Holland

2008-08-02T22:40:00.001+02:00

oufakk, mehed, mulle kirjutati laul just

2008-06-22T22:47:00.005+02:00

we're just [two] opgefocked lost souls, jaa hè

kut uitwisselingjaar, ik zou het nooit-nooit-nooit doen

just another one of those glory da-ays ehk 15,6 miljoni (+2) kotiga YESile

2008-04-05T16:16:00.003+02:00

Kolmapäeval, kui ma olin just valmistumas suureks kõneluseks enda vahetusvanematega, mainisin lõpuks ometi nagu muuseas Nickyle, et mul ei lähe vahetusemaga just kõige paremini ning et täna ma räägin nendega veidi ning et ühesõnaga kui ma pere vahetama hakkan, võin ma sattuda ka jumal teab kuhu. Lara, kes meie taga kõndis, oli järsku mingi MIDA?! mis MÕTTES sa võib-olla ära kolid?! ning teema jätkus kuni klassi sisenemiseni, millejärel avastasin ma end järsku inimesteringi keskel istuvat, kus kõik järgemööda rääkisid, kuidas neil on kodus vaba tuba ning et kui midagi juhtub, siis ei ole absoluutselt mingi probleem, kui ma nende juurde koliks ning lõpuks jõudsid nad järeldusele, et alati on ka võimalik lihtsalt iga ühe juures nädalakese ööbida. Õhtul saatis Nicky veel sõnumi, soovis julgust ja edu ning ütles, et ta ehmatas mu jutu peale nii ära, aga et ta rääkis oma vanematega ning nad ütlesid, et otseloomulikult võin ma nende juurde kolida, kui ma selle pere juurest ära lähen, järgmisel päeval teatas sedasama ka Lara, ja Ashley käis pidevalt nukralt ringi, rääkides kui halb see ikka on, et järgmisel aastal pole enam koolis ei mind ega Karinit ja et need kolm kuud on ikka liiga-liiga-liiga lühike aeg.

nii et jah, loo DE Moraal oleks siis lõppkokkuvõtteks vist see, et auku kukkudes jookseb redeli järele rohkem inimesi, kui oleks osanud/lootnud oodata ning seeläbi saab ka täiesti selgeks, et lisaks nendele on kodumaal veel viis inimest, kellel pole redeli järele joosta vajagi, vaid kellel on see nii-või-naa minu jaoks alati olemas :)

kevad j6udis koju (ja ta kodu on k8ll siin, jah) ehk kutweer number sada

2008-03-06T13:40:00.004+01:00

Amersfoorti edasi-tagasi s6itmised on alati kas t2ielik huumor v6i tekivatad tunde, nagu tahaks kedagi oma rattaga visata.
Iseenesest on n88d tee8mbrus eriti ilus ehk siin kasvavad sarnaselt eesti v6ililledele nartsissid ja krookused igalpool suvaliselt. Ilm on ka vahelduva eduga v2ga hea ehk vaheaja alguses k2isin enamjaolt isegi mere 22res olles pusata ringi. Mina see suurim naiivitar m6tlesin muidugi, et issand kui tore, siin ongi pikk kevad ning l6puks ometi on see alanud, mist6ttu otsustasin kooli alates ka kohe ikka kleidilaadse asja selga panna ning hakata nautima aega, kus ei ole konstantselt mingit jura maas. Hommikul aknast v2lja vaadates oligi 6nneks t2ielik ilus kevadilm ehk p2ike paistis ja tundus olevat piisavalt soe ja nii. aaga noh, teada-tuntud vanas6na, et ega loodus kuskile t8hja kohta ei j2ta, sai taaskord t6tt n2ha ning seega sel hetkel, kui ma olin ratta selga istunud ning j6udnud umbes-t2pselt k8mme meetrit s6ita, tuli suur tuul ning peaaegu selgest taevast, SELGEST TAEVAST, hakkas umbes poolesentimeetrise l2bim66duga j22t8kke alla kukkuma. Asi l6ppes l2bim2rjana ning niiiiiv2ga valu tegevate k2te ja n2oga, sest terve aja oli selline tunne, nagu keegi oleks taevast t8nnit2ie sukan6elu nalja p2rast alla visanud. Rahet sajabki siin n88d umbes kogu aeg, mist6ttu eile oli maa valge ning seega doeeiii 6hemad pusad ja poolalastus, eks.
8leeile Dewyga koju s6ites sain teada ka siinse kevade omap2ra number KAKS! ehk minu suurep2rased lootused seoses hommikuse vastutuulega (mist6ttu loogiliselt v6ttes peaks tagasi s6ites olema vastupidi, eks) ei l2he ka l2bi, sest kevadel p88rab tuul end siin mingil ajal p2eva jooksul ringi. Niiii et on v6imalus kas mitte v2ndata, kuid sellegipoolest liikuda edasi linnutiivul, v6i pigem umbes k6ndida, ratas k6rval. Nii et meile siis see teine variant, jahait2h.

Muidu aga on v2hemalt see tore, et kevad toob kaasa ka igasuguseid h2id ja paremaid s8ndmusi ja t2htp2evi, mist6ttu eile teatas Marchella mulle, et kuller t6i lillekimbu ning kuna nad ei saa aru, mis seal kaardil kirjas on, siis on see arvatavasti mulle. Tuli aga v2lja, et see oli hoopis meile m6lemale ning 8hes6naga oli mu k6igeparemIsa meile naistep2eva6nnitlusi saatnud :)

