oufakk, mehed, mulle kirjutati laul just

we're just [two] opgefocked lost souls, jaa hè

kut uitwisselingjaar, ik zou het nooit-nooit-nooit doen

just another one of those glory da-ays ehk 15,6 miljoni (+2) kotiga YESile

Kolmapäeval, kui ma olin just valmistumas suureks kõneluseks enda vahetusvanematega, mainisin lõpuks ometi nagu muuseas Nickyle, et mul ei lähe vahetusemaga just kõige paremini ning et täna ma räägin nendega veidi ning et ühesõnaga kui ma pere vahetama hakkan, võin ma sattuda ka jumal teab kuhu. Lara, kes meie taga kõndis, oli järsku mingi MIDA?! mis MÕTTES sa võib-olla ära kolid?! ning teema jätkus kuni klassi sisenemiseni, millejärel avastasin ma end järsku inimesteringi keskel istuvat, kus kõik järgemööda rääkisid, kuidas neil on kodus vaba tuba ning et kui midagi juhtub, siis ei ole absoluutselt mingi probleem, kui ma nende juurde koliks ning lõpuks jõudsid nad järeldusele, et alati on ka võimalik lihtsalt iga ühe juures nädalakese ööbida. Õhtul saatis Nicky veel sõnumi, soovis julgust ja edu ning ütles, et ta ehmatas mu jutu peale nii ära, aga et ta rääkis oma vanematega ning nad ütlesid, et otseloomulikult võin ma nende juurde kolida, kui ma selle pere juurest ära lähen, järgmisel päeval teatas sedasama ka Lara, ja Ashley käis pidevalt nukralt ringi, rääkides kui halb see ikka on, et järgmisel aastal pole enam koolis ei mind ega Karinit ja et need kolm kuud on ikka liiga-liiga-liiga lühike aeg.

nii et jah, loo DE Moraal oleks siis lõppkokkuvõtteks vist see, et auku kukkudes jookseb redeli järele rohkem inimesi, kui oleks osanud/lootnud oodata ning seeläbi saab ka täiesti selgeks, et lisaks nendele on kodumaal veel viis inimest, kellel pole redeli järele joosta vajagi, vaid kellel on see nii-või-naa minu jaoks alati olemas :)

kevad j6udis koju (ja ta kodu on k8ll siin, jah) ehk kutweer number sada

Amersfoorti edasi-tagasi s6itmised on alati kas t2ielik huumor v6i tekivatad tunde, nagu tahaks kedagi oma rattaga visata.
Iseenesest on n88d tee8mbrus eriti ilus ehk siin kasvavad sarnaselt eesti v6ililledele nartsissid ja krookused igalpool suvaliselt. Ilm on ka vahelduva eduga v2ga hea ehk vaheaja alguses k2isin enamjaolt isegi mere 22res olles pusata ringi. Mina see suurim naiivitar m6tlesin muidugi, et issand kui tore, siin ongi pikk kevad ning l6puks ometi on see alanud, mist6ttu otsustasin kooli alates ka kohe ikka kleidilaadse asja selga panna ning hakata nautima aega, kus ei ole konstantselt mingit jura maas. Hommikul aknast v2lja vaadates oligi 6nneks t2ielik ilus kevadilm ehk p2ike paistis ja tundus olevat piisavalt soe ja nii. aaga noh, teada-tuntud vanas6na, et ega loodus kuskile t8hja kohta ei j2ta, sai taaskord t6tt n2ha ning seega sel hetkel, kui ma olin ratta selga istunud ning j6udnud umbes-t2pselt k8mme meetrit s6ita, tuli suur tuul ning peaaegu selgest taevast, SELGEST TAEVAST, hakkas umbes poolesentimeetrise l2bim66duga j22t8kke alla kukkuma. Asi l6ppes l2bim2rjana ning niiiiiv2ga valu tegevate k2te ja n2oga, sest terve aja oli selline tunne, nagu keegi oleks taevast t8nnit2ie sukan6elu nalja p2rast alla visanud. Rahet sajabki siin n88d umbes kogu aeg, mist6ttu eile oli maa valge ning seega doeeiii 6hemad pusad ja poolalastus, eks.
8leeile Dewyga koju s6ites sain teada ka siinse kevade omap2ra number KAKS! ehk minu suurep2rased lootused seoses hommikuse vastutuulega (mist6ttu loogiliselt v6ttes peaks tagasi s6ites olema vastupidi, eks) ei l2he ka l2bi, sest kevadel p88rab tuul end siin mingil ajal p2eva jooksul ringi. Niiii et on v6imalus kas mitte v2ndata, kuid sellegipoolest liikuda edasi linnutiivul, v6i pigem umbes k6ndida, ratas k6rval. Nii et meile siis see teine variant, jahait2h.

