Futsking ajuvaba maailma kõige ebaspontaansemate inimestega riik, kus ei tehta midagi ilma oma agendasse üles kirjutamata või eelnevat kokku leppimata (mistõttu sõna afspraak ja selle variatsioonid toovad mulle konkreetselt alati kananaha ihule) ning kus ei möödu tihtipeale ainsatki minutit ilma, et keegi tõstaks häält ning läheks närvi.
Maa, kus oma suurepäraselt niiske kliima tõttu tundub rattasõit tihtipeale pigem enesetapp olevat, kui näiteks tuul on nii suur, et pigem liigud tagasi kui edasi, ja tihtipeale sajab rahet niimoodi näkku, et hakkab valus.
Amersfoort, kus inimeste stiil ning muusikamaitse tunduvad vahetevahel justkui šabloonist lõigatud ning seetõttu tundub näiteks siin Euroopa suurima välisrulapargi avamine täiesti asjatu olevat.
Ja siis veel muidugi keel, mille rääkimisest võib arvatavasti mõne kurguhaiguse saada.
Muidu aga on see, et uue aastaga tuli kindlus majja ning nüüd võin vist tõesti täiesti südamest öelda, et ja, ik ben helemaal gewend en ik vind het hartstikke leuk hier. Päriselt. Mu vahetussiblingud on alates novembri keskpaigast täiesti arusaadavad ning seega olen ma nende paari kuuga siin arvatavasti oma elukoguse ära mänginud ja maadelnud. Thijn üllatab mind iga päev aina enam ja enam ning tänu tema hüüatusele "yin ja yan!" oma jogurtikausis olevale vla ja jogurti segule ja pikale füüsikaalasele põhjendusele, miks ta peab autos teise akna lahti tegema, et oliebol'ide lõhn välja saada, (ja niimoodi umbes igal päeval edasi), ei mahu mulle enam pähe, et ta on kõigest kuueaastane. Femke on kaheksa aastat vana ning temast on juba saanud väike Marchella, kes paneb mu vahetusvanemate vitsad mu vahetusvanemaid endid peksma näiteks sellegagi, kui keegi talle midagi taldrikule paneb ning ta vastab "hou. houhouhouhooooooouu. ei noh, ÜKS hoou on piisav, eks".
Olgugi, et realistlikult võttes ei taha ma mingil juhul ärgmisel aastal nelja-minuti-Subaruluksust rattasõidu vastu ära anda, on tegelikult rattaliiklus eriti hea. Sest kui ei saa huumorit hommikuti või pärastlõunal kellegagi koos kooli või sealt tagasi sõites, siis on vähemalt hea üksigi naerda, kui pärast ülitugevat tuult ja vihma ja rahet ei tunne enam oma vasakut näopoolt ning on tunne, nagu hambaarst oleks oma süstlaga veidi mööda pannud ja suu asemel kulmu tabanud.
Hoolimata (veel) vähesest oskusest korralikult end väljendada, on hollandi keel mingil määral juba täitsa suus ehk ingliskeelseid sõnu tuleb harva ette. Traditsiooniline kurguvalu jäi minu puhul tulemata ning kuulen juba ennastki pff-i või aahhh-i asemel tihtipeale pikalt kurguhäälikut tegemas.
Eesti keel ei ole enam tavaelus isegi nii võõras, sest nüüd tuleb tihtipeale kaugustest ka Ashley Kuidas läheb??? MOUNUS TAHUMIKK! .
Füüsikaõpetaja jutt, kuidas ma pean oma hinge füüsikamaailma usaldama, ei tundu isegi enam nii veider, sest ta võitis mu täiiieliku sümpaatia ühel tunnil, kui me rääkisime helilainetest, ning kui ta järsku võttis oma poolportfellist välja... VIOOLA ning teatas, et ta mängib meile veidi Bachi nüüd.
Isegi see, et kõik teavad kõigist absoluutselt kõike, ei tundu enam eriti veider ning enam ei oleks üllatav, kui keemiaõpetaja küsiks jälle, et "noh, kuidas siis see keeletest Utrechtis läks" (sest tegelikult olin ma sellest vaid vähestele maininud) või kui Lorijniga rääkimisel tuleks tema poolt taaskord küsimus "Maar... hoe is het dan met jou vriend? Ik heb gehoord dat je in Estland een vriend hebt." (kuigi okei, see viimane on ilmselge liialdus, sest see jääb mind küll igavesti üllatama).
YFUüritused on jätkuvalt ausalt mu elu kõige paremad ning Amersfoorti elu kohta niipalju, et olen vist lõpuks ometi leidnud omale koha, kus on VÄGA hea muusika ning kus ma kavatsen vähemalt terve ülejärgmise nädalavahetuse hollandi hiphopi ning elektroonika seltsis veeta.
JA TEGELIKULT ON KÕIGE TÄHTSAM SEE, et kõigele lisaks käib mu klassis Michael Jackson (ning kui aus olla, siis ega tegelikult rõõmus olemiseks sellisest muusikakuningast rohkemat vaja ju ei lähegi, eks).
pühapäev, 6. jaanuar 2008
laupäev, 29. detsember 2007
Vijfenviertig
29. oktoobril läks toetsenweek edasi.
3. novembril oli Hoevelakenis Halloweenipidustused ehk päeval laat ning õhtul lambijalutused ja õuduste mets või kuidas seda nimetama peakski. Kahjuks aga ma kuhugi mujale peale laada ei jõudnud, aga noh, seegi oli vähemalt huumor oma lõhnaletiga, kus oli kümneid tundmatuid pudeleid, millele oli juurde kirjutatud tegeliku lõhna nimetus. Näiteks risttahukakujuline pudel, kuhu oli peale graveeritud Woman's Charm ning juures oli mingi paber "(Chanel no.5)"-ga. Igatahes, kauem ei saanud olla sellepärast, et Agnese juures oli kell kolm follow-up ehk saime oma grupiga kokku, et rääkida oma tegemistest ning süüa veidi (või mõne puhul veidi rohkem kui veidi, hehe) pannkooke. Midagi eriti põnevat muidugi ei kuulnud, sest Agnese juuresolekul hoitakse end siiski küllaltki diskreetsuse piirides ning seega tuli sealt ainult täpsustusteta "väga tore, väga hea, väga vahva" välja. Aga jah, kogu asi toimus hollandi keeles ning suutsin isegi oma kõigi "läheb hästi"-juttudega hakkama saada juhuia.
Pühapäeval tegime mingil määral perepäeva ehk alguses olime pikalt Marchella vanemate juures ja nii. Õhtul rääkisin Kerttiga juttu, kes andis mulle mingi lingi horoskoopide kirjeldustega ja kuna seal läksid jumala paljud asjad täppi, siis pidin ikka seda Ronaldile ahhetama ja ohhetama ka natuke ning seega läks asi hoopis nii, et rääkisime mitmeid tunde jutte iseenditest ja ta perest ja mu elust Eestis ja nii. Eritieriti tore oli ja saime natuke rohkem ükstteist tundma õpitud. Ronald oli muidugi eriti armas ehk et mingi hetk oli mingi "oota, ma pean nüüd korraks väljas ära käima, AGA ÄRA KUHUGI ÄRA MINE!!!, ma tahan suga veel rääkida, ma tean sust nüüd nii palju rohkem" ja kallistas ja oli eriti õnnelik.
Olles oma laupäevasest suurest keelesaavutusest ikka veel tuhinas, läksid mu katsetused mingil määral esmaspäeval edasi. Inglise keeles küsis Lorijn, kas eesti keeles on küsimuste moodustamine sama raske kui inglise keeles, vastasin harjumusest samas keeles vastu, millepeale pöörasid Dewy ja Marieke end välgukiirusel ümber ja olid mingi OO MANN, ZIJ SPREEKT NEDERLANDS!!!!, millepeale ma pidin ise muidugi ka olema mingi uooou mann, rääkisin jah:D ja siis tulid marokopoistelt paar tujutõstjat veel otsa ning oligi päev korras kohe.
