Kolmapäeval, kui ma olin just valmistumas suureks kõneluseks enda vahetusvanematega, mainisin lõpuks ometi nagu muuseas Nickyle, et mul ei lähe vahetusemaga just kõige paremini ning et täna ma räägin nendega veidi ning et ühesõnaga kui ma pere vahetama hakkan, võin ma sattuda ka jumal teab kuhu. Lara, kes meie taga kõndis, oli järsku mingi MIDA?! mis MÕTTES sa võib-olla ära kolid?! ning teema jätkus kuni klassi sisenemiseni, millejärel avastasin ma end järsku inimesteringi keskel istuvat, kus kõik järgemööda rääkisid, kuidas neil on kodus vaba tuba ning et kui midagi juhtub, siis ei ole absoluutselt mingi probleem, kui ma nende juurde koliks ning lõpuks jõudsid nad järeldusele, et alati on ka võimalik lihtsalt iga ühe juures nädalakese ööbida. Õhtul saatis Nicky veel sõnumi, soovis julgust ja edu ning ütles, et ta ehmatas mu jutu peale nii ära, aga et ta rääkis oma vanematega ning nad ütlesid, et otseloomulikult võin ma nende juurde kolida, kui ma selle pere juurest ära lähen, järgmisel päeval teatas sedasama ka Lara, ja Ashley käis pidevalt nukralt ringi, rääkides kui halb see ikka on, et järgmisel aastal pole enam koolis ei mind ega Karinit ja et need kolm kuud on ikka liiga-liiga-liiga lühike aeg.
nii et jah, loo DE Moraal oleks siis lõppkokkuvõtteks vist see, et auku kukkudes jookseb redeli järele rohkem inimesi, kui oleks osanud/lootnud oodata ning seeläbi saab ka täiesti selgeks, et lisaks nendele on kodumaal veel viis inimest, kellel pole redeli järele joosta vajagi, vaid kellel on see nii-või-naa minu jaoks alati olemas :)
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
2 kommentaari:
oh mu musirull:*
Just nimelt - musjurulljukene! :))
Postita kommentaar