Muidu aga on v2hemalt see tore, et kevad toob kaasa ka igasuguseid h2id ja paremaid s8ndmusi ja t2htp2evi, mist6ttu eile teatas Marchella mulle, et kuller t6i lillekimbu ning kuna nad ei saa aru, mis seal kaardil kirjas on, siis on see arvatavasti mulle. Tuli aga v2lja, et see oli hoopis meile m6lemale ning 8hes6naga oli mu k6igeparemIsa meile naistep2eva6nnitlusi saatnud :)

tiptoe through our shiny city with our diamond slippers on

Kaks kuud on vist tõesti tsutt liiga palju, nii et ühesõnaga siis vahepeal olid ajad, kus jäin rõõmsalt paar korda hollandi keele tundi hiljaks, mistõttu olin sunnitud pärast tunde kahekümneks minutiks kooli koristama jääma ning kuna midagi muud parasjagu teha ei olnud, pidin üksi õues mingi analoogse asjaga maaslamavat prahti kilekottidesse koguma. Vähemalt oli endal huumor ning sain seda pakkuda ka suitsunurgas viibivatele, sest nagu kogemus on näidanud, võib mõne asja nende tangide vahele saamine üpris trikk olevat, mistõttu läks pastakate ja muu sarnase peale palju aega ja pusimist. Siiis suutsin veel ükspäev kasutada oma suurepäraseid ümberveenmisoskusi ning käisime uue perioodi puhul hoopis Hoevelakenis pannkooke söömas, kust lahkusime valusate kõhulihastega ning uute huvitavate teadmistega Lara tegelikust elevandisusest hehe. Karseboomis ja Rumoursis oleme ka käinud ning siis kogesin ka esimest korda, KUI hilja siin ikka kõik asjad algavad ehk olime poole ühteistkümne ajal Karseboomis niisama head aega veetmas, kuna ma väga hilja ei tahtnud üksi linna sõita, ning see niisama hea aja veetmine kestis kella veerand üheni, sest sinnamaani oli seal peale meie umbestäpselt kaheksa inimest. Nojaa, otsustasime siis, et lähme vaatame, kus siis kõik on ning seega veetsime veidi aega Rumoursis, ning kui kella ühe ajal tagasi tulime, oli Karseboom järsku nii puupüsti rahvast täis, et ei olnud õieti võimalik liikudagi.

Vahepeal oli ka Agnese juures ouderavond ehk kõik meie piirkonna vanemad said tema juures kokku, et taaskord rääkida kõikidest nendest vigadest, mis nende vahetusõpilastel on ning sisendada igaühesse rahulolematust ja kibestumust. Sellepärast oli natuke hirm küll sees, aga vähemalt läks seekord Ronald kaasa ning tagasitulles olid nad hoopis mõlemad heas tujus ning rääkisid, et Agnes oli niisugune nagu alati, aga vähemalt olid seal ka Tienneke ja ta mees, kes tegi kogu aeg Agnesele iroonilisi märkusi á la "mis mid-year, mid-year?! ma arvasin, et me pidime nüüd ainult hollandi keeles rääkima. ma küll ei saa aru, mida see mid-year nüüd hollandi keeles siis tähendama peaks.", ning Egle uus vahetusisa, kes oli sisse astunud, pisike märkmik käes, ning asunud kohe kõigile küsimusi esitama ning statistikat valmistama. Vähemalt said kõigi minu piirkonnaomade draamad ka teise poole ehk ei saanud enam kuulda ainult Agnese vingumist ning ähvardusi Egle suunas, et kui tal oma uue (teise siis, mitte kaheteistkümnenda, nagu võiks sellest arvata) perega ka puitu läheb, siis on arvatavasti ka tagasiminek, sest see on ta viimane võimalus, vaid ka ta uue vahetuisa arvamust, kes kiitis Eglet ja ta suhtumist taevani umbes.