Jaaa reedel läksin Lara juurde Nicky ja Timiga filmile. Aeg oli päris hiline, mistõttu otsustasin mitte mööda oma kooliteed minna ning seega seletas Marchella mulle uue tee Emiclaerini. Ühes kohas aga olid koordinaadid nähtavasti pisut sassi läinud, sest pärast pikka pimeduses ekslemist nägin järsku silti Amersfoort-janoolpeal. Alguses oli asi päris naljakas, aga kui ükshetk üksi olles tuli Claudialt sõnum, kus muule lisaks oli mainitud ka, et "kusjuures, ma jäin auto alla täna", oli juba väike kahtlus, et kas ma üldse kuskile millalgi jõuan. aaaga nouproblem ja läks hästi.
Hommikul sõitsin rongiga Utrechti, kus toimus YFU esimene keeletest. Alguses saime kõik burgerikuninga juures kokku ning seejärel suundusime linnaekskursioonile, mis koosnes paadini jalutamisest ja siis oli 'ei noh... tehke, mis tahate siis'. Polnud vaja kaks korda öelda ning muidugi suundusid kõik, kes paadisõidule olid otsustanud mitte minna, mäkdoonaldsisse. Rääkisime juttu ning Justase näitel sai tõestust enamustele kehtiv tõde, et kui kõik on hästi, siis midagi läheb puitu niikuinii ehk oli omale lõpuks ometi leidnud pere, kus pole sellist probleemi nagu "You licked the knife!?! you can keep it from now on", kuid samas oli omale igapäevaseks kaaslaseks saanud saksatüdruku Feline'i. Aga jah, nagu Freddy ütleb, siis that's life ning vähemalt hoiavad nad tihtipeale kõiki lõbustatuna.
Igatahes, testi tegemiseks jagati kõik kahte gruppi ning minu keelegrupp koos Umpalumpa omaga läks keldrikorrusele. Kohti oli aga liiga vähe, mistõttu hakati inimesi ükshaaval üles saatma ning lõpuks olid seal mina, Laura, gruusiatüdruk ning.... sakslased ja belglased. Oli küll tahtmine küsida, et huvitav mida kuradit MINA siin teen noh. Ja seda enam veel siis, kui esimene osa, kuulamine, algas ning iseenesest sain enam-vähem kõigest aru, aga vastusevariandid tundusid küll kõik umbes ühte ja sama tähendavat. Aaga jah, kokkuvõttes polnudki seal midagi nii hullu ning ainus, mis puitu läks, oligi seesama kuulamine. Isegi mu maailma kõige närvilisema ootamisega (sest ma olin muidugi viimane, kes seda tegema pidi) rääkimisosa ning "nüüd mõtlesin küll vist uue keele välja"-kirjutamisosa läksid väga hästi.
Pärast testi otsustasime kõik koos kuskile istuma minna ning kõige üllatavam oli see, et see oligi konkreetselt KÕIK koos ehk mõnikord jäävad teisepoolkeralased siiski omaette. Aga jah, kohavalijateks olid poolapoisid ning seega ei olnudki imestada, et me lõpetasime põhikanali ääres enam-vähem silla all ja tegelikult paremat kohta polekski olnud võimalik leida vist. Õhtu oli igatahes tulus ning kogu huumorile lisaks (don't you point your De Haag at me!!) oli ka minu ja Egle kampaania "Justas YESile" edukas ning ta saigi ühe põhjuse juurde, miks aasta lõpuni vastu pidada. Gruusia Veka suutis mulle muidugi ka mu selle aja lemmikkomplimendi teha ning tagasi rongijaama kõndides sain pärast Märteni õhinaga seletatud jutustusi Imavere Kõrtsist ning oma Põltsamaasõprade seiklustest teada, miks ma teda kunagi varem näinud ei olnud. Igatahes, õhtu oli väga pöörfi ning rongi oodates oli küll tunne, et kohe tuleb nutt peale, sest mul oli maailma kõige parem tuju, mida varjutas ainult veidi kellegi teadaanne, et selleks ajaks oli juba sada päeva möödas.
3. novembril oli Hoevelakenis Halloweenipidustused ehk päeval laat ning õhtul lambijalutused ja õuduste mets või kuidas seda nimetama peakski. Kahjuks aga ma kuhugi mujale peale laada ei jõudnud, aga noh, seegi oli vähemalt huumor oma lõhnaletiga, kus oli kümneid tundmatuid pudeleid, millele oli juurde kirjutatud tegeliku lõhna nimetus. Näiteks risttahukakujuline pudel, kuhu oli peale graveeritud Woman's Charm ning juures oli mingi paber "(Chanel no.5)"-ga. Igatahes, kauem ei saanud olla sellepärast, et Agnese juures oli kell kolm follow-up ehk saime oma grupiga kokku, et rääkida oma tegemistest ning süüa veidi (või mõne puhul veidi rohkem kui veidi, hehe) pannkooke. Midagi eriti põnevat muidugi ei kuulnud, sest Agnese juuresolekul hoitakse end siiski küllaltki diskreetsuse piirides ning seega tuli sealt ainult täpsustusteta "väga tore, väga hea, väga vahva" välja. Aga jah, kogu asi toimus hollandi keeles ning suutsin isegi oma kõigi "läheb hästi"-juttudega hakkama saada juhuia.
Pühapäeval tegime mingil määral perepäeva ehk alguses olime pikalt Marchella vanemate juures ja nii. Õhtul rääkisin Kerttiga juttu, kes andis mulle mingi lingi horoskoopide kirjeldustega ja kuna seal läksid jumala paljud asjad täppi, siis pidin ikka seda Ronaldile ahhetama ja ohhetama ka natuke ning seega läks asi hoopis nii, et rääkisime mitmeid tunde jutte iseenditest ja ta perest ja mu elust Eestis ja nii. Eritieriti tore oli ja saime natuke rohkem ükstteist tundma õpitud. Ronald oli muidugi eriti armas ehk et mingi hetk oli mingi "oota, ma pean nüüd korraks väljas ära käima, AGA ÄRA KUHUGI ÄRA MINE!!!, ma tahan suga veel rääkida, ma tean sust nüüd nii palju rohkem" ja kallistas ja oli eriti õnnelik.
Olles oma laupäevasest suurest keelesaavutusest ikka veel tuhinas, läksid mu katsetused mingil määral esmaspäeval edasi. Inglise keeles küsis Lorijn, kas eesti keeles on küsimuste moodustamine sama raske kui inglise keeles, vastasin harjumusest samas keeles vastu, millepeale pöörasid Dewy ja Marieke end välgukiirusel ümber ja olid mingi OO MANN, ZIJ SPREEKT NEDERLANDS!!!!, millepeale ma pidin ise muidugi ka olema mingi uooou mann, rääkisin jah:D ja siis tulid marokopoistelt paar tujutõstjat veel otsa ning oligi päev korras kohe.
Jaaa reedel läksin Lara juurde Nicky ja Timiga filmile. Aeg oli päris hiline, mistõttu otsustasin mitte mööda oma kooliteed minna ning seega seletas Marchella mulle uue tee Emiclaerini. Ühes kohas aga olid koordinaadid nähtavasti pisut sassi läinud, sest pärast pikka pimeduses ekslemist nägin järsku silti Amersfoort-janoolpeal. Alguses oli asi päris naljakas, aga kui ükshetk üksi olles tuli Claudialt sõnum, kus muule lisaks oli mainitud ka, et "kusjuures, ma jäin auto alla täna", oli juba väike kahtlus, et kas ma üldse kuskile millalgi jõuan. aaaga nouproblem ja läks hästi.
Hommikul sõitsin rongiga Utrechti, kus toimus YFU esimene keeletest. Alguses saime kõik burgerikuninga juures kokku ning seejärel suundusime linnaekskursioonile, mis koosnes paadini jalutamisest ja siis oli 'ei noh... tehke, mis tahate siis'. Polnud vaja kaks korda öelda ning muidugi suundusid kõik, kes paadisõidule olid otsustanud mitte minna, mäkdoonaldsisse. Rääkisime juttu ning Justase näitel sai tõestust enamustele kehtiv tõde, et kui kõik on hästi, siis midagi läheb puitu niikuinii ehk oli omale lõpuks ometi leidnud pere, kus pole sellist probleemi nagu "You licked the knife!?! you can keep it from now on", kuid samas oli omale igapäevaseks kaaslaseks saanud saksatüdruku Feline'i. Aga jah, nagu Freddy ütleb, siis that's life ning vähemalt hoiavad nad tihtipeale kõiki lõbustatuna.
