENDAARNE DJ CHUCKIE ja kõik lubasid minna ning kuuldavasti mõned isegi seal oma sünnipäevapeo aafterpaartit pidada. nojah siis, oligi just valju muusika tuju ning tahtsin ka selle populaarse nahkpükstepeokoha ära näha, mistõttu otsustasime Märteniga lõpuks ometi oma plaanid ka ellu viia ning ühesõnaga tulid nad Agustiniga õhtul siia. Kohalejõudmine võttis neil planeeritust tsutt rohkem aega ehk et mingi kell Märten helistas ja teatas, et nad on nüüd kiriku juures ja kuhu edasi. Seletasin ära, et otse-otse-otse ja ükshetk vasakule, mille peale ta mõtles natuke ja ütles, et kiriku juurest läheb üks tee paremale. ookei, seletasin siis uuesti ja jaurasime veel natuke aega, kuni lõpuks tuli pähe küsida, et ooota, kus linnas te olete üldse ning seega tuli välja, et nende vahetusisa Fijs ([feiss]) ongi mõnikord natuke vähem mõistlik ehk ta oli surmkindel olnud, et ma elan hoopis kuskil Amsterdamist vasakul või midagi. Aga jah, lõpuks jõudsid nad igatahes kohale. Nicky tuli ka siia ning Marchella oli nõus meid kohale toimetama. Starlightile lähenedes oli kohe näha, et DJ Chuckie on tõepoolest legendaarne, sest hoolimata hilisest kellaajast oli liiklus eriti tihe ning rahvast oli nii palju, et oleks vabalt kolm Starlighti täis saanud, sest neid tuli isegi spetsiaalsete bussidega pidevalt juurde. Ja tõesti, tundus, et KÕIK olid seal, sest ma nägin ühe korraga ära umbes kõik oma siinsed hollandlastest tuttavad. Igatahes, umbes kohe tuli välja, et pileteid on liiga vähe, mistõttu lasti sisse ainult need, kellel olid eelmüügist ostetud piletid. Mida meil muidugi polnud. Seega tuli Marchella tagasi ning sõidutas meid hoopiski Amersfoorti, kus otsustasime Karseboomi minna. Karseboom on tüüpiline siinne pubi, mis õhtul muutub tantsukohaks ära ning minu suureks üllatuseks oli seal isegi kahe-ruumi-süsteem ehk et sai valida, kas kuulata mainstreami ja hollandi süldilaulude segu või igavesti kestva rütmiga tüüpilist Hollandi tantsumuusikat. Valisime selle viimase otseloomulikult, sest millegipärast (hm hm, miks küll) oli seal vähem inimesi. Aga jah, seal saime ka esimest korda siinse elukalliduse ohvriteks ehk et väljaskäimine on siin umbes neli korda kallim, ma arvan.
Igatahes, kuna me mahutasime nii Märteni kui ka Agustini minu imepisikesse tuppa ära, siis olin sunnitud pühapäeval minimaalselt magama ning juba kella kuue ajal ärkama, sest Agustin magas mu narilaadsevoodi all ning ta oli avastanud mu madratsist hargneva niidi, millega ta otseloomulikult pinistama hakkas. Ja vähemalt saime kõik omale ka parima täisäratuse, kui pärast eelmise õhtu korduvaid hoiatusi, et Märten liiga kiiresti istuli ei tõuseks (sest ta pool keha oli laua all), ta esimese asjana täie matsuga oma pea ära lõi. Ühesõnaga, poisid jäid siia veel terveks pühapäevaks ka ning läksid alles viie-kuue ajal koju, sest kuna Francesca oli Hispaanias ja ainus asi, mida Fijs söögi osas ise teha oskab, on maitsetu jogurt kapist välja võtta ja seda süües oma prillid sinna sisse kukutada, oli nende kord õhtusöök valmistada ja pesu pesta.
pühapäev, 4. november 2007
38-39
17. septembril otsustasin, et aitab naljast ja tegin oma esimese katse hakkamaks perega hollandi keeles suhtlema. Või okei noh, et nemad räägiks hollandi keeles ja mina ikka inglise keeles vastu, aga kahjuks kestis see ainult mõned päevad, pärast mida läks asi ikka lihtsamat teed pidi ja harjumusest mindi ikka kogu aeg ingliseomale üle.
19. septembril läksin esimest korda trenni ja olgugi, et alguses kartsin päris palju, sest nii palju kui suvel näha oli, ei ole siiski hoolimata kõigist mu lootustest võrkpallimängimisoskus selline asi, mis ajaga ära ei kao, siis tegelikult ei olnudki üldse põhjust, sest kõik olid ülisõbralikud ja toredad ja nii ning kui päris aus olla, siis nad ei olnud isegi üldse nii, hm, oskuslikud ka. Alguses muidugi olin sunnitud kõik läbi kätlema ja pärast seda oli neil niiii palju küsimusi, et endalgi üllatav. Aga jah, Sara tegi trenni igaks juhuks inglise keeles (olgugi, et tuli ka päris palju väljendeid a la Good so!! sisse ja nii) ja pärast saatsid tüdrukud mind koju ka. Nii et esimene kogemus oli ülihea ning kuna see oli, noh, poolteist kuud tagasi, siis vòin edaspidiseks kinnitada, et jätkuvalt on hea ja on juba natuke isegi nagu VK Tähe ilusatel aegadel :)
20. septembril oli Amersfoortis mu area kokkusaamine ehk Agnes ütles, et "lähme mäkdoonaldsisse ja jäätist sööma" või midagi sarnast. Naersin natuke ja mõtlesin, et huvitav, mida me siis päriselt teeme, aga kui me rongijaamas kõigiga kokku saime ja sealt edasi McDonaldsi poole suundusime, tuli välja, et asi oli naljast vist siiski päris kaugel. Igatahes, mis siis märkimisväärset selle õhtu juures oli, oli see, et ma olin sunnitud Agnesega kahekesi koos linna sõitma, ta rääkis peaaegu kogu aeg hollandi keeles ja see oli esimene kord, kui ma sain põhimõtteliselt kõigest aru! muudsiismidagi. Ainult seda, et seal leppisime ka Tai Joeyga kokku, et pühapäeval teeme shopingupäeva ehk Amersfoortis oli koopzondag. Ja seda tegimegi siis.