tiptoe through our shiny city with our diamond slippers on

2008-03-06T12:27:00.002+01:00

Kaks kuud on vist tõesti tsutt liiga palju, nii et ühesõnaga siis vahepeal olid ajad, kus jäin rõõmsalt paar korda hollandi keele tundi hiljaks, mistõttu olin sunnitud pärast tunde kahekümneks minutiks kooli koristama jääma ning kuna midagi muud parasjagu teha ei olnud, pidin üksi õues mingi analoogse asjaga maaslamavat prahti kilekottidesse koguma. Vähemalt oli endal huumor ning sain seda pakkuda ka suitsunurgas viibivatele, sest nagu kogemus on näidanud, võib mõne asja nende tangide vahele saamine üpris trikk olevat, mistõttu läks pastakate ja muu sarnase peale palju aega ja pusimist. Siiis suutsin veel ükspäev kasutada oma suurepäraseid ümberveenmisoskusi ning käisime uue perioodi puhul hoopis Hoevelakenis pannkooke söömas, kust lahkusime valusate kõhulihastega ning uute huvitavate teadmistega Lara tegelikust elevandisusest hehe. Karseboomis ja Rumoursis oleme ka käinud ning siis kogesin ka esimest korda, KUI hilja siin ikka kõik asjad algavad ehk olime poole ühteistkümne ajal Karseboomis niisama head aega veetmas, kuna ma väga hilja ei tahtnud üksi linna sõita, ning see niisama hea aja veetmine kestis kella veerand üheni, sest sinnamaani oli seal peale meie umbestäpselt kaheksa inimest. Nojaa, otsustasime siis, et lähme vaatame, kus siis kõik on ning seega veetsime veidi aega Rumoursis, ning kui kella ühe ajal tagasi tulime, oli Karseboom järsku nii puupüsti rahvast täis, et ei olnud õieti võimalik liikudagi.

Vahepeal oli ka Agnese juures ouderavond ehk kõik meie piirkonna vanemad said tema juures kokku, et taaskord rääkida kõikidest nendest vigadest, mis nende vahetusõpilastel on ning sisendada igaühesse rahulolematust ja kibestumust. Sellepärast oli natuke hirm küll sees, aga vähemalt läks seekord Ronald kaasa ning tagasitulles olid nad hoopis mõlemad heas tujus ning rääkisid, et Agnes oli niisugune nagu alati, aga vähemalt olid seal ka Tienneke ja ta mees, kes tegi kogu aeg Agnesele iroonilisi märkusi á la "mis mid-year, mid-year?! ma arvasin, et me pidime nüüd ainult hollandi keeles rääkima. ma küll ei saa aru, mida see mid-year nüüd hollandi keeles siis tähendama peaks.", ning Egle uus vahetusisa, kes oli sisse astunud, pisike märkmik käes, ning asunud kohe kõigile küsimusi esitama ning statistikat valmistama. Vähemalt said kõigi minu piirkonnaomade draamad ka teise poole ehk ei saanud enam kuulda ainult Agnese vingumist ning ähvardusi Egle suunas, et kui tal oma uue (teise siis, mitte kaheteistkümnenda, nagu võiks sellest arvata) perega ka puitu läheb, siis on arvatavasti ka tagasiminek, sest see on ta viimane võimalus, vaid ka ta uue vahetuisa arvamust, kes kiitis Eglet ja ta suhtumist taevani umbes.

Igatahes, 26ndal jaanuaril toimuski see paljuräägitud YFU mid-year. YFU tegi muidugi endale omast säästupoliitikat ning tavapärase kahepäevase kokkusaamise asemel, kestis see ainult ühe, sest yfu nl –il on juubeliaasta ning neil on ju muidugi vaja natuke raha kokku hoida selleks ajaks, kui meie siit juba lahkunud oleme. Igatahes, tegime alguses gruppides mingeid asju ja nii, mille kõrgpunktiks oli siis see, kui iga viisik pidi Hollandi veidruste kohta esitluse tegema. Kreatiivsusest jäi seekord natuke puudu, kuid vähemalt sai enne kuulata Henningu üliilusasti mängitud “Mad Life”-i ning Joa ei saanud teisiti, kui pidi ikka tamburiini ka lavale kaasa vedama. Ja traditsiooniline Sinterklaasimaskinali tuli ka ikka ära õnneks. Seejärel saime natuke süüa (ehk ühesõnaga Freddyga hagelslagi suhu kallutada), vaadata, mille kõigeni võivad viia roosad vaniljesigaretid ning niisama veel juttu rääkida. Muidu toimuski suhtlus enamjaolt juba hollandi keeles ning päeva suurimaks üllatajaks oli kindlasti üks jaapani tüdruk, kes rääkis keelt paremini kui pooled meist kokku. Mingi hetk läksime ka lubatud jalutuskäigule, mis kahjuks polnud mingi lihtne promeneerimine (kui selline sõna eksisteerib), vaid tõsine matk läbi METSA. Ehk et esimest korda siinoleku ajal nägin puude kogumit, mida tõesti metsaks võis nimetada. Varsti hakkas paistma ka hiiglaslik järv, mis lähemale jõudes osutus hoopis täielikuks oaasiks suurtes kogustes liivaga. Ürituse sisse oli planeeritud ka õhtusöök ning teades yfu maailma suurimat kokkuhoidlikkust, ei osanud sealt eriti muud oodata, kui tavalist sööklatoitu a la kolm kartulit ja veidi veel midagi. AGA! pärast pooleteisttunnist ringiekslemist (ehk tuli välja, et ees kaardigakõndijatel polnudki siiski nii palju aimu, kuhu me minema peame) jõudsime hoopis restorani, kus pakutigi täielikku restoranitoitu (ehk see kolm kartulit ja veel midagi läks tegelikult küll täppi, aga sellegipoolest!!) ja nii. Ja seejärel Opposites mängima ning minema. Plaan oli minna veel Utrechtisse edasi, aga mu vahetusisa parima loogika tõttu ei osutunud see minu jaoks siiski parimaks ideeks ning seetõttu jäidki Kuba, Märteni ja Agustini seiklused kogemata hehe. Sophia pidi samuti Amersfoorti tulema ning Freddy otsustas ka, et väike ots bussiga on gezelliger ning seetõttu sai minu “olen varsti kodus”-lubadusest mitte nii väga varsti, sest jäime veel Freddyga natuke sooje jooke jooma ning the Nationali “Fake Empire”-si saatel vaatama, kuidas elu ONGI nagu filmis, samal ajal kui meie selja taga rongijaama ees politseibrigaad marokolasi vahistas.