Igatahes, testi tegemiseks jagati kõik kahte gruppi ning minu keelegrupp koos Umpalumpa omaga läks keldrikorrusele. Kohti oli aga liiga vähe, mistõttu hakati inimesi ükshaaval üles saatma ning lõpuks olid seal mina, Laura, gruusiatüdruk ning.... sakslased ja belglased. Oli küll tahtmine küsida, et huvitav mida kuradit MINA siin teen noh. Ja seda enam veel siis, kui esimene osa, kuulamine, algas ning iseenesest sain enam-vähem kõigest aru, aga vastusevariandid tundusid küll kõik umbes ühte ja sama tähendavat. Aaga jah, kokkuvõttes polnudki seal midagi nii hullu ning ainus, mis puitu läks, oligi seesama kuulamine. Isegi mu maailma kõige närvilisema ootamisega (sest ma olin muidugi viimane, kes seda tegema pidi) rääkimisosa ning "nüüd mõtlesin küll vist uue keele välja"-kirjutamisosa läksid väga hästi.
Pärast testi otsustasime kõik koos kuskile istuma minna ning kõige üllatavam oli see, et see oligi konkreetselt KÕIK koos ehk mõnikord jäävad teisepoolkeralased siiski omaette. Aga jah, kohavalijateks olid poolapoisid ning seega ei olnudki imestada, et me lõpetasime põhikanali ääres enam-vähem silla all ja tegelikult paremat kohta polekski olnud võimalik leida vist. Õhtu oli igatahes tulus ning kogu huumorile lisaks (don't you point your De Haag at me!!) oli ka minu ja Egle kampaania "Justas YESile" edukas ning ta saigi ühe põhjuse juurde, miks aasta lõpuni vastu pidada. Gruusia Veka suutis mulle muidugi ka mu selle aja lemmikkomplimendi teha ning tagasi rongijaama kõndides sain pärast Märteni õhinaga seletatud jutustusi Imavere Kõrtsist ning oma Põltsamaasõprade seiklustest teada, miks ma teda kunagi varem näinud ei olnud. Igatahes, õhtu oli väga pöörfi ning rongi oodates oli küll tunne, et kohe tuleb nutt peale, sest mul oli maailma kõige parem tuju, mida varjutas ainult veidi kellegi teadaanne, et selleks ajaks oli juba sada päeva möödas.
teisipäev, 11. detsember 2007
kolmapäev, 5. detsember 2007
aaand one time in a band camp
Pühapäeval 21. oktoobril sõitsime kogu perega Egmond aan Zee-le Ronaldi õele Jacqueline'le külla. Kuna ta ridaelamu on merest vaid mõnesaja meetri kaugusel, siis oli kõigil ülielevus sees, et uohoou, saab ikka mere äärde jalutama minna ja nii. Arvasin alguses, et asi on lihtsalt selles, et Amersfoort ei ole merele eriti lähedal, kuid kui me randa jõudsime, siis sain aru, et asi on pigem selles, et see, et kuskil oli kirjas, et hollandlaste põhipühapäevategevuseks on jalutamine, polegi mingi "ei osanud eriti midagi muud iseloomustavat kirja panna ja see tundus kõige üldisem olevat", vaid asi ongi päriselt nii, sest rannas oli sadu inimesi. konkreetselt.
Igatahes, pärast paari tundi sõitsime sealt edasi Hoofdstad-i, kus elab Marchella õde Marion ja seejärel viisid nad mu Bodegravenisse Märteni ja Agustini juurde. Margarita oli ka seal ja temale lisaks veel üks tüdruk Claire. Mõtlesin alguses, et ookei, võib-olla siis on ikkagi Fijsil mõni veidi noorem sugulane, kellest Märten varem teadlik polnud, aga kui ma lõpuks selle kohta Märtenilt küsisin, ütles ta hoopis, et tal ei ole kahjuks õrna aimugi, kes see tüdruk on. Nimelt olevat Fijs taaskord oma maailma suurima külalislahkuse mängu pannud ning kirikust mingi tüdruku kaasa krabanud ja temaga poiste ärgates kohale ilmunud. Paremat kingitust poleks osanud soovidagi noh, aitäh, Fijs, et ikka meie eest hästi hoolt kannad. Igatahes, Claire otsustas jääda meiega ka õhtusöögile ning kuna me olime arvatavasti tema silmis mingid saamatud välismaalased, kes rongisõiduga hakkama ei saa, siis otsustas ta, et kõige kasulikum oleks meiega ka Amsterdami kaasa tulla. (Kahjuks aga kui me minema hakkasime, siis tuli välja, et hoopis tema on see, kes ei ole kordagi rongiliiklust kasutanud ehk pärast mõneminutilist piletiautomaadi ees seismist teatas ta: "aaaaga kas teie teate, kuidas see masin töötab? sest mul pole ausalt öeldes õrna aimugi.")
Igatahes, Bodegravenis olime teisipäevani. Esmaspäeval otsustasime, et aitab küll sellest tüüpilisest hollandi söögitegemismaneerist, et võtad sügavkülmast liha ja kapist mingi möksisegu, kuhu vaid vett on vaja lisada, ning ongi õhtusöök valmis, ning tegime õhtu a la Mehhiko ehk tortillasid, mis tänu sellele, et ka tortillalehed ise tegime ja nii, maitsesid umbes maailma kõige paremini.
Teisipäeval sõitsime Bodegravenist Amsterdami, kus pidime Argentiina Claraga kokku saama. Sellest pidi saama tõeline kultuuripäev, aga kahjuks läksid asjad natuke teisiti, sest Clara jäi oma mingist bussist maha ja siis istus vale peale ja nii edasi ning ühesõnaga jõudis kohale planeeritust umbes kolm tundi hiljem. Peagi tuli välja, et ka infovahetus on meil natuke valesti toiminud ehk väide, et Clara teab Amsterdami kesklinnas 15 euroseid hosteleid/hotelle, oli ka natuke vale. Olimegi parasjagu mingeid hotelle vaadanud ja jõudnud järeldusele, et kõige odavam on võtta kahene tuba, mis maksab 60 eurot (...ja siis vaadata, et mis ülejäänud kolmest inimesest saab), KUI seisime just peatänaval ja meie juurde sõitis noormees nimega Edwin, kes küsis, kas me otsime omale ööbimiskohta ning et ta tegeleb niiöelda holiday apartmentitega ja et tal ongi just üks korter praegu kesklinnas vaba. Ja et noh, kuna asi nii hiline on, siis annaks ta selle meile kolmeks päevaks ühe inimese pealt 60 euroga. Ühesõnaga, kui asjad olid üle kontrollitud, et ta firma tõesti eksisteerib ja ta meid üle ei lase, otsustasime sinna jääda. Ja noh, oligi konkreetselt kõige kesklinnamas kesklinnas, ülakorruse hispaanlastest naabrite, köögi, vannitoa ja kahe toaga. Nii et sellega läks väga hästi :)
Ühesõnaga, mis siin ikka kaua taga heietada, seega lühidalt öeldes läksime esimesel õhtul lihtsalt linnapeale ringi vaatama ning otsisime üles ka Margarita kaua-räägitud Leidsepleini, mis ei olnudki kahjuks nii vägev, kui ta ootas. Teisel päeval oli tõeline kultuuripäev, kui jõudsime kolmes muuseumiski ära käia. Ja õhtul oli linn kuidagi veidralt tühi, mistõttu läksime ühte esimesse kohta, mis hea tundus, sest uksel oli suur silt reggae- ja skamuusika kohta ja nii. Ühesõnaga, see oli mingil määral andergraund klubilaadne koht, kus oli laivkontsert mingi mehega inglismaalt, kes suutis umbes minutiga üksipäini salvestajaga (või kuidas seda nimetama peabki) valmis teha a la Nuspirit Helsinki "Hard Like a Rock (Nuspirit emorph)"-i veidi rohkem reggaelikuma versiooni. Mina olin asjast ülivaimustuses ja Märtenile läks ka kuuldatavasti asi peale, aga teised ei olnud kahjuks eriti, mistõttu pidime sealt demokraatia sunnil lahkuma ja liikuma hoopis põhihollandiklubimuusika suunas. Leidsime päris hea koha ka, aga kahjuks oli meie kõigi finantsseis keskeltläbi kahe euro suurune ning sissepääs maksis viis. Seega ei jäänud muud üle kui jälitada mingit suurt inglastest noorte gruppi mingi teise pubini, kuhu läkski täpselt neid kahte eurot vaja.