27. septembril olin sunnitud kell viis ärkama, et veerand seitsmest Tomi juures olla. Dewy ja Lisa olid ka seal juba ning ühesõnaga oli sel päeval V5-e ekskursioon kahe ja poole tunni bussisõidu kaugusel asuvasse Brüsselisse. Sellest kuuldes olin muidugi mina vist natuke rohkem elevuses kui kõik teised, sest ei ole ikka küll veel sellega ära harjunud, et kõik Euroopa põhisuurlinnad nii lähedal on noh. Ehk et noh, meil on ikka päevased ekskursioonid tavaliselt ju Palamusele või heal juhul kuskile kaugemalegi a la Tartusse või nii.
Igatahes, alguses oli kohustuslik muuseumiekskursioon, mis oli minu arust jumala huvitav ja nii, mistõttu oli kergelt veider pärast kõigi suurt kirumist vastata, et mulle isegi täitsa meeldis. Ehk et noh, asi oli giidiga ja ei olnud mingit sellist asja, et "vaatame nüüd üksikasjalikud kõik need natüürmordid läbi, sest ma ise olen nendest ju üliekstaasis", vaid sellest palju interaktiivsem ja vaheldusrikkam variant. Aga jah, pärast seda veetsime natuke aega Grote Marktil, kus oli kahe bigband-orkestri bättel ja seejärel oli omamoodi linnaekskursioon. Ehk et jah, otsisime Manneken Pis-i üles ning kuna keegi ei osanud enam kuskilepoole liikuda, läksime põhimõtteliselt umbes kohe Grote Marktile tagasi. nojaaa siis. Ja pärast seda oli siis otseloomulikult kohustuslik H&Mituur.
Tagasisõit oli õnneks kõvasti lõbusam ja laulusem, kui sinnaminek, sest nähtavasti ei olnud poisid oma uaaaau, belgia õlu...uaaau-ga eriti tagasi hoidnud. Sattusin Kimiga istuma ja õnneks ka oma klassivenna Mike'i ette, kes küll tavaliselt tundub päris vaikne, aga joogid teevad imet noh ja seega pidas ta hoopis kõige paremaks ideeks terve futsking tee häälitseda ja Kimi tooli edasi-tagasi kõigutada, nii et oli tunne nagu nendel nõmedatel kohvitassikarussellidel, kus alati süda pahaks läheb :) Aga noh, iseenesest oli kõik väga tore ja sain ka Kimilt kinnitust sellele, et turvalisus väljaspool külaelu eriti ei kehti ning et ma küll kunagi üksi öösel Amersfoortist rattaga tagasi sõita ei kavatse. Ehk et ta elab ka mingid kilomeetrid linnast eemal ja küsisin, et kuidas ta tavaliselt koju läheb ning pärast seda, kui ta vastas, et enamjaolt üksi, aga et ega midagi eriti juhtunud ei ole, ainult ühe korra tõugati ta rattalt maha ning järsku tekkis ka mingi marokolastelaadsete ring ta ümber ja et teisel korral peitis ta end põõsastesse ära ja see, kes teda taga ajas, ei leidnud teda üles, ei ole eriti tahtmist nendest pooltunnelitest läbi sõita, mis mu rattateel on.