achttien-schmachttien ja kaheksa kraadi

2008-02-29T12:49:00.007+01:00

Sünnipäev läks nii, et esimest korda elus oligi päriselt sünniPÄEV, mitte sünnipäevahommik pärast mida läheb asi jõuludeks ära ning kui õhtul enda uskumatult suurest tähtsusest kõiki teavitada, ei huvita see enam kedagi (mitte, et mul midagi selle vastu oleks, eks:D). Hommikul sunniti mind valjuhäälse lang zal zij leven -iga pool seitse üles ärkama, sest nii Ronald kui ka Marchella pidid tööle minema. Kingitustekuhi oligi täitsa KUHI, millele lisandus päeva jooksul mulle üllatuseks veel niiii palju asju kõigi naabrite poolt ja nii. Igatahes, sõime hommikust ning seejärel läksid siblingud Ronaldiga kaasa, et ma saaks rõõmsalt edasi magada. Otsustasin aga, et hakkan hoopis Shreki vaatama, mis aga pärast viit minutit rõõmsalt unenäoks moondus. Olin jõudnud umbes-täpselt pool tundi magada, kui helises telefon ning sain lauluga-ülesäratuse number kaks ehk helistas mu pärispere. Olin nendega mõned minutit rääkinud, kui järsku ilmus mu tuppa Ronald hiiiiiigelsuure lillebuketiga, mille peale siis, kui ma oma kõnevõime tagasi sain, ütles isa kavalalt, et "siis läkski ajastus õnneks täppi".
Mingil hetkel saabus Nicky ka ning tegelikult oligi terve päev maja traditsiooniliselt rahvast täis. Õhtul jagasime veel paar kingitust ära ning kell 10 või 11 (vms) läksime jõuluõhtu puhul kirikusse ka. Ja järgmisel päeval olime hommikust õhtuni Marchella vanemate juures kõike liiga palju söömas.

Neljapäeval oli Tomil sünnipäev, mistõttu oli mul järjekordne võimalus minna maailma kõige suurepärasemasse kohta peole ehk pärast pooleteistminutilist kõndimist oma peaaegu paralleeltänavasse olingi kohal. Tantsida sai nii, et ükshetk lõpetasime Tomiga põrandal ning ühesõnaga möödus üldse kogu üritus väga lõbusalt noh.

Reedel oli lõpuks täielik jõuluvaheajapäev ehk veetsime terve päeva Marchellaga jõulufilme vaadates. Ja laupäeval käisime Nickyga linnas, kus nägin esimest korda ka kõik ülejäänud kuulsad pubid peale Karseboomi ära.

Oudenieuw läks nii, et isegi 31se hommikuni mõtlesin, et võibolla siiski lähen öösel korraks de Haenist läbi, kuid viitsimist oli natuke vähem, kui oleks võinud ning seega mööduski see vaid koos oma tänavaomadega. Hommikupoole käisime veel vahetusvanematega Ronaldi sõbrade juures kurje vaime ära ajamas ehk iga kord oli tunne, et kui nii edasi läheb, siis tervete trummikiledega küll uude aastasse ei astu.
Õhtuks oli tellitud suur tünn, mille sisse tehti lõke, et kõik saaks rõõmsalt väljas uut aastat vastu võtta ning kuuris oli juba pikka aega ootamas kast ilutulestikuga. Sellega ongi siin nii, et alates 29ndast (vist) oli lubatud ilutulestikku lasta, mistõttu võis alates sellest päevast magamisele kriipsu peale tõmmata, sest kõik olid nähtavasti tonnide viisi rakette ostnud, sest paugutamine käis teise jaanuarini umbes ööpäevläbi. Nagu irooniana oli 31sel aga selline udu, et midagi õieti ei näinudki ehk oli tunne, nagu oleks sõjas, sest kogu ilu oli kadunud, aga paugutamist oli topelt. Siit sai alguse ka minu hirm ilutulestiku ees, mille kõrghetkeks oli see, kui üks naaber viskas suvaliselt mingeid põlevaid liblika-laadseid asju ringi ning üks mulle juustesse lendas, mille ma enda arvates kiiresti ära kustutasin, kuid paari sekundi pärast vaatas mu kõrvalseisja mind järsku siukse näoga, nagu mul oleks umbes pool pead puudu. Aga noh, läks siiski hästi vähemalt. Kuna kõigil noortel on siin umbes 22-aastaselt juba lapsed, oligi pidu umbes kella kolmeks läbi. Marchella jäi aga veel tünni ümber, et oodata, kuni tuli ära kustub ning seega jäimegi kahekesi umbes kella viieni lõket vaatama ning Nick en Simonit kuulama. Kell kolmveerand seitse oli aga aeg taas üles ärgata, sest oli esimene jaanuar ning seega läksime kohustuslikult Nicky, Märteni, Agustini ja poolapoistega Põhjamerre ujuma. Liiv ja õhk olid õnneks külmemad kui vesi ning seetõttu oli sisse hüpates isegi päris soe, millele aga pani punkti kahjuks reaalsuse kohale jõudmine ehk et oleks tahtnud kauemgi ujuda, aga mõte sellest, et kunagi võiks lapsi ka saada, sundis siiski välja jooksma, et Agustinilt ruttu soe rätik saada. Ainus probleem oli see, et... Agustin oli kadunud. mistõttu olime sunnitud veel kümme minutit poolalasti jääkülma liiva peal seisma, teda natuke valjuhäälselt kiruma ning seega ka hiljem topeltkoguses soojendavaid jooke valima.

en jij, Mevrouw, TOT ZIENS!