Igatahes, kogu see hispaania keel viskas lõpuks päris palju üle, mistõttu otsustasin oma vanematele esitatud plaane mitte muutma hakata (sest kahjuks algselt oli Märten kõigest valesti aru saanud ning ma olin tema jutu kõigile juba ette vuristanud), Eindhoveni selleks korraks vahele jätta ning minna neljapäeval koju. Ülihea oli jälle hollandi keelt kuulda ning et mitte näida selle lolli eestlasena, kes veel üldse keelt ei julge rääkida (sest pärast Fijsi igapäevaseid identseid küsimusi otsustas Märten lõpuks neile hollandi keeles vastama hakata), oli kohe inspiratsioon ka peal. Marchella ja Diede tulid mulle bussi peale vastu ka ning esimest korda kogu siinoleku jooksul oli tunne, et maaa läheen kojuuuu!! (siinkohal palun jätta kõrvale kõik arvamused a la mis sa enne arvasid siis, et elad mingis hotellis vä).
Laupäeval käisin traditsiooniliselt SC Hoevelakenile kaasa elamas ning olles taaskord tegutsemistujus, hakkasin juba vaikselt kahetsema, et siiski selle Eindhoveni ära jätsin. AGA kus probleem, seal lahendus ning kella seitsme ajal helistas mulle järsku maruvihane Värske Tuul, kes pikalt kirus midagi ning rääkis menopausis naistest ja seejärel mainis, et nad jäid KLM-i eksituse pärast emaga New Yorgi lennukist maha, on praegu Schipholis ja et kas ma ei tahaks sinna nendega kohtuma minna. Ei olnudki eriti palju mõelda vaja ning ühesõnaga pärast pikkipikki raskusi (sest rongisüsteem on juhul, kui rongid ei sõida, palju keerulisem, kui arvata võiks) olin kell kümme lennujaamas. jaaaa mis siin nüüd ikka rääkida, KUI tore oma kullakallist näha oli ja nii, sest see oli igatahes vägavägaväga hea. Ainuke probleem, mis sellega kaasnes, oli see, et pärast kõiki eestijutte ning eestipilte oli pühapäeval täiesti arusaamatu olukord, sest ei saanudki enam eriti aru, mis täpsemalt aan de hand is.
Igatahes, pärast paari tundi sõitsime sealt edasi Hoofdstad-i, kus elab Marchella õde Marion ja seejärel viisid nad mu Bodegravenisse Märteni ja Agustini juurde. Margarita oli ka seal ja temale lisaks veel üks tüdruk Claire. Mõtlesin alguses, et ookei, võib-olla siis on ikkagi Fijsil mõni veidi noorem sugulane, kellest Märten varem teadlik polnud, aga kui ma lõpuks selle kohta Märtenilt küsisin, ütles ta hoopis, et tal ei ole kahjuks õrna aimugi, kes see tüdruk on. Nimelt olevat Fijs taaskord oma maailma suurima külalislahkuse mängu pannud ning kirikust mingi tüdruku kaasa krabanud ja temaga poiste ärgates kohale ilmunud. Paremat kingitust poleks osanud soovidagi noh, aitäh, Fijs, et ikka meie eest hästi hoolt kannad. Igatahes, Claire otsustas jääda meiega ka õhtusöögile ning kuna me olime arvatavasti tema silmis mingid saamatud välismaalased, kes rongisõiduga hakkama ei saa, siis otsustas ta, et kõige kasulikum oleks meiega ka Amsterdami kaasa tulla. (Kahjuks aga kui me minema hakkasime, siis tuli välja, et hoopis tema on see, kes ei ole kordagi rongiliiklust kasutanud ehk pärast mõneminutilist piletiautomaadi ees seismist teatas ta: "aaaaga kas teie teate, kuidas see masin töötab? sest mul pole ausalt öeldes õrna aimugi.")
Igatahes, Bodegravenis olime teisipäevani. Esmaspäeval otsustasime, et aitab küll sellest tüüpilisest hollandi söögitegemismaneerist, et võtad sügavkülmast liha ja kapist mingi möksisegu, kuhu vaid vett on vaja lisada, ning ongi õhtusöök valmis, ning tegime õhtu a la Mehhiko ehk tortillasid, mis tänu sellele, et ka tortillalehed ise tegime ja nii, maitsesid umbes maailma kõige paremini.
Teisipäeval sõitsime Bodegravenist Amsterdami, kus pidime Argentiina Claraga kokku saama. Sellest pidi saama tõeline kultuuripäev, aga kahjuks läksid asjad natuke teisiti, sest Clara jäi oma mingist bussist maha ja siis istus vale peale ja nii edasi ning ühesõnaga jõudis kohale planeeritust umbes kolm tundi hiljem. Peagi tuli välja, et ka infovahetus on meil natuke valesti toiminud ehk väide, et Clara teab Amsterdami kesklinnas 15 euroseid hosteleid/hotelle, oli ka natuke vale. Olimegi parasjagu mingeid hotelle vaadanud ja jõudnud järeldusele, et kõige odavam on võtta kahene tuba, mis maksab 60 eurot (...ja siis vaadata, et mis ülejäänud kolmest inimesest saab), KUI seisime just peatänaval ja meie juurde sõitis noormees nimega Edwin, kes küsis, kas me otsime omale ööbimiskohta ning et ta tegeleb niiöelda holiday apartmentitega ja et tal ongi just üks korter praegu kesklinnas vaba. Ja et noh, kuna asi nii hiline on, siis annaks ta selle meile kolmeks päevaks ühe inimese pealt 60 euroga. Ühesõnaga, kui asjad olid üle kontrollitud, et ta firma tõesti eksisteerib ja ta meid üle ei lase, otsustasime sinna jääda. Ja noh, oligi konkreetselt kõige kesklinnamas kesklinnas, ülakorruse hispaanlastest naabrite, köögi, vannitoa ja kahe toaga. Nii et sellega läks väga hästi :)
Ühesõnaga, mis siin ikka kaua taga heietada, seega lühidalt öeldes läksime esimesel õhtul lihtsalt linnapeale ringi vaatama ning otsisime üles ka Margarita kaua-räägitud Leidsepleini, mis ei olnudki kahjuks nii vägev, kui ta ootas. Teisel päeval oli tõeline kultuuripäev, kui jõudsime kolmes muuseumiski ära käia. Ja õhtul oli linn kuidagi veidralt tühi, mistõttu läksime ühte esimesse kohta, mis hea tundus, sest uksel oli suur silt reggae- ja skamuusika kohta ja nii. Ühesõnaga, see oli mingil määral andergraund klubilaadne koht, kus oli laivkontsert mingi mehega inglismaalt, kes suutis umbes minutiga üksipäini salvestajaga (või kuidas seda nimetama peabki) valmis teha a la Nuspirit Helsinki "Hard Like a Rock (Nuspirit emorph)"-i veidi rohkem reggaelikuma versiooni. Mina olin asjast ülivaimustuses ja Märtenile läks ka kuuldatavasti asi peale, aga teised ei olnud kahjuks eriti, mistõttu pidime sealt demokraatia sunnil lahkuma ja liikuma hoopis põhihollandiklubimuusika suunas. Leidsime päris hea koha ka, aga kahjuks oli meie kõigi finantsseis keskeltläbi kahe euro suurune ning sissepääs maksis viis. Seega ei jäänud muud üle kui jälitada mingit suurt inglastest noorte gruppi mingi teise pubini, kuhu läkski täpselt neid kahte eurot vaja.