Jaaa siiiis reedel, 28. septembril, tuli poole kümne ajal Claudia mulle järele ja läksime koos de Haeni, kus, nagu pärast välja tuli, olid ta sõbrad kirikuklubist. Üldse on see, et üllatavalt palju noori on väga usklikud, aga õnneks ei ole nad sellega üldse pealetükkivad ega midagi. Kuigi noh, sellised teated on küll tsutt hirmutavad, kui näiteks Claudia ütles, et kõige rohkem tahaks ta oma elukutseks misjonäritööd Aafrikas. nojaa. Igatahes, Claudia sõbrad olid eriti sõbralikud ja olid isegi pärast mu järele küsinud, et kas mul läheb ikka hästi ja nii. Ja noh, kuna nad käivad vist enam-vähem igal reedel oma seltskonnaga seal, siis on ka nüüd koht, kuhu alati nädalavahetuseti minna saab, ilma et oleks probleeme transpordi ega tagasitulekuajaga ega millegagi :)
19. septembril läksin esimest korda trenni ja olgugi, et alguses kartsin päris palju, sest nii palju kui suvel näha oli, ei ole siiski hoolimata kõigist mu lootustest võrkpallimängimisoskus selline asi, mis ajaga ära ei kao, siis tegelikult ei olnudki üldse põhjust, sest kõik olid ülisõbralikud ja toredad ja nii ning kui päris aus olla, siis nad ei olnud isegi üldse nii, hm, oskuslikud ka. Alguses muidugi olin sunnitud kõik läbi kätlema ja pärast seda oli neil niiii palju küsimusi, et endalgi üllatav. Aga jah, Sara tegi trenni igaks juhuks inglise keeles (olgugi, et tuli ka päris palju väljendeid a la Good so!! sisse ja nii) ja pärast saatsid tüdrukud mind koju ka. Nii et esimene kogemus oli ülihea ning kuna see oli, noh, poolteist kuud tagasi, siis vòin edaspidiseks kinnitada, et jätkuvalt on hea ja on juba natuke isegi nagu VK Tähe ilusatel aegadel :)
20. septembril oli Amersfoortis mu area kokkusaamine ehk Agnes ütles, et "lähme mäkdoonaldsisse ja jäätist sööma" või midagi sarnast. Naersin natuke ja mõtlesin, et huvitav, mida me siis päriselt teeme, aga kui me rongijaamas kõigiga kokku saime ja sealt edasi McDonaldsi poole suundusime, tuli välja, et asi oli naljast vist siiski päris kaugel. Igatahes, mis siis märkimisväärset selle õhtu juures oli, oli see, et ma olin sunnitud Agnesega kahekesi koos linna sõitma, ta rääkis peaaegu kogu aeg hollandi keeles ja see oli esimene kord, kui ma sain põhimõtteliselt kõigest aru! muudsiismidagi. Ainult seda, et seal leppisime ka Tai Joeyga kokku, et pühapäeval teeme shopingupäeva ehk Amersfoortis oli koopzondag. Ja seda tegimegi siis.
27. septembril olin sunnitud kell viis ärkama, et veerand seitsmest Tomi juures olla. Dewy ja Lisa olid ka seal juba ning ühesõnaga oli sel päeval V5-e ekskursioon kahe ja poole tunni bussisõidu kaugusel asuvasse Brüsselisse. Sellest kuuldes olin muidugi mina vist natuke rohkem elevuses kui kõik teised, sest ei ole ikka küll veel sellega ära harjunud, et kõik Euroopa põhisuurlinnad nii lähedal on noh. Ehk et noh, meil on ikka päevased ekskursioonid tavaliselt ju Palamusele või heal juhul kuskile kaugemalegi a la Tartusse või nii.
Igatahes, alguses oli kohustuslik muuseumiekskursioon, mis oli minu arust jumala huvitav ja nii, mistõttu oli kergelt veider pärast kõigi suurt kirumist vastata, et mulle isegi täitsa meeldis. Ehk et noh, asi oli giidiga ja ei olnud mingit sellist asja, et "vaatame nüüd üksikasjalikud kõik need natüürmordid läbi, sest ma ise olen nendest ju üliekstaasis", vaid sellest palju interaktiivsem ja vaheldusrikkam variant. Aga jah, pärast seda veetsime natuke aega Grote Marktil, kus oli kahe bigband-orkestri bättel ja seejärel oli omamoodi linnaekskursioon. Ehk et jah, otsisime Manneken Pis-i üles ning kuna keegi ei osanud enam kuskilepoole liikuda, läksime põhimõtteliselt umbes kohe Grote Marktile tagasi. nojaaa siis. Ja pärast seda oli siis otseloomulikult kohustuslik H&Mituur.
Tagasisõit oli õnneks kõvasti lõbusam ja laulusem, kui sinnaminek, sest nähtavasti ei olnud poisid oma uaaaau, belgia õlu...uaaau-ga eriti tagasi hoidnud. Sattusin Kimiga istuma ja õnneks ka oma klassivenna Mike'i ette, kes küll tavaliselt tundub päris vaikne, aga joogid teevad imet noh ja seega pidas ta hoopis kõige paremaks ideeks terve futsking tee häälitseda ja Kimi tooli edasi-tagasi kõigutada, nii et oli tunne nagu nendel nõmedatel kohvitassikarussellidel, kus alati süda pahaks läheb :) Aga noh, iseenesest oli kõik väga tore ja sain ka Kimilt kinnitust sellele, et turvalisus väljaspool külaelu eriti ei kehti ning et ma küll kunagi üksi öösel Amersfoortist rattaga tagasi sõita ei kavatse. Ehk et ta elab ka mingid kilomeetrid linnast eemal ja küsisin, et kuidas ta tavaliselt koju läheb ning pärast seda, kui ta vastas, et enamjaolt üksi, aga et ega midagi eriti juhtunud ei ole, ainult ühe korra tõugati ta rattalt maha ning järsku tekkis ka mingi marokolastelaadsete ring ta ümber ja et teisel korral peitis ta end põõsastesse ära ja see, kes teda taga ajas, ei leidnud teda üles, ei ole eriti tahtmist nendest pooltunnelitest läbi sõita, mis mu rattateel on.
