Millalgi augustis

Millalgi augusti keskel oli päev, kui ma ärkasin ennast natuke sõimates kell kolmveerand neli, sest ma olin lubanud Marchellaga ta isale lilleoksjonile appi minna. Nimelt omavad Marchella vanemad mingi mehega lillepoodi ja kuna sellel "mingil mehel" oli sünnipäev, keeldus mu vahetusvanaisa teda appi võtmast. Kergeks täpsustuseks siis niipalju, et mõiste lillepood on kahjuks või õnneks natuke ekslik väljend. Ehk et kui ma esimest korda sinna läksin, eeldasin ma näha natuke suuremat sorti lilleputkat, kuid selle asemel leidsin ma end vastamisi suure lao ja hooviga, mis olid täis kõike puukingadest ja kujukestest kalade ja põõsasteni. Igatahes, lilleoksjon ei olnud mingi lihtne üritus, vaid oksjon sadade tuhandete lillede jaoks. Kohale jõudes pidas Marchella vajalikuks ka mainida, et see, et me kahe naisena seal oleme, pole just kuigi tavaline nähtus, sest lillendus on täielik meestebisnes. Naersin natuke omaette, kuid oksjonisaali jõudes selgus, et täpselt nii ongi, sest see oli täis ruudulistes triiksärkides mehi, kes närviliselt laual olevaid nuppe toksisid, et õigel ajal õiget oksjonipidajat kuulata, piisavalt panustada ning seeläbi omale a la just need kõige paremad roosid ja begooniad saada. Iseenesest oli päris naljakas, sest mõned olid natuke rohkem närvis kui teised ja lõpetasid oma lauda tagudes nii, et kogu rida vappus. Asja tõsisusest aru saamiseks piisas aga tegelikult ka lihtsalt ettekandjale otsa vaatamisest, sest suure juustusaiadejagamise tõttu oli ta must silmameik triipudena mööda nägu laiali ja ta nägi välja, nagu ta kukuks suurest väsimusest kohe sinnasamma pikali. Igatahes, vahetusvanaisa võttis asja eriti tšillilt ning seetõttu polnud eriti raske pärast uskuda ta väidet, et ega ta eriti midagi ei ostnud. hm, NOT. Ehk et kui me olime Marchellaga rõõmsalt viis käru(võimisiganesseekaoli)täit lilli autosse tõstnud, teatas ta, et kõik tuleb välja võtta ja ümber paigutada, sest lilli on natuke rohkem. KAKS KORDA rohkem nimelt. Ühesõnaga oli ta omadega natuke hoogu sattunud ning alles siis, kui talle kodust helistati, et mis tal arus on, mõistnud, et nüüd sai vist küll tõesti natuke liiga palju. Nii et jah, paari käru kiire täitmine muutus hoopis paaritunniseks lillede ümbertõstmiseks.

Mingi teine kord augusti keskpaigas käisime perega Amsterdamis ja sealt edasi veel Volendamis, Edamis ja siis mingil poolsaarel, kus kõik majad on tumerohelise ja valge triibulised ja mille elanikud on endas täiesti kindlad, et tegu ei ole mitte poolsaare, vaid saarega. Volendamis tutvusin ma ka fännikultuuriga Hollandi moodi ehk et niipea, kui me kohale olime jõudnud, teatas Marchella, et me peame kindlasti ka Jan Smiti poest läbi käima. Ja nähtavasti ongi see pood Volendami põhihitt, sest seal on vist igalt poolt võimalik saada kaarti, mille abil sinna jõuda. Ehk et jah, kogu pood oli täis Jan Smiti nimelist nänni ja Jan Smiti nimelisi riideid ja Jan Smiti nimelist KÕIKE. Taustaks mängisid muidugi ta parimad palad, seinad olid täis T-särke kirjadega "Mrs. Jan Smit" ja väljudes said Femke ja Thijn omale Jan Smiti võtmehoidjad ja autogrammidega pildid. vägev noh.

Ja siis millalgi augusti lõpupoole oli kord, kui vahetusvanemad võtsid lõpuks naabri "ja te PEATE mariliisile hoevelakeni metsasid näitama!!" kuulda. Hoevelakeni mets on nimelt umbes paari ruutkilomeetri suurune ja näeb välja nagu metsikumad alad mõnes Eesti pargis. Femke ja Thijn korjasid tammetõrusid ja seega ma küsisin, et kas neil kastaneid ka on, mille peale Marchella rääkis õhinaga, kuidas neil on neid kogu küla peale kokku neli ja igal aastal, kui need valmis saavad, jookseb kogu küla oma lastega nende peale tormi.