Igatahes, kogu see hispaania keel viskas lõpuks päris palju üle, mistõttu otsustasin oma vanematele esitatud plaane mitte muutma hakata (sest kahjuks algselt oli Märten kõigest valesti aru saanud ning ma olin tema jutu kõigile juba ette vuristanud), Eindhoveni selleks korraks vahele jätta ning minna neljapäeval koju. Ülihea oli jälle hollandi keelt kuulda ning et mitte näida selle lolli eestlasena, kes veel üldse keelt ei julge rääkida (sest pärast Fijsi igapäevaseid identseid küsimusi otsustas Märten lõpuks neile hollandi keeles vastama hakata), oli kohe inspiratsioon ka peal. Marchella ja Diede tulid mulle bussi peale vastu ka ning esimest korda kogu siinoleku jooksul oli tunne, et maaa läheen kojuuuu!! (siinkohal palun jätta kõrvale kõik arvamused a la mis sa enne arvasid siis, et elad mingis hotellis vä).
Laupäeval käisin traditsiooniliselt SC Hoevelakenile kaasa elamas ning olles taaskord tegutsemistujus, hakkasin juba vaikselt kahetsema, et siiski selle Eindhoveni ära jätsin. AGA kus probleem, seal lahendus ning kella seitsme ajal helistas mulle järsku maruvihane Värske Tuul, kes pikalt kirus midagi ning rääkis menopausis naistest ja seejärel mainis, et nad jäid KLM-i eksituse pärast emaga New Yorgi lennukist maha, on praegu Schipholis ja et kas ma ei tahaks sinna nendega kohtuma minna. Ei olnudki eriti palju mõelda vaja ning ühesõnaga pärast pikkipikki raskusi (sest rongisüsteem on juhul, kui rongid ei sõida, palju keerulisem, kui arvata võiks) olin kell kümme lennujaamas. jaaaa mis siin nüüd ikka rääkida, KUI tore oma kullakallist näha oli ja nii, sest see oli igatahes vägavägaväga hea. Ainuke probleem, mis sellega kaasnes, oli see, et pärast kõiki eestijutte ning eestipilte oli pühapäeval täiesti arusaamatu olukord, sest ei saanudki enam eriti aru, mis täpsemalt aan de hand is.
neljapäev, 15. november 2007
Tjongejonge ja /-\ o o o|- o| s -|- u |< negen
Trenniga on siin nii, et kõik käivad rekreatsiooni mõttes ühe korra nädalas ning kui ma teatasin, et ma olin paar aastat tagasi sunnitud võrkpalli pooleli jätma, sest ma sain kolme-nelja asemel vaid kaks korda nädalas trennis käia, vaatasid nad mind kui natuke hullumeelset. krrreeeisi estonian piipõl noh. Ühesõnaga, saamaks tundma uusi inimesi ning natuke raskemat trenni, otsustasin hakata siin ka kaks korda nädalas trenni tegema, millele (loodetavasti) lisanduvad ka igalaupäevased sõpruskohtumised. Niisiis, 8. oktoobril oli esimene kord, kui ma Rrrhoberti trenni läksin.
Teisipäeval oli Agnese juures vahetusvanemate kokkusaamine, millest Ronald muidugi väga osavalt mööda hiilis. Seega oli Marchella oma suureks kurvastuseks, kuna Agnes ei ole just ta kõige lemmikum inimene (ehk nad rääkisid juba pärast oma mingit tüli Agnesega, et aasta lõpus kavatsevad nad Bobile, st YFU direktorile, öelda, et väga tore aasta oli, aga kahjuks me edaspidi küll ühtegi vahetusõpilast ei võta ja seda Agnese pärast) sinna üksi sunnitud minema. Arvasime, et ega sellest midagi eriti ei tule, aga kui Marchella koju saabus, olid tuju ja olek küll hoopis teistsugused kui varem. Ühesõnaga, miks see nii revolutsiooniline oli, oli seetõttu, et alates sellest päevast hakkas mu kodune suhtlus nende poolt ainult hollandikeelne olema ja seda isegi enam-vähem ühegi erandita.
Laupäeval oli Nicky kaua-kaua planeeritud sünnipäevapidu. Alguses oli muidugi proovikivi number üks ehk "leia ise oma Emiclaer", aga olles selle läbinud, kogunesime väikse seltskonnaga Nicky juurde, kust läksime natukese aja pärast edasi pannkoogirestorani. ja sealt tagasi. Mingi hetk saabusid ka Aaron ja Ernest ja nii edasi. Ernest on Nicky orkestriaegadelt ning kui mul isegi oleks mingi hetk sel õhtul tuju veidi halvemaks läinud, oleks saanud lihtsalt korraks temaga rääkima minna ja kõik oleks jälle parem olnud, nimelt pole ma vist kedagi kuulnud niigi naljakat tjongejongejongejonge([šhooonge joonge jonge jonge])-t NII palju ütlemas:D "Tjooongejongejonge, do you also have such crazy videos for the Estonian songs? jaa-jaa, tjooongejongejongejongejonge". Kui kell kaheteistkümne poole liikus, läksime Ernesti, Nicky ja Manouniga neljakesi linna ja pärastpoole ööseks kõik Nicky juurde. Vähemalt oli mul üks suurepärane otsus kotis ehk lubadus Nicky juurde ööseks jääda, sest teise võimalusena oleks ma pidanud Tomiga koos koju sõitma. Muidu oleks kõik väga pöörfi olnud, kuid probleem oli selles, et Tom oli õhtut alustanud ühe võrkpallisõbra peol, mistõttu ta edukam osa õhtust vaid umbes pooletunniseks jäi.
Järgmise nädala neljapäeval, 18. oktoobril, algas minu kõige esimene Toetsenweek ja seda bioloogiaga ehk poolteist tundi omaette itsitamist, sest bioloogiaalane keel ei ole küll just kõige arusaadavam noh. Vähemalt oli mul suurepärane võimalus oma tahtmise järgi küsimustele vastata ehk et kui vastusevariantidest aru ei saanud, siis sai vähemalt kirjutada asja kohta nii palju, kui ma tean, eks. Ühesõnaga ei olnud siis eriti imestada, et mu bioloogia töö hinne tuli kokku 2,5. Reedene keemia läks igatahes paremini, sest seal ei olnud eriti midagi nii väga uut ning enam-vähem ainsaks takistuseks oli see, et aega oli kõigile umbes pool tundi liiga vähe. Kuid sellegipoolest läks hästi ja uooouu-uoooouu-uooouu, 7 oli ka kotis :)
Teisipäeval oli Agnese juures vahetusvanemate kokkusaamine, millest Ronald muidugi väga osavalt mööda hiilis. Seega oli Marchella oma suureks kurvastuseks, kuna Agnes ei ole just ta kõige lemmikum inimene (ehk nad rääkisid juba pärast oma mingit tüli Agnesega, et aasta lõpus kavatsevad nad Bobile, st YFU direktorile, öelda, et väga tore aasta oli, aga kahjuks me edaspidi küll ühtegi vahetusõpilast ei võta ja seda Agnese pärast) sinna üksi sunnitud minema. Arvasime, et ega sellest midagi eriti ei tule, aga kui Marchella koju saabus, olid tuju ja olek küll hoopis teistsugused kui varem. Ühesõnaga, miks see nii revolutsiooniline oli, oli seetõttu, et alates sellest päevast hakkas mu kodune suhtlus nende poolt ainult hollandikeelne olema ja seda isegi enam-vähem ühegi erandita.
Laupäeval oli Nicky kaua-kaua planeeritud sünnipäevapidu. Alguses oli muidugi proovikivi number üks ehk "leia ise oma Emiclaer", aga olles selle läbinud, kogunesime väikse seltskonnaga Nicky juurde, kust läksime natukese aja pärast edasi pannkoogirestorani. ja sealt tagasi. Mingi hetk saabusid ka Aaron ja Ernest ja nii edasi. Ernest on Nicky orkestriaegadelt ning kui mul isegi oleks mingi hetk sel õhtul tuju veidi halvemaks läinud, oleks saanud lihtsalt korraks temaga rääkima minna ja kõik oleks jälle parem olnud, nimelt pole ma vist kedagi kuulnud niigi naljakat tjongejongejongejonge([šhooonge joonge jonge jonge])-t NII palju ütlemas:D "Tjooongejongejonge, do you also have such crazy videos for the Estonian songs? jaa-jaa, tjooongejongejongejongejonge". Kui kell kaheteistkümne poole liikus, läksime Ernesti, Nicky ja Manouniga neljakesi linna ja pärastpoole ööseks kõik Nicky juurde. Vähemalt oli mul üks suurepärane otsus kotis ehk lubadus Nicky juurde ööseks jääda, sest teise võimalusena oleks ma pidanud Tomiga koos koju sõitma. Muidu oleks kõik väga pöörfi olnud, kuid probleem oli selles, et Tom oli õhtut alustanud ühe võrkpallisõbra peol, mistõttu ta edukam osa õhtust vaid umbes pooletunniseks jäi.