Jaaa siiiis reedel, 28. septembril, tuli poole kümne ajal Claudia mulle järele ja läksime koos de Haeni, kus, nagu pärast välja tuli, olid ta sõbrad kirikuklubist. Üldse on see, et üllatavalt palju noori on väga usklikud, aga õnneks ei ole nad sellega üldse pealetükkivad ega midagi. Kuigi noh, sellised teated on küll tsutt hirmutavad, kui näiteks Claudia ütles, et kõige rohkem tahaks ta oma elukutseks misjonäritööd Aafrikas. nojaa. Igatahes, Claudia sõbrad olid eriti sõbralikud ja olid isegi pärast mu järele küsinud, et kas mul läheb ikka hästi ja nii. Ja noh, kuna nad käivad vist enam-vähem igal reedel oma seltskonnaga seal, siis on ka nüüd koht, kuhu alati nädalavahetuseti minna saab, ilma et oleks probleeme transpordi ega tagasitulekuajaga ega millegagi :)
reede, 19. oktoober 2007
Septembri algus tšakatšaka
Kool algas kolmandal septembril workshopinädalaga. Pärast teisipäeva pikka hollandikeelset loengut tundus kolmapäev oma Startles Engels-iga täielik pidupäev olevat. agaa... EI. Nagu välja tuli, siis isegi see ainus õppeaine, kus ma lootsin midagi juba alguses teada ja aru saada, on hollandikeelne ehk et tunnis antakse teooria ja nii ning eeldatakse, et iga õpilane saab oma praktika kätte telekat vaadates. Nojah, kõik lootused siis neljapäevase kunstitunni peale. Teemaks oli "Metamorfoos" ehk alguses tegime saviga igast asjade moondumist ja hiljem gruppides skulptuuri ühe "Metamorfoosist" saadud jutu põhjal. Ei mäletanudki enam, mis tunne on koolis midagi kunstiga seonduvat teha noh. Ja pärast seda tuli kogu vwo5 kokku suurele pidusöögile, mis koosnes bioloogiaosakonna poolt tehtud mereannisupist ja -pastast. Nicky ja Lara suutsid aga muidugi kohe sisse astudes hakata kõigile jagama värvikaid kirjeldusi kaheksajalgade puhastamise kohta ja seega jäi millegipärast kogu mereanniasi alles ning ainsana läks kõigile peale sai.
Siiiis reedel tahtsin tegelt Jordi sünnipäevale minna, aga Märten ei saanud, sest tal oli laupäeval vaja kella viie ajal tõusta, et minna uue juustuvabriku avamisele. Ooookei, siit tuli siis see põhihollandiasi välja. Igatahes, Märten oli avastanud, et ta 65(vms)-aastane vahetusisa ei ole mingi lihtne mees, vaid ta sigarikkus tuleneb sellest, et ta on nimelt täielik juustuparun. Bodegravenis ringi käies olevat ta avastanud näiteks paar maja, kus oli ta vahetusisa nimi peal, nii et oi näed siis, need on ka tema omad vist. Lisaks siis nendele kahele majale, millest ühe keldris on kodukino. KONKREETSELT.
9.septembril oli YFU piknik, mis oli algselt vaid Agnese rajoonile ja nii, aga kuna Kuba saatis rõõmsalt selle meili koos tõlkega kogu YFUlistile edasi, tulid sinna üle poolte kõikidest vahetusõpilastest oma peredega. Seal sain veelkord tõdeda, et mul on perega päris väga palju vedanud ja et me saame vist ikka üllatavalt hästi läbi, sest näiteks Joeyl pidavat olema sellised probleemid, et kui veel mingi konflikt tuleb, on kojuminek. Konflikti alla kuulub ka see, kui ta ei alusta teiste toitude peale Snickersite söömist näiteks. Siis sain ka veel teada, et minu "oioioiiii hakkan teises linnas koolis käima, see on küll kaugel" on täiesti põhjendamatu, sest mu paarkümmend minutit on nagu mingi nali võrreldes Leedu Egle ja Ronjaga, kes sõidavad hommikuti rohkem kui tunni.
Hommikutest rääkides siis niipalju, et üldiselt olen ma selline, kes eelistaks olla täielikus vaikuses või siis hea muusikaga (ma rõhutan: HEA muusikaga). Ehk et okei, teeks lihtsalt kõik asjad iseseisvalt üksteist segamata ära ja ei ole mingit põhjust vestlemiseks, eks. AGA otseloomulikult on see siin võimatu, sest mind on õnnistatud kahe vahetussiblinguga, aitähaitäh. Ehk et alguses oli asi okei, aga mida edasi, seda enam kadus hommikuti mu siinne täielik maailma rahu ära, sest nende niisama omaetterääkimised ja lalisemised ja laulmised ja pidevad üksteise peale karjumised võtsid lõpuks ka mind enda rüppe, sest nad otsustasid hakata mulle omamoodi tseremooniaid tegema. Nimelt on see, et ära minnes tuleb kõigepealt umbes neli headaegat. okei, doeidoei teile ka ja siis on see pettekujutelm, et välja jõudes on kõik rahulik ...aga ei! Selleks ajaks, kui ma ratta kuurist välja olen saanud, on nad juba ukse peal ja sellele järgeb veel vähemalt viis baibaaid ja kui veab, siis jookseb Thijn mulle ka rattale järele, karjudes dooooeeeei, Mari-Liis, DOOOEEEEI!!!! mõõõnuus.
Ükspäev lõid nad ka arvatavasti maailma kõige geniaalsema laulu, mis koosneb ainult kahest sõnast (ja võin kinnitada, et rohkem vaja polegi): kipjes- kipjes, overal!! ehk kanakesed, kanakesed, igalpool! . Nad laulsid seda kaanonis ja mitmehäälselt ja igas võimalikus variandis ühesõnaga. Ja siis muidugi lisandusid sellele ka Thijni geniaalsed näitused ehk ta tuli korduvalt minu juurde a la: "Mariliiiismariliiiiiiis!!! vaaaaaata... karp. kaanega." aitäh tutvustamast.