2008-02-07T13:40:00.000+01:00

Kaheksandal novembril oli Agustini sunnip2ev ning seetottu oligi Margaritaga plaan nadalavahetuseks Bodegravenisse minna. Kahjuks aga oli minu ja M2rteni vaheline infovahetus taaskord oma koige paremas olekus ning seega l2ks hoopis nii, et kulalised kaisid vaheldumisi ehk kogu ulejaanud pisike seltskond saabus t2nu Francesca vihjetele Margarita ebasümpaatsuse kohta alles laupaeval. Igatahes, k2isime uurisime Goudaelu ning vaatasime sünnipaevapl2ristaja saatel, kuidas Agustinil 19nes eluaasta kukkus. Meneer Samueli, kes kahe n2dala p2rast veidikeseks ajaks Belgiasse tagasi l2ks, et sealt j2lle edasi USAsse s6ita, n2gime ka.
J2rgmise p2eva niiv6rd-kuiv6rd varahommikul saabuski Margarita ka. Plaanis oli 6htuni natuke aega surnuks lüüa, mist6ttu ostsime videolaenutusest Spetsiaalselt Puhastatud Borati ning t2nu selle vene keelele ja nii oligi üle pika aja terve paev siuke tunne, et teretere idablokk, siin me oleme j2lle.

J2rgmise n2dala laup2eval oli Hoevelakeni j6ulukontsert, mis iseenesest oli eritieriti armas, sest k6igile jagati alguses laululehed k2tte ning kui ühislauluosad olid, siis k6ik LAULSIDKI KAASA, mitte ei ümisenud omale vaikselt habemesse. Esimest korda tuli ka t6eline j6ulutunne peale, sest sain valju h22lega kaasa üürata L22ne-Euroopa populaarsemaid j6ululaule ning meenusid kohe need kooli k6igeilusamad Kaarli kiriku jumalateenistused. Muidu aga pidin kahjuks t6dema, et eestlased on ikka taielik laulurahvas vist ning julge pealehakkamine ei ole ikka küll eriti pool v6itu, sest vahepeal oli valesid noote nii palju, et hakkas endalgi piinlik. Ja noh, arvatavasti on asi lihtsalt selles, et ma oman inglih22lega s6brannat, aga p2rast oli küll v2ga kehv oma kogemusi vahetada, kui osad olid umbes poolnutmas mingite laulude ilu peale. nojaa.

P2rast mu vahetust2di sünnip2eva ja mu v6rkpalliklubi J6ulumütsiturniiri tuli teisip2ev, mille v6ib teiste s6nadega ümber nimetada Draama a la YFU -ks. Ehk et p2ev otsa sai kodus kuulda ainult s6napaari uaiefjuu fakjuu ning Marchella oli p2rast pikki yfuomadega vestlemist sigan2rvis. jaaa tulemusteta kahjuks. Aga noh, v2hemalt sai siis teada, et kahjuks ei ole ma siia tulnud mingi inimliku organisatsiooniga, vaid hoopis s6jav2e eel6ppustesse, sest selgus, et kahjuks ei v6i ma YFU nl-i poolt p6him6tteliselt absoluutselt mitte midagi teha ning sellele lisaks ka see, et kui ma n2iteks kedagi eestist n2ha tahaks (isegi lennujaamas paariks tunniks), siis tsautsau ja s6ida aga nendega eestisse tagasi.
AGA SIIS (!!!) kolmap2eval oli l6puks ometi see suursuursuur p2ev, kui mu k6igelemmikum vanim 6de sai lapse :)

Neljap2eval oli kooli gaalaball. Try before you die ning seega hoolimata sellest, et sinna umbes mitte keegi ei plaaninud minna, suutsin ma selle siiski Ashleyga kokku leppida. Pidu oli ülem- ja alamastmele m6lemale, mist6ttu muidugi traditsiooniliselt oli seal viimaseid umbes neli korda rohkem. Aga noh, see meid ei heidutanud ning seega saime terve 6htu l2bi tantsida ning oma ilusates kleitides ringi kepsutada (kuigi kepsutamine osutus tegelikult kahjuks p2rast paari tundi p6rgulikult valuliseks). Pidu oli nagu siinsed peod ikka, mist6ttu ei suudetud ka hoolimata ürituse pidulikust mainest (olgugi, et osad olid tulnud oma k6igeilusamates teksastes) p6hijoogiks midagi muud 6lu asemele valida. Seet6ttu oligi jumala veider vaadata k6iki konkreetselt ballikleitides umbes 6luvuntsidega ringi liikumas. Muidu aga sai tantsida konkreetselt nõrkemiseni (nii et tänkgaad, et siin rattaliiklus on, sest isegi rattaparklast kunstiklassi jõuluüritusele kõndimine oli täiesti valulik. hommikul oma kõrgest voodist allaronimisest rääkimata) ja olla umbes maailma kõige suurima armukuusnurga parim pealtvaataja. See oli ka täielik uute (või lihtsalt paremate) tutvuste õhtu ehk kõigele lisaks sain ka kommentaare a la "see on niiii tore, et sa nüüd hollandi keeles räägid, sest nüüd ma julgen sinuga lõpuks ometi suhelda, kuna ma kartsin enne nii väga inglise keelt kasutada", nii et ühesõnaga greitsaksess igatepidi :)