Järgmise nädala neljapäeval, 18. oktoobril, algas minu kõige esimene Toetsenweek ja seda bioloogiaga ehk poolteist tundi omaette itsitamist, sest bioloogiaalane keel ei ole küll just kõige arusaadavam noh. Vähemalt oli mul suurepärane võimalus oma tahtmise järgi küsimustele vastata ehk et kui vastusevariantidest aru ei saanud, siis sai vähemalt kirjutada asja kohta nii palju, kui ma tean, eks. Ühesõnaga ei olnud siis eriti imestada, et mu bioloogia töö hinne tuli kokku 2,5. Reedene keemia läks igatahes paremini, sest seal ei olnud eriti midagi nii väga uut ning enam-vähem ainsaks takistuseks oli see, et aega oli kõigile umbes pool tundi liiga vähe. Kuid sellegipoolest läks hästi ja uooouu-uoooouu-uooouu, 7 oli ka kotis :)
teisipäev, 13. november 2007
and how can you not know the leeegendary dj CHUCKIE, right
2. oktoobril oli mu kallil õeraasul Kristil ja tema vapustaval perel tagasisõit Lõuna-Prantsusmaalt Eestisse ja õnneks juhtus nende lennuvahetus olema täpselt minumaa Amsterdamis. Sinnaminekuga kaasnes arvatavasti maailma suurim närvilisus, sest see oli mu esimene siinne rongisõit. Alguses olin muidugi julgus ise, aga kui ma pärast kõigile kinnitamist, et jaaa, muuidugi ma tean, kus rongijaam on, umbes 40 minutit rattaga linnas ringi ekselnud olin, jõudis kohale, et eeldatavasti on nad selle siiski vahepeal mujale paigutanud. Igatahes, sain sellega vähemalt praktilise teadmise "kui sa midagi otsid, siis siltide järgi orienteerumine on ka päris hea variant" võrra rikkamaks ning jõudsin seega õnnelikult kohale ka. Rongid on siin sellised, et pole päris sveitsiimed, aga minusugusele traditsioonilistele võltsnahaga kaetud puupinkidega varustatud rongide peale sattujale oli ikka päris uoooouuu.
Igatahes, sain Schipholis oma võrratut õepoega (, kes mind isegi ära tundis!!,) näha, tsutt juttu rääkida ja hiiglaslikke laadungeid vahetada (ainult et kohukesi ei saanudki, krt!).
5. oktoobril käisin Claudia ja Marijega de Haenis jälle. jaaaa muud ei olegi selle kohta öelda vist.
....sest SIIS oli selle aasta esimene kõigekõige parem nädalavahetus. Hommikupoole käisin kirikus Oma Lenseni sünnipäeva tähistamas ehk ta on "meie tänava vanaema", kes elab üksi, aga ikkagi on kogu aeg täiesti tegus ehk sõidab autoga igal pool ringi ja teeb remonti ja nii edasi ja kõigele sellele lisaks sai sel nädalal 90 aastaseks.
Ma olin kogu nädala igaltpoolt kuulnud, et laupäeval on Starlightis LEGENDAARNE DJ CHUCKIE ja kõik lubasid minna ning kuuldavasti mõned isegi seal oma sünnipäevapeo aafterpaartit pidada. nojah siis, oligi just valju muusika tuju ning tahtsin ka selle populaarse nahkpükstepeokoha ära näha, mistõttu otsustasime Märteniga lõpuks ometi oma plaanid ka ellu viia ning ühesõnaga tulid nad Agustiniga õhtul siia. Kohalejõudmine võttis neil planeeritust tsutt rohkem aega ehk et mingi kell Märten helistas ja teatas, et nad on nüüd kiriku juures ja kuhu edasi. Seletasin ära, et otse-otse-otse ja ükshetk vasakule, mille peale ta mõtles natuke ja ütles, et kiriku juurest läheb üks tee paremale. ookei, seletasin siis uuesti ja jaurasime veel natuke aega, kuni lõpuks tuli pähe küsida, et ooota, kus linnas te olete üldse ning seega tuli välja, et nende vahetusisa Fijs ([feiss]) ongi mõnikord natuke vähem mõistlik ehk ta oli surmkindel olnud, et ma elan hoopis kuskil Amsterdamist vasakul või midagi. Aga jah, lõpuks jõudsid nad igatahes kohale. Nicky tuli ka siia ning Marchella oli nõus meid kohale toimetama. Starlightile lähenedes oli kohe näha, et DJ Chuckie on tõepoolest legendaarne, sest hoolimata hilisest kellaajast oli liiklus eriti tihe ning rahvast oli nii palju, et oleks vabalt kolm Starlighti täis saanud, sest neid tuli isegi spetsiaalsete bussidega pidevalt juurde. Ja tõesti, tundus, et KÕIK olid seal, sest ma nägin ühe korraga ära umbes kõik oma siinsed hollandlastest tuttavad. Igatahes, umbes kohe tuli välja, et pileteid on liiga vähe, mistõttu lasti sisse ainult need, kellel olid eelmüügist ostetud piletid. Mida meil muidugi polnud. Seega tuli Marchella tagasi ning sõidutas meid hoopiski Amersfoorti, kus otsustasime Karseboomi minna. Karseboom on tüüpiline siinne pubi, mis õhtul muutub tantsukohaks ära ning minu suureks üllatuseks oli seal isegi kahe-ruumi-süsteem ehk et sai valida, kas kuulata mainstreami ja hollandi süldilaulude segu või igavesti kestva rütmiga tüüpilist Hollandi tantsumuusikat. Valisime selle viimase otseloomulikult, sest millegipärast (hm hm, miks küll) oli seal vähem inimesi. Aga jah, seal saime ka esimest korda siinse elukalliduse ohvriteks ehk et väljaskäimine on siin umbes neli korda kallim, ma arvan.
Igatahes, kuna me mahutasime nii Märteni kui ka Agustini minu imepisikesse tuppa ära, siis olin sunnitud pühapäeval minimaalselt magama ning juba kella kuue ajal ärkama, sest Agustin magas mu narilaadsevoodi all ning ta oli avastanud mu madratsist hargneva niidi, millega ta otseloomulikult pinistama hakkas. Ja vähemalt saime kõik omale ka parima täisäratuse, kui pärast eelmise õhtu korduvaid hoiatusi, et Märten liiga kiiresti istuli ei tõuseks (sest ta pool keha oli laua all), ta esimese asjana täie matsuga oma pea ära lõi. Ühesõnaga, poisid jäid siia veel terveks pühapäevaks ka ning läksid alles viie-kuue ajal koju, sest kuna Francesca oli Hispaanias ja ainus asi, mida Fijs söögi osas ise teha oskab, on maitsetu jogurt kapist välja võtta ja seda süües oma prillid sinna sisse kukutada, oli nende kord õhtusöök valmistada ja pesu pesta.
Igatahes, sain Schipholis oma võrratut õepoega (, kes mind isegi ära tundis!!,) näha, tsutt juttu rääkida ja hiiglaslikke laadungeid vahetada (ainult et kohukesi ei saanudki, krt!).
5. oktoobril käisin Claudia ja Marijega de Haenis jälle. jaaaa muud ei olegi selle kohta öelda vist.
....sest SIIS oli selle aasta esimene kõigekõige parem nädalavahetus. Hommikupoole käisin kirikus Oma Lenseni sünnipäeva tähistamas ehk ta on "meie tänava vanaema", kes elab üksi, aga ikkagi on kogu aeg täiesti tegus ehk sõidab autoga igal pool ringi ja teeb remonti ja nii edasi ja kõigele sellele lisaks sai sel nädalal 90 aastaseks.