Kuigi okei, tegelikult pole neil niivõrd viga midagi ja nad on siiski mu lemmikväikeõde ja -vend ju :)
Siiiis reedel tahtsin tegelt Jordi sünnipäevale minna, aga Märten ei saanud, sest tal oli laupäeval vaja kella viie ajal tõusta, et minna uue juustuvabriku avamisele. Ooookei, siit tuli siis see põhihollandiasi välja. Igatahes, Märten oli avastanud, et ta 65(vms)-aastane vahetusisa ei ole mingi lihtne mees, vaid ta sigarikkus tuleneb sellest, et ta on nimelt täielik juustuparun. Bodegravenis ringi käies olevat ta avastanud näiteks paar maja, kus oli ta vahetusisa nimi peal, nii et oi näed siis, need on ka tema omad vist. Lisaks siis nendele kahele majale, millest ühe keldris on kodukino. KONKREETSELT.
9.septembril oli YFU piknik, mis oli algselt vaid Agnese rajoonile ja nii, aga kuna Kuba saatis rõõmsalt selle meili koos tõlkega kogu YFUlistile edasi, tulid sinna üle poolte kõikidest vahetusõpilastest oma peredega. Seal sain veelkord tõdeda, et mul on perega päris väga palju vedanud ja et me saame vist ikka üllatavalt hästi läbi, sest näiteks Joeyl pidavat olema sellised probleemid, et kui veel mingi konflikt tuleb, on kojuminek. Konflikti alla kuulub ka see, kui ta ei alusta teiste toitude peale Snickersite söömist näiteks. Siis sain ka veel teada, et minu "oioioiiii hakkan teises linnas koolis käima, see on küll kaugel" on täiesti põhjendamatu, sest mu paarkümmend minutit on nagu mingi nali võrreldes Leedu Egle ja Ronjaga, kes sõidavad hommikuti rohkem kui tunni.
Hommikutest rääkides siis niipalju, et üldiselt olen ma selline, kes eelistaks olla täielikus vaikuses või siis hea muusikaga (ma rõhutan: HEA muusikaga). Ehk et okei, teeks lihtsalt kõik asjad iseseisvalt üksteist segamata ära ja ei ole mingit põhjust vestlemiseks, eks. AGA otseloomulikult on see siin võimatu, sest mind on õnnistatud kahe vahetussiblinguga, aitähaitäh. Ehk et alguses oli asi okei, aga mida edasi, seda enam kadus hommikuti mu siinne täielik maailma rahu ära, sest nende niisama omaetterääkimised ja lalisemised ja laulmised ja pidevad üksteise peale karjumised võtsid lõpuks ka mind enda rüppe, sest nad otsustasid hakata mulle omamoodi tseremooniaid tegema. Nimelt on see, et ära minnes tuleb kõigepealt umbes neli headaegat. okei, doeidoei teile ka ja siis on see pettekujutelm, et välja jõudes on kõik rahulik ...aga ei! Selleks ajaks, kui ma ratta kuurist välja olen saanud, on nad juba ukse peal ja sellele järgeb veel vähemalt viis baibaaid ja kui veab, siis jookseb Thijn mulle ka rattale järele, karjudes dooooeeeei, Mari-Liis, DOOOEEEEI!!!! mõõõnuus.
Ükspäev lõid nad ka arvatavasti maailma kõige geniaalsema laulu, mis koosneb ainult kahest sõnast (ja võin kinnitada, et rohkem vaja polegi): kipjes- kipjes, overal!! ehk kanakesed, kanakesed, igalpool! . Nad laulsid seda kaanonis ja mitmehäälselt ja igas võimalikus variandis ühesõnaga. Ja siis muidugi lisandusid sellele ka Thijni geniaalsed näitused ehk ta tuli korduvalt minu juurde a la: "Mariliiiismariliiiiiiis!!! vaaaaaata... karp. kaanega." aitäh tutvustamast.
Kuigi okei, tegelikult pole neil niivõrd viga midagi ja nad on siiski mu lemmikväikeõde ja -vend ju :)
pühapäev, 7. oktoober 2007
neljapäev, 4. oktoober 2007
lüüühidalt...
...põhi ingliskeelne sõna, mida kõik hollandlased tunduvad teadvat, on riiläääkst ja see on arvatavasti kõige parem sõna ka kooli iseloomustama. Kokku on nädalas 20midagi ainetundi (ehk et 20 pluss prantsuse ja/või saksa keele omad) ning ülejäänu moodustab KWT/SWT ehk iseseisev töö. Põhiliselt on tunnid koos oma profiilikaaslastega, mispärast klassiga eriti palju aega koos ei veeda, mistõttu näiteks igal kolmapäeval, kui meil on kehaline, avastan ma aina uusi poisse, kes väidetavalt mu klassivennad on. Nojah siis.
Inimeste mõttes eriti erinev ei olegi, sest nüüdseks olen ma koolist leidnud omale juba uue Lauri, Karli/Minni, Maria(Eva oma), ühe natuke veidra olemisega tüdruku Ellerheinast, Karina ja nii edasi. Muidu on päris lõbus, aga vahetevahel on imelik, kui hakata natuke Uue Karinaga (Esmee või midagi sarnast on ta pärisnimi) jaurama ja siis aru saada, et ei ole ikka päris õige.