Reedel oli koolis mingi jõuluüritus ning õhtul oli minek Deventeri, kus oli Athi ärasaatmispidu. Kohale j6udsime muidugi traditsiooniliselt hiljem, kui tegelikult plaanis oli, mist6ttu pidime natuke sealses rongijaamas ootama. AGA nagu v2lja tuli, siis ei olnudki see tegelikult üldse nii halb variant, sest kogu maa oli valge ning taevast sadas pisikesi j22tükke alla ahhoooi!
Igatahes, asi toimus Athi rugbyklubis, mist6ttu oli meil ka suurep2rane v6imalus vahepeal tema meeskonnakaaslaste vahelist stripp-pokkerit j2lgida, mis t6estas taaskord, et siinsetele inimestele pole alastus absoluutselt v66ras m6iste. aaga igatahes seej2rel oli enamustel plaan linna edasi minna. mul ja laural ei olnud selleks just k6ige suurem tuju, mist6ttu j2ime Athi juurde natuke teed jooma ning maailma asjade üle arutama. Paari tunni vms p2rast saabusid ka k6ik teised, kes olid enamjaolt end juba natuke l6busamasse tujju suutnud viia, tagasi. J2ime veel Freddy s6bra Gulliveri ja Athiga natukeseks ajaks alla juttu r22kima, kus tuli ka selle oufakk-ei-n2egi-enam-arvatavasti-p2rast-seda-aastat-ühtegi-siinset-s6pra-enam-kunagi-tunde k6rghetk ka 2ra, kuni j2rsku tuli m6te vaadata, mis kell on, ning avastasime, et oiiin2ed, natuke aega ei olnudki vist siiski nii natuke, sest kell oli veidi üle poole viie. Kuna j2rgmisel p2eval oli tegelikult vaja kell kaheksa vms Schipholis olla, et M2rteni emale vastu minna, siis tundus k6ige parem idee olevat magamaminemine, aaaga kus sa sellega, sest nagu v2lja tuli, k2is ülakorrusel üritus veel t2ie hooga edasi. Seega saimegi v2hemalt tunda natuke idabloki sarnasusi, kuulata magama(mitte)j22miseks kid locot ning arutleda, kas m6ned 2rkavad üldse kunagi üles v6i siiski mitte. Igatahes, enne kui arugi saime, oli kell juba kaheksa ning kella seitsmene rong oli kahjuks l2inud. Aaaga noh, uus rong uus v6imalus ning seega j6udsime siiski ükshetk (mis oli küll kahjuks ligi kaks tundi planeeritust hiljem) Schipholi ka. Tuli v2lja, et umbes 30 kohukest t2hendabki konkreetselt KOLMEKüMMEND kohukest ning l6puks ometi sai ka korralikke piparkooke süüa lisakas k6igele muule heale ja paremale :)

Sinterklaas over en uit

2008-01-20T23:23:00.000+01:00

27ndal novembril saabus Mattias Hollandisse ning seega läksin reedel Amsterdami, et ta üle vaadata ja veidi juttu puhuda. Saabus ta nagu õige reisimees kunagi, kompass käes, ise seletades, et see linn on nii loogiline, et kompassi olemasolul poleks kunagi kaarti vajagi. Kuna ilm näitas end sellisest küljest, nagu alati, siis otsisime omale mõnda odavamat kuiva kohta, kuhu maha istuda. Oli ainult see probleem, et... siin maal seda ei eksisteeri vaata. Aga noh, natuke jalutamist ning jõudsime mingisugusesse hiina restorani, kus sai kogu päevamenüü vaid umbes kuue euro eest. Tegu oli üpriski nurgataguse kohaga, mistõttu saime olla ainsad kliendid ning privileegi kuulata terve aja raadiost tulevat multikamuusikat. Rääkisime maast ja elust ja sain kõigele lisaks ka kogu oma tõsisemate juttude, mida hollandi keeles veel teha ei oska, vajaduse tühjaks vesteldud.
Aga noh, sööki pole kunagi liiga vähe, mistõttu läksime seejärel veel Mattiase ja ta sõprade korterisse, et sealseid pannkooke veidi järele proovida ning seejärel sõidutas Mattias mind jaama. Tuli välja, et kahekesi ühel rattal sõitmine ei olegi nii lihtne, kui teisi vaadates tundub, ja seetõttu oli vahepeal küll tunne, et asi võib küll lõppeda veel topeltnaerdes, aga mitte just eriti valutult. Aga noh, keelumärgid on nõrkadele! ning lõpuks jõudsime rõõmsalt kohale ka isegi.

Pühapäeval oli YFU Sinterklaasipidu Noordenis. Igaüks pidi tegema viie euro eest kingi, mis igaühele peale läheks, juurde vähemalt kaheksarealise hollandikeelse luuletuse ning kogu asja pakkima üllatusena. Minu tehtuks tuli lõppkokkuvõttes yfu-fotoalbum, mis oli tehtud suureks hollandi passiks hoopis. Igatahes, kingitusi oli igasuguseid alustades Egle tehtud lumememmest, mis ääreni kunstlund täis oli, ja lõpetades Clara kahe kodust kaasa võetud laternaga (millega kaasnesid ka kaks geniaalset luuletust, mida Justas paki avamisel entusiastlikult lugema hakkas ehk "Warning, easily flammable..." ja nii lausa kolmes keeles uaau!). Igatahes, söödud sai taaskord natuke liiga palju, mistõttu perekond Lavrijsseni võrratu sõidustiiliga (ehk isegi maanteel on ikkagi vaja kiirendada-pidurdada-kiirendada-pidurdada) oli konkreetselt tappev autos istuda ehk meil oli Joeyga veel järgmisel päevalgi siuke tunne, et uuesti seda autot nähes tahaks küll piina vähendamiseks pigem kuskilt alla hüpata vist.

Ja siiiis järgmisel kolmapäeval oli lõpuks ometi ka pärisSinterklaas. Kuna minu pere seda tegelikult eriti ei tähista, siis ma arvasin, et see ei saa midagi erilist olema, aga mingil hetkel koputas keegi mu naabri Dirki sarnane mees väga tugevasti aknale, millepeale Thijn ja Femke elevusse läksid ning ukse juurde minnes matilt suure kingikoti avastasid. Tõid selle kiiresti tuppa ning Femke jooksis ruttu akna juurde, vaatas ülipingsalt välja ning järsku hüüdis: "Ma näen teda!!! "Ma näen teda!! Üks Zwarte Piet jookseb just minema!!!"
Igatahes, Thijn oli oma kingitustega eriti armas ehk ükskõik mille saamisel hüppas ta püsti, tegi arvatavasti maailma kõige entusiastlikuma tantsu, vehkis kätega ning hüüdis jejejjejejeeeee ja midagi selle kohta, kui pöörfi kingitus see on. Ja nii konkreetselt kõigele. (Ehk et PASTAKAS!!!! JEJEJEJEJEJJEPIKAJEEEE) Femke oli aga natuke kriitilisem ehk et ühel hetkel teatas eriti rahuloleva ning üllatunud näoga "aga see on ju Blokkerist!! ja see ka! ja see!!!" ehk et tema puhul vist Sinterklaasi olemasolu hajub tõesti kiiremini kui oleks osanud arvata.
Mina sain igatahes taaskord tunda oma vanemate suurepärast mõnitusoskust ehk minu kingituste hulgas oli ka iminappadega seinale kinnitatav dushiraadio. Nimelt pärast esimest Bodegraveni poolkirikmaja külastust juhtusin kommenteerima, et muidu on see liiga tühi ja pole seal nii erilist midagi, aga vannitoas olevad raadiod on selle maja sisustuse täielikud kõrgpunktid. Nüüd on mul siis vähemalt ka see puuduv lüli meie maja pöörfiks muutmiseks olemas. Olgugi, et tuli välja, et meil on ka raadiod mõlemal korrusel olemas, nii et need esimesed kaks kuud, kui ma seda veel ei teadnud, olid ikka tohutud naudinguraiskamised noh.!