Ma olin kogu nädala igaltpoolt kuulnud, et laupäeval on Starlightis LEGENDAARNE DJ CHUCKIE ja kõik lubasid minna ning kuuldavasti mõned isegi seal oma sünnipäevapeo aafterpaartit pidada. nojah siis, oligi just valju muusika tuju ning tahtsin ka selle populaarse nahkpükstepeokoha ära näha, mistõttu otsustasime Märteniga lõpuks ometi oma plaanid ka ellu viia ning ühesõnaga tulid nad Agustiniga õhtul siia. Kohalejõudmine võttis neil planeeritust tsutt rohkem aega ehk et mingi kell Märten helistas ja teatas, et nad on nüüd kiriku juures ja kuhu edasi. Seletasin ära, et otse-otse-otse ja ükshetk vasakule, mille peale ta mõtles natuke ja ütles, et kiriku juurest läheb üks tee paremale. ookei, seletasin siis uuesti ja jaurasime veel natuke aega, kuni lõpuks tuli pähe küsida, et ooota, kus linnas te olete üldse ning seega tuli välja, et nende vahetusisa Fijs ([feiss]) ongi mõnikord natuke vähem mõistlik ehk ta oli surmkindel olnud, et ma elan hoopis kuskil Amsterdamist vasakul või midagi. Aga jah, lõpuks jõudsid nad igatahes kohale. Nicky tuli ka siia ning Marchella oli nõus meid kohale toimetama. Starlightile lähenedes oli kohe näha, et DJ Chuckie on tõepoolest legendaarne, sest hoolimata hilisest kellaajast oli liiklus eriti tihe ning rahvast oli nii palju, et oleks vabalt kolm Starlighti täis saanud, sest neid tuli isegi spetsiaalsete bussidega pidevalt juurde. Ja tõesti, tundus, et KÕIK olid seal, sest ma nägin ühe korraga ära umbes kõik oma siinsed hollandlastest tuttavad. Igatahes, umbes kohe tuli välja, et pileteid on liiga vähe, mistõttu lasti sisse ainult need, kellel olid eelmüügist ostetud piletid. Mida meil muidugi polnud. Seega tuli Marchella tagasi ning sõidutas meid hoopiski Amersfoorti, kus otsustasime Karseboomi minna. Karseboom on tüüpiline siinne pubi, mis õhtul muutub tantsukohaks ära ning minu suureks üllatuseks oli seal isegi kahe-ruumi-süsteem ehk et sai valida, kas kuulata mainstreami ja hollandi süldilaulude segu või igavesti kestva rütmiga tüüpilist Hollandi tantsumuusikat. Valisime selle viimase otseloomulikult, sest millegipärast (hm hm, miks küll) oli seal vähem inimesi. Aga jah, seal saime ka esimest korda siinse elukalliduse ohvriteks ehk et väljaskäimine on siin umbes neli korda kallim, ma arvan.
Igatahes, kuna me mahutasime nii Märteni kui ka Agustini minu imepisikesse tuppa ära, siis olin sunnitud pühapäeval minimaalselt magama ning juba kella kuue ajal ärkama, sest Agustin magas mu narilaadsevoodi all ning ta oli avastanud mu madratsist hargneva niidi, millega ta otseloomulikult pinistama hakkas. Ja vähemalt saime kõik omale ka parima täisäratuse, kui pärast eelmise õhtu korduvaid hoiatusi, et Märten liiga kiiresti istuli ei tõuseks (sest ta pool keha oli laua all), ta esimese asjana täie matsuga oma pea ära lõi. Ühesõnaga, poisid jäid siia veel terveks pühapäevaks ka ning läksid alles viie-kuue ajal koju, sest kuna Francesca oli Hispaanias ja ainus asi, mida Fijs söögi osas ise teha oskab, on maitsetu jogurt kapist välja võtta ja seda süües oma prillid sinna sisse kukutada, oli nende kord õhtusöök valmistada ja pesu pesta.
pühapäev, 4. november 2007
38-39
17. septembril otsustasin, et aitab naljast ja tegin oma esimese katse hakkamaks perega hollandi keeles suhtlema. Või okei noh, et nemad räägiks hollandi keeles ja mina ikka inglise keeles vastu, aga kahjuks kestis see ainult mõned päevad, pärast mida läks asi ikka lihtsamat teed pidi ja harjumusest mindi ikka kogu aeg ingliseomale üle.
19. septembril läksin esimest korda trenni ja olgugi, et alguses kartsin päris palju, sest nii palju kui suvel näha oli, ei ole siiski hoolimata kõigist mu lootustest võrkpallimängimisoskus selline asi, mis ajaga ära ei kao, siis tegelikult ei olnudki üldse põhjust, sest kõik olid ülisõbralikud ja toredad ja nii ning kui päris aus olla, siis nad ei olnud isegi üldse nii, hm, oskuslikud ka. Alguses muidugi olin sunnitud kõik läbi kätlema ja pärast seda oli neil niiii palju küsimusi, et endalgi üllatav. Aga jah, Sara tegi trenni igaks juhuks inglise keeles (olgugi, et tuli ka päris palju väljendeid a la Good so!! sisse ja nii) ja pärast saatsid tüdrukud mind koju ka. Nii et esimene kogemus oli ülihea ning kuna see oli, noh, poolteist kuud tagasi, siis vòin edaspidiseks kinnitada, et jätkuvalt on hea ja on juba natuke isegi nagu VK Tähe ilusatel aegadel :)
20. septembril oli Amersfoortis mu area kokkusaamine ehk Agnes ütles, et "lähme mäkdoonaldsisse ja jäätist sööma" või midagi sarnast. Naersin natuke ja mõtlesin, et huvitav, mida me siis päriselt teeme, aga kui me rongijaamas kõigiga kokku saime ja sealt edasi McDonaldsi poole suundusime, tuli välja, et asi oli naljast vist siiski päris kaugel. Igatahes, mis siis märkimisväärset selle õhtu juures oli, oli see, et ma olin sunnitud Agnesega kahekesi koos linna sõitma, ta rääkis peaaegu kogu aeg hollandi keeles ja see oli esimene kord, kui ma sain põhimõtteliselt kõigest aru! muudsiismidagi. Ainult seda, et seal leppisime ka Tai Joeyga kokku, et pühapäeval teeme shopingupäeva ehk Amersfoortis oli koopzondag. Ja seda tegimegi siis.
27. septembril olin sunnitud kell viis ärkama, et veerand seitsmest Tomi juures olla. Dewy ja Lisa olid ka seal juba ning ühesõnaga oli sel päeval V5-e ekskursioon kahe ja poole tunni bussisõidu kaugusel asuvasse Brüsselisse. Sellest kuuldes olin muidugi mina vist natuke rohkem elevuses kui kõik teised, sest ei ole ikka küll veel sellega ära harjunud, et kõik Euroopa põhisuurlinnad nii lähedal on noh. Ehk et noh, meil on ikka päevased ekskursioonid tavaliselt ju Palamusele või heal juhul kuskile kaugemalegi a la Tartusse või nii.
Igatahes, alguses oli kohustuslik muuseumiekskursioon, mis oli minu arust jumala huvitav ja nii, mistõttu oli kergelt veider pärast kõigi suurt kirumist vastata, et mulle isegi täitsa meeldis. Ehk et noh, asi oli giidiga ja ei olnud mingit sellist asja, et "vaatame nüüd üksikasjalikud kõik need natüürmordid läbi, sest ma ise olen nendest ju üliekstaasis", vaid sellest palju interaktiivsem ja vaheldusrikkam variant. Aga jah, pärast seda veetsime natuke aega Grote Marktil, kus oli kahe bigband-orkestri bättel ja seejärel oli omamoodi linnaekskursioon. Ehk et jah, otsisime Manneken Pis-i üles ning kuna keegi ei osanud enam kuskilepoole liikuda, läksime põhimõtteliselt umbes kohe Grote Marktile tagasi. nojaaa siis. Ja pärast seda oli siis otseloomulikult kohustuslik H&Mituur.