Muidu on see, et kõigele lähenetakse hästi praktiliselt ning kõike, mida õpetatakse, seostatakse kohe päriseluga ka, mistõttu on minu, kes ma viimased kümme aastat kooli poolt põhiliselt ainult teooriat pähe tagunud olen, jaoks päris veider teha üle tunni keemias katseid ja nii (mhkhmm, seetähendab teha keemias katseid valgetes kitlites ja prillidega!!). Õpetajad on sellised, et kuna nad võtavad asja tõelise kirega, siis sai neid alguses, kui ma midagi veel aru ei saanud, nagu mingit näidendit vaadata, sest näiteks mu matemaatikaõpetaja on nagu Onu Raivo ja hollandi keele tunnid olid justkui lõputu muinasjutt (koos pideva susiseva s-iga).
Öeldakse, et korra poolest on mu kool paljude teiste hollandi koolidega võrreldes küllaltki range, kasvõi sellepärast, et seal kontrollitakse enam-vähem iga tund väga täpselt kohalviibijaid ja nii. Muidu midagi nii eriliselt ranget ei olegi, aga niipalju on ta erinev küll, et minu eestiklass seal päris kindlasti hakkama ei saaks. Nimelt oli meil tavaliselt iga päev täpselt teada, kes mis ajal saabus ehk et kui klassiuks a la kell 08.21 lahti läks, oli täpselt teada, keda oodata. Ja nii poole üheksani välja. Ühesõnaga, kui Eestis sai veel Anettega võrreldud, kellel on rohkem templeid ja nii, siis siin hiljaksjäämine eriti lõbus ei ole, sest tundi sisenemiseks peab saama väikse teatise ning hiljem (esimesel korral) 20 minutit kooli ja selle ümbrust koristama. Teisel korral 40 ja rohkete hilinemistega juhtub midagi veel.
Mart näitas ükskord irooniaga üht pilti ja kui varem oleks see natuke veider tundunud, siis nüüd tundub selline seltskond täiiiesti tavaline. Ehk et näiteks esimesel nädalal tegin koolis uurimust ,,Kui paljud koolivennad suudavad end pisutki tagasi hoida ning suruda pähe vähem kui kilo juuksegeeli?" ning sain tulemuseks ... KAKS, kellest üks oli hevimuusik, kes nähtavasti pidas siiski paremaks oma stiili tavadest kinni pidada, ja teine kiilakas. Kuigi ei mingit probleemi, nüüdseks, kui ma olen juba umbes kuu koolis käinud, on see hulk vähemalt kahekordistunud. Vägev noh, kas pole. Vähemalt sain teisipäeval Laraga linnas olles ka kurja juure teada, sest Kruidvati jõudes vaatas mulle otsa suur silt ,,Juuksegeel (500 ml) €1.05". Novot siis.
Kooli sõidan igal hommikul paarkümmend minutit rattaga ning olgugi, et kell seitse hommikul, kui väljas tundub talv olevat, näib 4 minutit autoga päris roosiline variant olevat. Tegelikult on see aga eriti tore, sest viimasel ajal on igal hommikul olnud mingil määral uued inimesed ning enamjaolt saab päris palju huumorit ka. Ratas on üldse saanud selliseks, et vahepeal on tunne, nagu saaks selle selga elama jäädagi, sest on tunne, nagu seisaks ja paljud vajalikud asjad saab tehtud ka.
Aga jah, on ka päevi, kus saab taaskord tõdeda, et ei, ilma pärast ma siia küll päris kindlasti ei tulnud, ehk et päev otsa sajab paduvihma või siis vaatad küll, et on ilus sinine taevas, aga sel hetkel, kui toast välja astud, hakkab umbes selgest taevast vihma sadama. Ja ole lahke, sõida nüüd siis, eks. Õnneks aga lahendas Marchella nüüd kõik mu probleemid ehk pärast pikki mõnitusi seoses vihmakostüümidega, tuli ta paar päeva tagasi minu tuppa, käes Heinekeni hiigelsuur pontso, mille ta mingist supermarketist tasuta saanud oli, ja rääkis, kui kasulik see on, sest ühelpool on kile ja teiselpool frotee, mispärast saab seda suvel rannaski kasutada ning rattaga sõites pole käte ega näo märjaks minemine mingi probleem. Pidasin omaette natuke aru ja otsustasin, et hoolimata selle tõelisest geniaalsusest, oleks vist siiski parem idee see tõesti ainult nendeks Emergency'teks (mida need tavapontsoümbrised kuulutavad) jätta.
Inimeste mõttes eriti erinev ei olegi, sest nüüdseks olen ma koolist leidnud omale juba uue Lauri, Karli/Minni, Maria(Eva oma), ühe natuke veidra olemisega tüdruku Ellerheinast, Karina ja nii edasi. Muidu on päris lõbus, aga vahetevahel on imelik, kui hakata natuke Uue Karinaga (Esmee või midagi sarnast on ta pärisnimi) jaurama ja siis aru saada, et ei ole ikka päris õige.
Muidu on see, et kõigele lähenetakse hästi praktiliselt ning kõike, mida õpetatakse, seostatakse kohe päriseluga ka, mistõttu on minu, kes ma viimased kümme aastat kooli poolt põhiliselt ainult teooriat pähe tagunud olen, jaoks päris veider teha üle tunni keemias katseid ja nii (mhkhmm, seetähendab teha keemias katseid valgetes kitlites ja prillidega!!). Õpetajad on sellised, et kuna nad võtavad asja tõelise kirega, siis sai neid alguses, kui ma midagi veel aru ei saanud, nagu mingit näidendit vaadata, sest näiteks mu matemaatikaõpetaja on nagu Onu Raivo ja hollandi keele tunnid olid justkui lõputu muinasjutt (koos pideva susiseva s-iga).
