Ik vroeg een zeeman aan de ree...!

Vahepeal niipalju, et

1. septembril oli Dorpsdag ehk Hoevelakeni külapäev ja seda sõna otseses mõttes koos karussellide ja suhkruvati ja suuuurtes kogustes õluga (ehk et seda sai osta väikse piletiga, mida müüdi kümnekaupa, ja tundus, et nende kõigi ära kasutamine polnud vist kellelegi probleemiks). Hommikupoole polnud mul seal väga midagi teha, mistõttu pärast paaritunnist olemist läksin kella viie ajal pooleteist tunniks koju. Jaaaa tagasitulles olid lood juba natuke teised, sest selle ajaga oli olemine kõigil päris palju lõbusamaks läinud ehk et Marchella oli veel rohkem tantsuhoos kui varem ja Ronald veetis peaesineja (les carvados või desperados või midagi sarnast) karaokepauside ajal aega mulle kõiki neid laule valjuhäälselt kõrva esitades. Aga jah, eriti tore oli näha, kuidas nii paljud inimesed nii erinevatest vanusegruppidest olid koos ja kõigil oli väga hea olla. Ja see ei olnud üldse mingi jaanipäeva külasimmani taoline hea-olla, vaid seda oli tõesti näha, kuidas kõik seda pidu täielikult nautisid. Seega polnud ka ime, et kella kaheteistkümne ajal olin ma koos Jordi ja ta sõpradega esiridades kõiki laule kaasa üürgamas ja hollandi süldilaulude ajal Jordiga midagi väga kiire valsi sarnast tantsimas (pildi peal on Marchella lava kõrval punases ja mina all vasakul nurgas). Nii et jah, see kõik oli tõesti eritieriti tore ja see õhkkond oli midagi sellist, mida varem polegi kogenud. (ja ma ei suuda siinkohal mainimata jätta, et ema, ma mõtlesin seal pidevalt, et sulle meeldiks see üritus raudselt vägaväga) (Ja kõigele lisaks sai üllataval kombel Marchella jälle kõiki ninapidi veetud. Ja nii on igal aastal, nagu välja tuli.)


8. septembril oli Marchella sünnipäev, mida kahjuks eriti tähistada ei tohtinud, sest nagu välja tuli, vihkab ta seda. Muidu poleks hullu midagi, aga kuna ta on abiellunud sellisesse perre nagu van de Poll, tähendab see seda, et kõik Ronaldi kaheksa õde ja vend ja vanemad eeldavad, et kui ta neile ei helista, siis on pidu ja seega on kogu maja pidevalt rahvast täis ja korrast ära. Õnneks aga polnud hullu midagi, sest ainult rahumeelsed naabrid käisid külas ja õhtul läksime veidikeseks Ronaldi õe juurde, kes elab paar tänavat edasi, et tema mehe, Marki ja Tomi sünnipäevi tähistada.
Sama päeva hommikul sain ka teada, mida tähendab siinne laat. Ehk et igal aastal korraldab kirik laada, kus kõik on sigaodav, mistõttu pidavat seal kell üheksa, kui see avatakse, täielik hullumaja olema, sest kõik marokolased ja teised jooksevad parimate kaupade peale tormi (sõna otseses mõttes). Ja noh, parimaid kaupu polnud just eriti raske leida, sest seal oli kõike, konkreetselt KÕIKE, alates vanadest muusikakeskustest ja kanada kellukestest, lõpetades miniorelite ja klavessiinidega.