Tagasisõit oli õnneks kõvasti lõbusam ja laulusem, kui sinnaminek, sest nähtavasti ei olnud poisid oma uaaaau, belgia õlu...uaaau-ga eriti tagasi hoidnud. Sattusin Kimiga istuma ja õnneks ka oma klassivenna Mike'i ette, kes küll tavaliselt tundub päris vaikne, aga joogid teevad imet noh ja seega pidas ta hoopis kõige paremaks ideeks terve futsking tee häälitseda ja Kimi tooli edasi-tagasi kõigutada, nii et oli tunne nagu nendel nõmedatel kohvitassikarussellidel, kus alati süda pahaks läheb :) Aga noh, iseenesest oli kõik väga tore ja sain ka Kimilt kinnitust sellele, et turvalisus väljaspool külaelu eriti ei kehti ning et ma küll kunagi üksi öösel Amersfoortist rattaga tagasi sõita ei kavatse. Ehk et ta elab ka mingid kilomeetrid linnast eemal ja küsisin, et kuidas ta tavaliselt koju läheb ning pärast seda, kui ta vastas, et enamjaolt üksi, aga et ega midagi eriti juhtunud ei ole, ainult ühe korra tõugati ta rattalt maha ning järsku tekkis ka mingi marokolastelaadsete ring ta ümber ja et teisel korral peitis ta end põõsastesse ära ja see, kes teda taga ajas, ei leidnud teda üles, ei ole eriti tahtmist nendest pooltunnelitest läbi sõita, mis mu rattateel on.
Jaaa siiiis reedel, 28. septembril, tuli poole kümne ajal Claudia mulle järele ja läksime koos de Haeni, kus, nagu pärast välja tuli, olid ta sõbrad kirikuklubist. Üldse on see, et üllatavalt palju noori on väga usklikud, aga õnneks ei ole nad sellega üldse pealetükkivad ega midagi. Kuigi noh, sellised teated on küll tsutt hirmutavad, kui näiteks Claudia ütles, et kõige rohkem tahaks ta oma elukutseks misjonäritööd Aafrikas. nojaa. Igatahes, Claudia sõbrad olid eriti sõbralikud ja olid isegi pärast mu järele küsinud, et kas mul läheb ikka hästi ja nii. Ja noh, kuna nad käivad vist enam-vähem igal reedel oma seltskonnaga seal, siis on ka nüüd koht, kuhu alati nädalavahetuseti minna saab, ilma et oleks probleeme transpordi ega tagasitulekuajaga ega millegagi :)
19. septembril läksin esimest korda trenni ja olgugi, et alguses kartsin päris palju, sest nii palju kui suvel näha oli, ei ole siiski hoolimata kõigist mu lootustest võrkpallimängimisoskus selline asi, mis ajaga ära ei kao, siis tegelikult ei olnudki üldse põhjust, sest kõik olid ülisõbralikud ja toredad ja nii ning kui päris aus olla, siis nad ei olnud isegi üldse nii, hm, oskuslikud ka. Alguses muidugi olin sunnitud kõik läbi kätlema ja pärast seda oli neil niiii palju küsimusi, et endalgi üllatav. Aga jah, Sara tegi trenni igaks juhuks inglise keeles (olgugi, et tuli ka päris palju väljendeid a la Good so!! sisse ja nii) ja pärast saatsid tüdrukud mind koju ka. Nii et esimene kogemus oli ülihea ning kuna see oli, noh, poolteist kuud tagasi, siis vòin edaspidiseks kinnitada, et jätkuvalt on hea ja on juba natuke isegi nagu VK Tähe ilusatel aegadel :)
20. septembril oli Amersfoortis mu area kokkusaamine ehk Agnes ütles, et "lähme mäkdoonaldsisse ja jäätist sööma" või midagi sarnast. Naersin natuke ja mõtlesin, et huvitav, mida me siis päriselt teeme, aga kui me rongijaamas kõigiga kokku saime ja sealt edasi McDonaldsi poole suundusime, tuli välja, et asi oli naljast vist siiski päris kaugel. Igatahes, mis siis märkimisväärset selle õhtu juures oli, oli see, et ma olin sunnitud Agnesega kahekesi koos linna sõitma, ta rääkis peaaegu kogu aeg hollandi keeles ja see oli esimene kord, kui ma sain põhimõtteliselt kõigest aru! muudsiismidagi. Ainult seda, et seal leppisime ka Tai Joeyga kokku, et pühapäeval teeme shopingupäeva ehk Amersfoortis oli koopzondag. Ja seda tegimegi siis.
27. septembril olin sunnitud kell viis ärkama, et veerand seitsmest Tomi juures olla. Dewy ja Lisa olid ka seal juba ning ühesõnaga oli sel päeval V5-e ekskursioon kahe ja poole tunni bussisõidu kaugusel asuvasse Brüsselisse. Sellest kuuldes olin muidugi mina vist natuke rohkem elevuses kui kõik teised, sest ei ole ikka küll veel sellega ära harjunud, et kõik Euroopa põhisuurlinnad nii lähedal on noh. Ehk et noh, meil on ikka päevased ekskursioonid tavaliselt ju Palamusele või heal juhul kuskile kaugemalegi a la Tartusse või nii.
Igatahes, alguses oli kohustuslik muuseumiekskursioon, mis oli minu arust jumala huvitav ja nii, mistõttu oli kergelt veider pärast kõigi suurt kirumist vastata, et mulle isegi täitsa meeldis. Ehk et noh, asi oli giidiga ja ei olnud mingit sellist asja, et "vaatame nüüd üksikasjalikud kõik need natüürmordid läbi, sest ma ise olen nendest ju üliekstaasis", vaid sellest palju interaktiivsem ja vaheldusrikkam variant. Aga jah, pärast seda veetsime natuke aega Grote Marktil, kus oli kahe bigband-orkestri bättel ja seejärel oli omamoodi linnaekskursioon. Ehk et jah, otsisime Manneken Pis-i üles ning kuna keegi ei osanud enam kuskilepoole liikuda, läksime põhimõtteliselt umbes kohe Grote Marktile tagasi. nojaaa siis. Ja pärast seda oli siis otseloomulikult kohustuslik H&Mituur.
Tagasisõit oli õnneks kõvasti lõbusam ja laulusem, kui sinnaminek, sest nähtavasti ei olnud poisid oma uaaaau, belgia õlu...uaaau-ga eriti tagasi hoidnud. Sattusin Kimiga istuma ja õnneks ka oma klassivenna Mike'i ette, kes küll tavaliselt tundub päris vaikne, aga joogid teevad imet noh ja seega pidas ta hoopis kõige paremaks ideeks terve futsking tee häälitseda ja Kimi tooli edasi-tagasi kõigutada, nii et oli tunne nagu nendel nõmedatel kohvitassikarussellidel, kus alati süda pahaks läheb :) Aga noh, iseenesest oli kõik väga tore ja sain ka Kimilt kinnitust sellele, et turvalisus väljaspool külaelu eriti ei kehti ning et ma küll kunagi üksi öösel Amersfoortist rattaga tagasi sõita ei kavatse. Ehk et ta elab ka mingid kilomeetrid linnast eemal ja küsisin, et kuidas ta tavaliselt koju läheb ning pärast seda, kui ta vastas, et enamjaolt üksi, aga et ega midagi eriti juhtunud ei ole, ainult ühe korra tõugati ta rattalt maha ning järsku tekkis ka mingi marokolastelaadsete ring ta ümber ja et teisel korral peitis ta end põõsastesse ära ja see, kes teda taga ajas, ei leidnud teda üles, ei ole eriti tahtmist nendest pooltunnelitest läbi sõita, mis mu rattateel on.
Jaaa siiiis reedel, 28. septembril, tuli poole kümne ajal Claudia mulle järele ja läksime koos de Haeni, kus, nagu pärast välja tuli, olid ta sõbrad kirikuklubist. Üldse on see, et üllatavalt palju noori on väga usklikud, aga õnneks ei ole nad sellega üldse pealetükkivad ega midagi. Kuigi noh, sellised teated on küll tsutt hirmutavad, kui näiteks Claudia ütles, et kõige rohkem tahaks ta oma elukutseks misjonäritööd Aafrikas. nojaa. Igatahes, Claudia sõbrad olid eriti sõbralikud ja olid isegi pärast mu järele küsinud, et kas mul läheb ikka hästi ja nii. Ja noh, kuna nad käivad vist enam-vähem igal reedel oma seltskonnaga seal, siis on ka nüüd koht, kuhu alati nädalavahetuseti minna saab, ilma et oleks probleeme transpordi ega tagasitulekuajaga ega millegagi :)
Tellimine:
Postitused (Atom)