Öeldakse, et korra poolest on mu kool paljude teiste hollandi koolidega võrreldes küllaltki range, kasvõi sellepärast, et seal kontrollitakse enam-vähem iga tund väga täpselt kohalviibijaid ja nii. Muidu midagi nii eriliselt ranget ei olegi, aga niipalju on ta erinev küll, et minu eestiklass seal päris kindlasti hakkama ei saaks. Nimelt oli meil tavaliselt iga päev täpselt teada, kes mis ajal saabus ehk et kui klassiuks a la kell 08.21 lahti läks, oli täpselt teada, keda oodata. Ja nii poole üheksani välja. Ühesõnaga, kui Eestis sai veel Anettega võrreldud, kellel on rohkem templeid ja nii, siis siin hiljaksjäämine eriti lõbus ei ole, sest tundi sisenemiseks peab saama väikse teatise ning hiljem (esimesel korral) 20 minutit kooli ja selle ümbrust koristama. Teisel korral 40 ja rohkete hilinemistega juhtub midagi veel.
Mart näitas ükskord irooniaga üht pilti ja kui varem oleks see natuke veider tundunud, siis nüüd tundub selline seltskond täiiiesti tavaline. Ehk et näiteks esimesel nädalal tegin koolis uurimust ,,Kui paljud koolivennad suudavad end pisutki tagasi hoida ning suruda pähe vähem kui kilo juuksegeeli?" ning sain tulemuseks ... KAKS, kellest üks oli hevimuusik, kes nähtavasti pidas siiski paremaks oma stiili tavadest kinni pidada, ja teine kiilakas. Kuigi ei mingit probleemi, nüüdseks, kui ma olen juba umbes kuu koolis käinud, on see hulk vähemalt kahekordistunud. Vägev noh, kas pole. Vähemalt sain teisipäeval Laraga linnas olles ka kurja juure teada, sest Kruidvati jõudes vaatas mulle otsa suur silt ,,Juuksegeel (500 ml) €1.05". Novot siis.
Kooli sõidan igal hommikul paarkümmend minutit rattaga ning olgugi, et kell seitse hommikul, kui väljas tundub talv olevat, näib 4 minutit autoga päris roosiline variant olevat. Tegelikult on see aga eriti tore, sest viimasel ajal on igal hommikul olnud mingil määral uued inimesed ning enamjaolt saab päris palju huumorit ka. Ratas on üldse saanud selliseks, et vahepeal on tunne, nagu saaks selle selga elama jäädagi, sest on tunne, nagu seisaks ja paljud vajalikud asjad saab tehtud ka.
Aga jah, on ka päevi, kus saab taaskord tõdeda, et ei, ilma pärast ma siia küll päris kindlasti ei tulnud, ehk et päev otsa sajab paduvihma või siis vaatad küll, et on ilus sinine taevas, aga sel hetkel, kui toast välja astud, hakkab umbes selgest taevast vihma sadama. Ja ole lahke, sõida nüüd siis, eks. Õnneks aga lahendas Marchella nüüd kõik mu probleemid ehk pärast pikki mõnitusi seoses vihmakostüümidega, tuli ta paar päeva tagasi minu tuppa, käes Heinekeni hiigelsuur pontso, mille ta mingist supermarketist tasuta saanud oli, ja rääkis, kui kasulik see on, sest ühelpool on kile ja teiselpool frotee, mispärast saab seda suvel rannaski kasutada ning rattaga sõites pole käte ega näo märjaks minemine mingi probleem. Pidasin omaette natuke aru ja otsustasin, et hoolimata selle tõelisest geniaalsusest, oleks vist siiski parem idee see tõesti ainult nendeks Emergency'teks (mida need tavapontsoümbrised kuulutavad) jätta.
reede, 28. september 2007
Ik vroeg een zeeman aan de ree...!
Vahepeal niipalju, et
1. septembril oli Dorpsdag ehk Hoevelakeni külapäev ja seda sõna otseses mõttes koos karussellide ja suhkruvati ja suuuurtes kogustes õluga (ehk et seda sai osta väikse piletiga, mida müüdi kümnekaupa, ja tundus, et nende kõigi ära kasutamine polnud vist kellelegi probleemiks). Hommikupoole polnud mul seal väga midagi teha, mistõttu pärast paaritunnist olemist läksin kella viie ajal pooleteist tunniks koju. Jaaaa tagasitulles olid lood juba natuke teised, sest selle ajaga oli
olemine kõigil päris palju lõbusamaks läinud ehk et Marchella oli veel rohkem tantsuhoos kui varem ja Ronald veetis peaesineja (les carvados või desperados või midagi sarnast) karaokepauside ajal aega mulle kõiki neid laule valjuhäälselt kõrva esitades. Aga jah, eriti tore oli näha, kuidas nii paljud inimesed nii erinevatest vanusegruppidest olid koos ja kõigil oli väga hea olla. Ja see ei olnud üldse mingi jaanipäeva külasimmani taoline hea-olla, vaid seda oli tõesti näha, kuidas kõik seda pidu täielikult nautisid. Seega polnud ka ime, et kella kaheteistkümne ajal olin ma koos Jordi ja ta sõpradega esiridades kõiki laule kaasa üürgamas ja hollandi süldilaulude ajal Jordiga midagi väga kiire valsi sarnast tantsimas (pildi peal on Marchella lava kõrval punases ja mina all vasakul nurgas). Nii et jah, see kõik oli tõesti eritieriti tore ja see õhkkond oli midagi sellist, mida varem polegi kogenud. (ja ma ei suuda siinkohal mainimata jätta, et ema, ma mõtlesin seal pidevalt, et sulle meeldiks see üritus raudselt vägaväga) (Ja kõigele lisaks sai üllataval kombel Marchella jälle kõiki ninapidi veetud. Ja nii on igal aastal, nagu välja tuli.)