Igatahes, 26ndal jaanuaril toimuski see paljuräägitud YFU mid-year. YFU tegi muidugi endale omast säästupoliitikat ning tavapärase kahepäevase kokkusaamise asemel, kestis see ainult ühe, sest yfu nl –il on juubeliaasta ning neil on ju muidugi vaja natuke raha kokku hoida selleks ajaks, kui meie siit juba lahkunud oleme. Igatahes, tegime alguses gruppides mingeid asju ja nii, mille kõrgpunktiks oli siis see, kui iga viisik pidi Hollandi veidruste kohta esitluse tegema. Kreatiivsusest jäi seekord natuke puudu, kuid vähemalt sai enne kuulata Henningu üliilusasti mängitud “Mad Life”-i ning Joa ei saanud teisiti, kui pidi ikka tamburiini ka lavale kaasa vedama. Ja traditsiooniline Sinterklaasimaskinali tuli ka ikka ära õnneks. Seejärel saime natuke süüa (ehk ühesõnaga Freddyga hagelslagi suhu kallutada), vaadata, mille kõigeni võivad viia roosad vaniljesigaretid ning niisama veel juttu rääkida. Muidu toimuski suhtlus enamjaolt juba hollandi keeles ning päeva suurimaks üllatajaks oli kindlasti üks jaapani tüdruk, kes rääkis keelt paremini kui pooled meist kokku. Mingi hetk läksime ka lubatud jalutuskäigule, mis kahjuks polnud mingi lihtne promeneerimine (kui selline sõna eksisteerib), vaid tõsine matk läbi METSA. Ehk et esimest korda siinoleku ajal nägin puude kogumit, mida tõesti metsaks võis nimetada. Varsti hakkas paistma ka hiiglaslik järv, mis lähemale jõudes osutus hoopis täielikuks oaasiks suurtes kogustes liivaga. Ürituse sisse oli planeeritud ka õhtusöök ning teades yfu maailma suurimat kokkuhoidlikkust, ei osanud sealt eriti muud oodata, kui tavalist sööklatoitu a la kolm kartulit ja veidi veel midagi. AGA! pärast pooleteisttunnist ringiekslemist (ehk tuli välja, et ees kaardigakõndijatel polnudki siiski nii palju aimu, kuhu me minema peame) jõudsime hoopis restorani, kus pakutigi täielikku restoranitoitu (ehk see kolm kartulit ja veel midagi läks tegelikult küll täppi, aga sellegipoolest!!) ja nii. Ja seejärel Opposites mängima ning minema. Plaan oli minna veel Utrechtisse edasi, aga mu vahetusisa parima loogika tõttu ei osutunud see minu jaoks siiski parimaks ideeks ning seetõttu jäidki Kuba, Märteni ja Agustini seiklused kogemata hehe. Sophia pidi samuti Amersfoorti tulema ning Freddy otsustas ka, et väike ots bussiga on gezelliger ning seetõttu sai minu “olen varsti kodus”-lubadusest mitte nii väga varsti, sest jäime veel Freddyga natuke sooje jooke jooma ning the Nationali “Fake Empire”-si saatel vaatama, kuidas elu ONGI nagu filmis, samal ajal kui meie selja taga rongijaama ees politseibrigaad marokolasi vahistas.