Alllle pieten jum-pen-jum-pen!!

2008-01-18T16:43:00.000+01:00

Järgmise nädala laupäeval tuli Sinterklaas lõpuks ometi ka mu väiksesse kodukülla ning olgugi, et meil ei ole ühtegi veekogu peaväljaku läheduses, suutis ta siiski traditsiooniliselt oma paadiga saabuda. Piete oli seekord vaid kümne ringis, kuid maiustustekotid olid neil piisavalt suured ning seega oli mul võimalus tõdeda, et lapsed on tõesti juba täiesti haitek ideedega, sest kui meie omal ajal siiski kõik kommid ja muu magusa oma üleskeritud pluuside sisse kogusime ning seejärel suurte raskustega ringi käisime, on nemad piisavalt praktilised, et lihtsalt... kilekotid kaasa võtta noh.
Oma suurepärase naaivsusega sain muidugi ka olla oma perekonna täielik naerualune, sest mingi aja pärast tuli minu juurde üks veidra aktsendiga must Piet, kes küsis midagi, millest ma kohe aru ei saanud ja sellepeale ta küsis, et kust ma pärit olen ja nii ning mina muidugi rõõmsalt jutustasin temaga, ise pidevalt mõeldes, et midagi on temas jumala tuttavat, aga arvatavasti on see lihtsalt külaasi, et tead kõiki nägupidi umbes. Peale tema lahkumist aga hakkasid aga Marchella ja Ronald täiel häälel naerma ning siis läksid veel mõned sekundid, kuni mulle lõpuks pärale jõudis, et ahjaa, musta mingi all peitus arvatavasti mu vahetustädi hoopis.
Sinterklaasiga ongi see, et kõik usuvad temasse kuni umbes seitsmenda eluaastani täiesti südamest ja seega olin ma siiski veidi üllatunud, et isegi Femke veel kindel on, et Sinterklaas on päris. Seal aga tulid ilmsiks ka tema esimesed kahtlused, sest ükshetk hakkas tema poolt mulle järjest jumala veidraid küsimusi tulema stiilis "Jaaa.... see on siis seesama Sinterklaas, keda sa eelmisel nädalal Amersfoortis nägid, jah?", millepeale ma vastasin, et jaa, muuidugi seesama, Sinterklaas on alati sama ju. Femke vaatas sellepeale natuke viltu ja tundus mu vastusega rahule jäävat, aga siis lisandus sellele hoopis "ning su vanemad ei ole teda siis MITTE KUNAGI näinud, jah?". nojaa.

Esmaspäeval oli kooli ülemise astme pidu. Alguses kogunesime kõik rõõmsalt Tomi juurde, kes elabki vist põhimõtteliselt maailma parimas kohas umbes ehk meist teises paralleeltänavas, ning seejärel sõitsime kogu suure seltskonnaga Starlighti. Tuli välja, et koolipidu tähendab siin siiski midagi täiesti muud kui Eestis ehk kogu klubi oli rahvast täis, kõik tantsisid ja oligi täielik Pidu, mitte see, et kolm inimest seisavad kuskil nurgas ning vaatavad, et ohissand, millega need korraldajad nüüd sel aastal jälle hakkama (ei ole/) on saanud. Seetõttu olin ma ka täiesti hoos ning tänu oma neljatunnisele järjestikusele tantsimisele osutusid kahjuks järgmisel päeval käimine ja rääkimine üpris võimatuks. AGA polnud hullu, sest järgmine päev oli vaba. Sellepärast et meil oli pidu otseloomulikult. Teekonnal Starlightist Hoevelakenisse tuli ka taaskord täielik "elu on nii kuradi ilus" tunne peale, kui umbes 15kesi tagasi sõitsime ning ükshetk Leoni ütles, et "Aga kuule, Tom, LAULAME KA NÜÜD MIDAGI!", mille peale Tom kiiresti oma telefonist parima pala üles leidis ning seega kõlas kogu tee valjuhäälne ühislaul "My Heart will Go on". Iimekaauniis noh!

Mu täielik lemmikvend

2008-01-15T18:14:00.000+01:00

Ronald ja Thijn täitsid Joosti, Thijni rühmakaaslase sõbrapäevikut. Thijn dikteeris ning Ronald kirjutas kõik ilusasti üles. Olid jõudnud küsimuse, mis on ta lemmikloom, juurde, mille peale Thijn mõtles veidi ja natukese aja pärast hõiskas ülirõõmsalt: ,,METSIK EESEL!!!"

Jää aga lamama ja kogu maailm tuleb ise su juurde

2008-01-09T11:50:00.000+01:00

Kuus-ja-neljakümnes nädal oli täielikult sünnipäevadele pühendatud, sets kolmapäeval oli Femkeoma, neljapäeval Thijni, reedel nende sünnipäevapeod, laupäeval Märteni ja Agustini ühine sünnipäevapidu ja pühapäeval Marchella ema Oma Schipperi sünnipäev.

Reedene sünnipäevapidu oli de Slagis ning seetõttu hõlmas endas nii minigolfi kui ka otseloomulikult discozwemmen-it ning seega olin sunnitud mingi poolteist tundi vaatama, kuidas kümned ja kümned lapsed basseinis ja selle ümbruses hulluks lähevad, kui tuleb mõni järjekordne jumpstyle'ilugu. mõnuuus. Aga noh, vähemalt üritus ise on ülikuuliou ning mu siblingud on sellest piisavalt vaimustuses, et võtsid küsimusele, mida ma oma sünnipäevapeol teha plaanil, irooniaga öeldud vastust "discozwemmen natuurlijk" täiesti tõsiselt ning nüüd pärivad pidevalt aina uuesti, et millal jälle sinna minna saab.