8. septembril oli Marchella sünnipäev, mida kahjuks eriti tähistada ei tohtinud, sest nagu välja tuli, vihkab ta seda. Muidu poleks hullu midagi, aga kuna ta on abiellunud sellisesse perre nagu van de Poll, tähendab see seda, et kõik Ronaldi kaheksa õde ja vend ja vanemad eeldavad, et kui ta neile ei helista, siis on pidu ja seega on kogu maja pidevalt rahvast täis ja korrast ära. Õnneks aga polnud hullu midagi, sest ainult rahumeelsed naabrid käisid külas ja õhtul läksime veidikeseks Ronaldi õe juurde, kes elab paar tänavat edasi, et tema mehe, Marki ja Tomi sünnipäevi tähistada.
Sama päeva hommikul sain ka teada, mida tähendab siinne laat. Ehk et igal aastal korraldab kirik laada, kus kõik on sigaodav, mistõttu pidavat seal kell üheksa, kui see avatakse, täielik hullumaja olema, sest kõik marokolased ja teised jooksevad parimate kaupade peale tormi (sõna otseses mõttes). Ja noh, parimaid kaupu polnud just eriti raske leida, sest seal oli kõike, konkreetselt KÕIKE, alates vanadest muusikakeskustest ja kanada kellukestest, lõpetades miniorelite ja klavessiinidega.
1. septembril oli Dorpsdag ehk Hoevelakeni külapäev ja seda sõna otseses mõttes koos karussellide ja suhkruvati ja suuuurtes kogustes õluga (ehk et seda sai osta väikse piletiga, mida müüdi kümnekaupa, ja tundus, et nende kõigi ära kasutamine polnud vist kellelegi probleemiks). Hommikupoole polnud mul seal väga midagi teha, mistõttu pärast paaritunnist olemist läksin kella viie ajal pooleteist tunniks koju. Jaaaa tagasitulles olid lood juba natuke teised, sest selle ajaga oli
olemine kõigil päris palju lõbusamaks läinud ehk et Marchella oli veel rohkem tantsuhoos kui varem ja Ronald veetis peaesineja (les carvados või desperados või midagi sarnast) karaokepauside ajal aega mulle kõiki neid laule valjuhäälselt kõrva esitades. Aga jah, eriti tore oli näha, kuidas nii paljud inimesed nii erinevatest vanusegruppidest olid koos ja kõigil oli väga hea olla. Ja see ei olnud üldse mingi jaanipäeva külasimmani taoline hea-olla, vaid seda oli tõesti näha, kuidas kõik seda pidu täielikult nautisid. Seega polnud ka ime, et kella kaheteistkümne ajal olin ma koos Jordi ja ta sõpradega esiridades kõiki laule kaasa üürgamas ja hollandi süldilaulude ajal Jordiga midagi väga kiire valsi sarnast tantsimas (pildi peal on Marchella lava kõrval punases ja mina all vasakul nurgas). Nii et jah, see kõik oli tõesti eritieriti tore ja see õhkkond oli midagi sellist, mida varem polegi kogenud. (ja ma ei suuda siinkohal mainimata jätta, et ema, ma mõtlesin seal pidevalt, et sulle meeldiks see üritus raudselt vägaväga) (Ja kõigele lisaks sai üllataval kombel Marchella jälle kõiki ninapidi veetud. Ja nii on igal aastal, nagu välja tuli.)8. septembril oli Marchella sünnipäev, mida kahjuks eriti tähistada ei tohtinud, sest nagu välja tuli, vihkab ta seda. Muidu poleks hullu midagi, aga kuna ta on abiellunud sellisesse perre nagu van de Poll, tähendab see seda, et kõik Ronaldi kaheksa õde ja vend ja vanemad eeldavad, et kui ta neile ei helista, siis on pidu ja seega on kogu maja pidevalt rahvast täis ja korrast ära. Õnneks aga polnud hullu midagi, sest ainult rahumeelsed naabrid käisid külas ja õhtul läksime veidikeseks Ronaldi õe juurde, kes elab paar tänavat edasi, et tema mehe, Marki ja Tomi sünnipäevi tähistada.
Sama päeva hommikul sain ka teada, mida tähendab siinne laat. Ehk et igal aastal korraldab kirik laada, kus kõik on sigaodav, mistõttu pidavat seal kell üheksa, kui see avatakse, täielik hullumaja olema, sest kõik marokolased ja teised jooksevad parimate kaupade peale tormi (sõna otseses mõttes). Ja noh, parimaid kaupu polnud just eriti raske leida, sest seal oli kõike, konkreetselt KÕIKE, alates vanadest muusikakeskustest ja kanada kellukestest, lõpetades miniorelite ja klavessiinidega.
Tellimine:
Postitused (Atom)