achttien-schmachttien ja kaheksa kraadi

Sünnipäev läks nii, et esimest korda elus oligi päriselt sünniPÄEV, mitte sünnipäevahommik pärast mida läheb asi jõuludeks ära ning kui õhtul enda uskumatult suurest tähtsusest kõiki teavitada, ei huvita see enam kedagi (mitte, et mul midagi selle vastu oleks, eks:D). Hommikul sunniti mind valjuhäälse lang zal zij leven -iga pool seitse üles ärkama, sest nii Ronald kui ka Marchella pidid tööle minema. Kingitustekuhi oligi täitsa KUHI, millele lisandus päeva jooksul mulle üllatuseks veel niiii palju asju kõigi naabrite poolt ja nii. Igatahes, sõime hommikust ning seejärel läksid siblingud Ronaldiga kaasa, et ma saaks rõõmsalt edasi magada. Otsustasin aga, et hakkan hoopis Shreki vaatama, mis aga pärast viit minutit rõõmsalt unenäoks moondus. Olin jõudnud umbes-täpselt pool tundi magada, kui helises telefon ning sain lauluga-ülesäratuse number kaks ehk helistas mu pärispere. Olin nendega mõned minutit rääkinud, kui järsku ilmus mu tuppa Ronald hiiiiiigelsuure lillebuketiga, mille peale siis, kui ma oma kõnevõime tagasi sain, ütles isa kavalalt, et "siis läkski ajastus õnneks täppi".
Mingil hetkel saabus Nicky ka ning tegelikult oligi terve päev maja traditsiooniliselt rahvast täis. Õhtul jagasime veel paar kingitust ära ning kell 10 või 11 (vms) läksime jõuluõhtu puhul kirikusse ka. Ja järgmisel päeval olime hommikust õhtuni Marchella vanemate juures kõike liiga palju söömas.

Neljapäeval oli Tomil sünnipäev, mistõttu oli mul järjekordne võimalus minna maailma kõige suurepärasemasse kohta peole ehk pärast pooleteistminutilist kõndimist oma peaaegu paralleeltänavasse olingi kohal. Tantsida sai nii, et ükshetk lõpetasime Tomiga põrandal ning ühesõnaga möödus üldse kogu üritus väga lõbusalt noh.

Reedel oli lõpuks täielik jõuluvaheajapäev ehk veetsime terve päeva Marchellaga jõulufilme vaadates. Ja laupäeval käisime Nickyga linnas, kus nägin esimest korda ka kõik ülejäänud kuulsad pubid peale Karseboomi ära.

Oudenieuw läks nii, et isegi 31se hommikuni mõtlesin, et võibolla siiski lähen öösel korraks de Haenist läbi, kuid viitsimist oli natuke vähem, kui oleks võinud ning seega mööduski see vaid koos oma tänavaomadega. Hommikupoole käisime veel vahetusvanematega Ronaldi sõbrade juures kurje vaime ära ajamas ehk iga kord oli tunne, et kui nii edasi läheb, siis tervete trummikiledega küll uude aastasse ei astu.
Õhtuks oli tellitud suur tünn, mille sisse tehti lõke, et kõik saaks rõõmsalt väljas uut aastat vastu võtta ning kuuris oli juba pikka aega ootamas kast ilutulestikuga. Sellega ongi siin nii, et alates 29ndast (vist) oli lubatud ilutulestikku lasta, mistõttu võis alates sellest päevast magamisele kriipsu peale tõmmata, sest kõik olid nähtavasti tonnide viisi rakette ostnud, sest paugutamine käis teise jaanuarini umbes ööpäevläbi. Nagu irooniana oli 31sel aga selline udu, et midagi õieti ei näinudki ehk oli tunne, nagu oleks sõjas, sest kogu ilu oli kadunud, aga paugutamist oli topelt. Siit sai alguse ka minu hirm ilutulestiku ees, mille kõrghetkeks oli see, kui üks naaber viskas suvaliselt mingeid põlevaid liblika-laadseid asju ringi ning üks mulle juustesse lendas, mille ma enda arvates kiiresti ära kustutasin, kuid paari sekundi pärast vaatas mu kõrvalseisja mind järsku siukse näoga, nagu mul oleks umbes pool pead puudu. Aga noh, läks siiski hästi vähemalt. Kuna kõigil noortel on siin umbes 22-aastaselt juba lapsed, oligi pidu umbes kella kolmeks läbi. Marchella jäi aga veel tünni ümber, et oodata, kuni tuli ära kustub ning seega jäimegi kahekesi umbes kella viieni lõket vaatama ning Nick en Simonit kuulama. Kell kolmveerand seitse oli aga aeg taas üles ärgata, sest oli esimene jaanuar ning seega läksime kohustuslikult Nicky, Märteni, Agustini ja poolapoistega Põhjamerre ujuma. Liiv ja õhk olid õnneks külmemad kui vesi ning seetõttu oli sisse hüpates isegi päris soe, millele aga pani punkti kahjuks reaalsuse kohale jõudmine ehk et oleks tahtnud kauemgi ujuda, aga mõte sellest, et kunagi võiks lapsi ka saada, sundis siiski välja jooksma, et Agustinilt ruttu soe rätik saada. Ainus probleem oli see, et... Agustin oli kadunud. mistõttu olime sunnitud veel kümme minutit poolalasti jääkülma liiva peal seisma, teda natuke valjuhäälselt kiruma ning seega ka hiljem topeltkoguses soojendavaid jooke valima.

en jij, Mevrouw, TOT ZIENS!