17. november oli suursuurülitähtis päev ehk pärast pikki pärastlõunaseid Sinterklaasjournaali ning kõige muu vaatamist oli lõpuks kätte jõudnud see hetk, kui Sinterklaas päriselt Hollandisse tuli. Õnneks on mu linn täielik metropol, seega saabus ta siia juba laupäeval (ehk näiteks rohkem kui päev varem kui Amsterdami!). Tahtsime ennast ka Zwarte Pietideks teha, aga tahtjaid oli natuke liiga palju ning seetõttu käisime teda siis Nickyga lihtsalt üle vaatamas. Ja see ei olnud mingi lihtne tulek, vaid hoopis suure uhke paraadiga ning polnudki eriti imestada, et kohti enam ei olnud, sest musti piete oli konkreetselt sadu. Igatahes, Sinterklaas nägigi välja täiesti uskumatult ehtne ning seetõttu polnud siis muidugi imestada, et ma (koos kõigi teiste kuni kaheksa-aastaste lastega) samuti hüppasin ja kargasin ja laulsin omaenda sònadega sinterklaasilaule kaasa ning mõtlesin juba, et tuleb endalegi vist Sinterklaasiusk peale, aga see kadus kiirelt ära, kui absoluutselt iga Piet kõndis meist ah-te-olete-nii-suured-näoga mööda ning seetõttu ei saanudki ma oma eriti häid nippe võimalikult paljude maiustuste kandmiseks kasutada, sest me ei saanud nimelt mitteühtainsatki pepernote'i. Siuuuuke pettumus, sest isegi shokolaaditähed olin sunnitud meile ise ostma noh.

Igatahes, Sinterklaasi juurest läksin edasi meie Sinterklaas number kahe ja Märteni sünnipäevapeole Bodegravenisse nende majja number KAKS, mis oli suurepäraseks diskosaaliks ehitud. Ma olin muidugi eelmisel nädalal Utrechtis sellele piisavalt palju reklaami teinud (pärast Märteni teadaannet, et ta saab umbes kolmkümmend inimest majutada) ning seega, kui me Laura, Freddy ja Martíniga lõpuks Utrechtis burgerikuninga juurde jõudsime, oli nähtavasti see väga tõhus olnud, sest yfuomadest igatahes eriti puudust küll ei tulnud. Muidu oli aga see täpselt see koduüritus, mida ma juba mingi viimased kolm aastat nii väga igatsenud olen, ja tundub, et pubikultuuriga hollandlastele läks see ka vägaväga peale, sest olgugi, et see nüüd midagi nii erakordset ja ennenägematut ei olnud, olevat see nüüd nende koolis küllaltki legendaarne. Nalja sai igatahes palju ning vähemalt tuli paar "ei noo... see oli nüüd küll siis esimene kord" ka ära hehe. heas mõttes muidugi.
Igatahes, sain seal pikalt ka Freddyga juttu rääkida ning vähemalt on ta suutnud mu mitte just kõige parema mulje amiirikaast täiesti (või noh, niivõrd kuivõrd täiesti, sest kahjuks usatüdruk jääb jätkuvalt selliseks, kelle kohta võib kuulda julmi, kuid vahetevahel päris tõeseid ütlusi "ah, we're just discussing the absence of brain in Eve's head") teiseks muuta ja on seega saanud ka üheks mu täiesti lemmikyfuinimeseks (KES EI LÄHEGI ÄRA SIISKI!!!).
Aga jah, muidu oli aga see üritus väga hariv, sest näiteks veetsin paar tundi Athiga elavalt arutledes, kes meie tüdrukutest on desperate ning positiivse vastuse saanute üle tsutt naerdes, ning sain teada ka tõsiasja, et hoolimata Kuba ütlusest, et hea partneri omamisel su enda tantsuoskus ei loe, siis on siiski takistavaks asjaoluks see, et kui olla kilosid juurde võtnud, siis tangokallutused enam küll kahjuks eriti lihtsalt ei toimi.

Cause you dont even have to lower your standards

2008-01-06T20:33:00.000+01:00

Futsking ajuvaba maailma kõige ebaspontaansemate inimestega riik, kus ei tehta midagi ilma oma agendasse üles kirjutamata või eelnevat kokku leppimata (mistõttu sõna afspraak ja selle variatsioonid toovad mulle konkreetselt alati kananaha ihule) ning kus ei möödu tihtipeale ainsatki minutit ilma, et keegi tõstaks häält ning läheks närvi.
Maa, kus oma suurepäraselt niiske kliima tõttu tundub rattasõit tihtipeale pigem enesetapp olevat, kui näiteks tuul on nii suur, et pigem liigud tagasi kui edasi, ja tihtipeale sajab rahet niimoodi näkku, et hakkab valus.
Amersfoort, kus inimeste stiil ning muusikamaitse tunduvad vahetevahel justkui šabloonist lõigatud ning seetõttu tundub näiteks siin Euroopa suurima välisrulapargi avamine täiesti asjatu olevat.
Ja siis veel muidugi keel, mille rääkimisest võib arvatavasti mõne kurguhaiguse saada.