Kaheksandal novembril oli Agustini sunnip2ev ning seetottu oligi Margaritaga plaan nadalavahetuseks Bodegravenisse minna. Kahjuks aga oli minu ja M2rteni vaheline infovahetus taaskord oma koige paremas olekus ning seega l2ks hoopis nii, et kulalised kaisid vaheldumisi ehk kogu ulejaanud pisike seltskond saabus t2nu Francesca vihjetele Margarita ebasümpaatsuse kohta alles laupaeval. Igatahes, k2isime uurisime Goudaelu ning vaatasime sünnipaevapl2ristaja saatel, kuidas Agustinil 19nes eluaasta kukkus. Meneer Samueli, kes kahe n2dala p2rast veidikeseks ajaks Belgiasse tagasi l2ks, et sealt j2lle edasi USAsse s6ita, n2gime ka.
J2rgmise p2eva niiv6rd-kuiv6rd varahommikul saabuski Margarita ka. Plaanis oli 6htuni natuke aega surnuks lüüa, mist6ttu ostsime videolaenutusest Spetsiaalselt Puhastatud Borati ning t2nu selle vene keelele ja nii oligi üle pika aja terve paev siuke tunne, et teretere idablokk, siin me oleme j2lle.

J2rgmise n2dala laup2eval oli Hoevelakeni j6ulukontsert, mis iseenesest oli eritieriti armas, sest k6igile jagati alguses laululehed k2tte ning kui ühislauluosad olid, siis k6ik LAULSIDKI KAASA, mitte ei ümisenud omale vaikselt habemesse. Esimest korda tuli ka t6eline j6ulutunne peale, sest sain valju h22lega kaasa üürata L22ne-Euroopa populaarsemaid j6ululaule ning meenusid kohe need kooli k6igeilusamad Kaarli kiriku jumalateenistused. Muidu aga pidin kahjuks t6dema, et eestlased on ikka taielik laulurahvas vist ning julge pealehakkamine ei ole ikka küll eriti pool v6itu, sest vahepeal oli valesid noote nii palju, et hakkas endalgi piinlik. Ja noh, arvatavasti on asi lihtsalt selles, et ma oman inglih22lega s6brannat, aga p2rast oli küll v2ga kehv oma kogemusi vahetada, kui osad olid umbes poolnutmas mingite laulude ilu peale. nojaa.

P2rast mu vahetust2di sünnip2eva ja mu v6rkpalliklubi J6ulumütsiturniiri tuli teisip2ev, mille v6ib teiste s6nadega ümber nimetada Draama a la YFU -ks. Ehk et p2ev otsa sai kodus kuulda ainult s6napaari uaiefjuu fakjuu ning Marchella oli p2rast pikki yfuomadega vestlemist sigan2rvis. jaaa tulemusteta kahjuks. Aga noh, v2hemalt sai siis teada, et kahjuks ei ole ma siia tulnud mingi inimliku organisatsiooniga, vaid hoopis s6jav2e eel6ppustesse, sest selgus, et kahjuks ei v6i ma YFU nl-i poolt p6him6tteliselt absoluutselt mitte midagi teha ning sellele lisaks ka see, et kui ma n2iteks kedagi eestist n2ha tahaks (isegi lennujaamas paariks tunniks), siis tsautsau ja s6ida aga nendega eestisse tagasi.
AGA SIIS (!!!) kolmap2eval oli l6puks ometi see suursuursuur p2ev, kui mu k6igelemmikum vanim 6de sai lapse :)

Neljap2eval oli kooli gaalaball. Try before you die ning seega hoolimata sellest, et sinna umbes mitte keegi ei plaaninud minna, suutsin ma selle siiski Ashleyga kokku leppida. Pidu oli ülem- ja alamastmele m6lemale, mist6ttu muidugi traditsiooniliselt oli seal viimaseid umbes neli korda rohkem. Aga noh, see meid ei heidutanud ning seega saime terve 6htu l2bi tantsida ning oma ilusates kleitides ringi kepsutada (kuigi kepsutamine osutus tegelikult kahjuks p2rast paari tundi p6rgulikult valuliseks). Pidu oli nagu siinsed peod ikka, mist6ttu ei suudetud ka hoolimata ürituse pidulikust mainest (olgugi, et osad olid tulnud oma k6igeilusamates teksastes) p6hijoogiks midagi muud 6lu asemele valida. Seet6ttu oligi jumala veider vaadata k6iki konkreetselt ballikleitides umbes 6luvuntsidega ringi liikumas. Muidu aga sai tantsida konkreetselt nõrkemiseni (nii et tänkgaad, et siin rattaliiklus on, sest isegi rattaparklast kunstiklassi jõuluüritusele kõndimine oli täiesti valulik. hommikul oma kõrgest voodist allaronimisest rääkimata) ja olla umbes maailma kõige suurima armukuusnurga parim pealtvaataja. See oli ka täielik uute (või lihtsalt paremate) tutvuste õhtu ehk kõigele lisaks sain ka kommentaare a la "see on niiii tore, et sa nüüd hollandi keeles räägid, sest nüüd ma julgen sinuga lõpuks ometi suhelda, kuna ma kartsin enne nii väga inglise keelt kasutada", nii et ühesõnaga greitsaksess igatepidi :)

Reedel oli koolis mingi jõuluüritus ning õhtul oli minek Deventeri, kus oli Athi ärasaatmispidu. Kohale j6udsime muidugi traditsiooniliselt hiljem, kui tegelikult plaanis oli, mist6ttu pidime natuke sealses rongijaamas ootama. AGA nagu v2lja tuli, siis ei olnudki see tegelikult üldse nii halb variant, sest kogu maa oli valge ning taevast sadas pisikesi j22tükke alla ahhoooi!
Igatahes, asi toimus Athi rugbyklubis, mist6ttu oli meil ka suurep2rane v6imalus vahepeal tema meeskonnakaaslaste vahelist stripp-pokkerit j2lgida, mis t6estas taaskord, et siinsetele inimestele pole alastus absoluutselt v66ras m6iste. aaga igatahes seej2rel oli enamustel plaan linna edasi minna. mul ja laural ei olnud selleks just k6ige suurem tuju, mist6ttu j2ime Athi juurde natuke teed jooma ning maailma asjade üle arutama. Paari tunni vms p2rast saabusid ka k6ik teised, kes olid enamjaolt end juba natuke l6busamasse tujju suutnud viia, tagasi. J2ime veel Freddy s6bra Gulliveri ja Athiga natukeseks ajaks alla juttu r22kima, kus tuli ka selle oufakk-ei-n2egi-enam-arvatavasti-p2rast-seda-aastat-ühtegi-siinset-s6pra-enam-kunagi-tunde k6rghetk ka 2ra, kuni j2rsku tuli m6te vaadata, mis kell on, ning avastasime, et oiiin2ed, natuke aega ei olnudki vist siiski nii natuke, sest kell oli veidi üle poole viie. Kuna j2rgmisel p2eval oli tegelikult vaja kell kaheksa vms Schipholis olla, et M2rteni emale vastu minna, siis tundus k6ige parem idee olevat magamaminemine, aaaga kus sa sellega, sest nagu v2lja tuli, k2is ülakorrusel üritus veel t2ie hooga edasi. Seega saimegi v2hemalt tunda natuke idabloki sarnasusi, kuulata magama(mitte)j22miseks kid locot ning arutleda, kas m6ned 2rkavad üldse kunagi üles v6i siiski mitte. Igatahes, enne kui arugi saime, oli kell juba kaheksa ning kella seitsmene rong oli kahjuks l2inud. Aaaga noh, uus rong uus v6imalus ning seega j6udsime siiski ükshetk (mis oli küll kahjuks ligi kaks tundi planeeritust hiljem) Schipholi ka. Tuli v2lja, et umbes 30 kohukest t2hendabki konkreetselt KOLMEKüMMEND kohukest ning l6puks ometi sai ka korralikke piparkooke süüa lisakas k6igele muule heale ja paremale :)