Muidu aga on see, et uue aastaga tuli kindlus majja ning nüüd võin vist tõesti täiesti südamest öelda, et ja, ik ben helemaal gewend en ik vind het hartstikke leuk hier. Päriselt. Mu vahetussiblingud on alates novembri keskpaigast täiesti arusaadavad ning seega olen ma nende paari kuuga siin arvatavasti oma elukoguse ära mänginud ja maadelnud. Thijn üllatab mind iga päev aina enam ja enam ning tänu tema hüüatusele "yin ja yan!" oma jogurtikausis olevale vla ja jogurti segule ja pikale füüsikaalasele põhjendusele, miks ta peab autos teise akna lahti tegema, et oliebol'ide lõhn välja saada, (ja niimoodi umbes igal päeval edasi), ei mahu mulle enam pähe, et ta on kõigest kuueaastane. Femke on kaheksa aastat vana ning temast on juba saanud väike Marchella, kes paneb mu vahetusvanemate vitsad mu vahetusvanemaid endid peksma näiteks sellegagi, kui keegi talle midagi taldrikule paneb ning ta vastab "hou. houhouhouhooooooouu. ei noh, ÜKS hoou on piisav, eks".
Olgugi, et realistlikult võttes ei taha ma mingil juhul ärgmisel aastal nelja-minuti-Subaruluksust rattasõidu vastu ära anda, on tegelikult rattaliiklus eriti hea. Sest kui ei saa huumorit hommikuti või pärastlõunal kellegagi koos kooli või sealt tagasi sõites, siis on vähemalt hea üksigi naerda, kui pärast ülitugevat tuult ja vihma ja rahet ei tunne enam oma vasakut näopoolt ning on tunne, nagu hambaarst oleks oma süstlaga veidi mööda pannud ja suu asemel kulmu tabanud.
Hoolimata (veel) vähesest oskusest korralikult end väljendada, on hollandi keel mingil määral juba täitsa suus ehk ingliskeelseid sõnu tuleb harva ette. Traditsiooniline kurguvalu jäi minu puhul tulemata ning kuulen juba ennastki pff-i või aahhh-i asemel tihtipeale pikalt kurguhäälikut tegemas.
Eesti keel ei ole enam tavaelus isegi nii võõras, sest nüüd tuleb tihtipeale kaugustest ka Ashley Kuidas läheb??? MOUNUS TAHUMIKK! .
Füüsikaõpetaja jutt, kuidas ma pean oma hinge füüsikamaailma usaldama, ei tundu isegi enam nii veider, sest ta võitis mu täiiieliku sümpaatia ühel tunnil, kui me rääkisime helilainetest, ning kui ta järsku võttis oma poolportfellist välja... VIOOLA ning teatas, et ta mängib meile veidi Bachi nüüd.
Isegi see, et kõik teavad kõigist absoluutselt kõike, ei tundu enam eriti veider ning enam ei oleks üllatav, kui keemiaõpetaja küsiks jälle, et "noh, kuidas siis see keeletest Utrechtis läks" (sest tegelikult olin ma sellest vaid vähestele maininud) või kui Lorijniga rääkimisel tuleks tema poolt taaskord küsimus "Maar... hoe is het dan met jou vriend? Ik heb gehoord dat je in Estland een vriend hebt." (kuigi okei, see viimane on ilmselge liialdus, sest see jääb mind küll igavesti üllatama).
YFUüritused on jätkuvalt ausalt mu elu kõige paremad ning Amersfoorti elu kohta niipalju, et olen vist lõpuks ometi leidnud omale koha, kus on VÄGA hea muusika ning kus ma kavatsen vähemalt terve ülejärgmise nädalavahetuse hollandi hiphopi ning elektroonika seltsis veeta.

JA TEGELIKULT ON KÕIGE TÄHTSAM SEE, et kõigele lisaks käib mu klassis Michael Jackson (ning kui aus olla, siis ega tegelikult rõõmus olemiseks sellisest muusikakuningast rohkemat vaja ju ei lähegi, eks).

Vijfenviertig

2007-12-29T13:19:00.000+01:00

29. oktoobril läks toetsenweek edasi.

3. novembril oli Hoevelakenis Halloweenipidustused ehk päeval laat ning õhtul lambijalutused ja õuduste mets või kuidas seda nimetama peakski. Kahjuks aga ma kuhugi mujale peale laada ei jõudnud, aga noh, seegi oli vähemalt huumor oma lõhnaletiga, kus oli kümneid tundmatuid pudeleid, millele oli juurde kirjutatud tegeliku lõhna nimetus. Näiteks risttahukakujuline pudel, kuhu oli peale graveeritud Woman's Charm ning juures oli mingi paber "(Chanel no.5)"-ga. Igatahes, kauem ei saanud olla sellepärast, et Agnese juures oli kell kolm follow-up ehk saime oma grupiga kokku, et rääkida oma tegemistest ning süüa veidi (või mõne puhul veidi rohkem kui veidi, hehe) pannkooke. Midagi eriti põnevat muidugi ei kuulnud, sest Agnese juuresolekul hoitakse end siiski küllaltki diskreetsuse piirides ning seega tuli sealt ainult täpsustusteta "väga tore, väga hea, väga vahva" välja. Aga jah, kogu asi toimus hollandi keeles ning suutsin isegi oma kõigi "läheb hästi"-juttudega hakkama saada juhuia.

Pühapäeval tegime mingil määral perepäeva ehk alguses olime pikalt Marchella vanemate juures ja nii. Õhtul rääkisin Kerttiga juttu, kes andis mulle mingi lingi horoskoopide kirjeldustega ja kuna seal läksid jumala paljud asjad täppi, siis pidin ikka seda Ronaldile ahhetama ja ohhetama ka natuke ning seega läks asi hoopis nii, et rääkisime mitmeid tunde jutte iseenditest ja ta perest ja mu elust Eestis ja nii. Eritieriti tore oli ja saime natuke rohkem ükstteist tundma õpitud. Ronald oli muidugi eriti armas ehk et mingi hetk oli mingi "oota, ma pean nüüd korraks väljas ära käima, AGA ÄRA KUHUGI ÄRA MINE!!!, ma tahan suga veel rääkida, ma tean sust nüüd nii palju rohkem" ja kallistas ja oli eriti õnnelik.

Olles oma laupäevasest suurest keelesaavutusest ikka veel tuhinas, läksid mu katsetused mingil määral esmaspäeval edasi. Inglise keeles küsis Lorijn, kas eesti keeles on küsimuste moodustamine sama raske kui inglise keeles, vastasin harjumusest samas keeles vastu, millepeale pöörasid Dewy ja Marieke end välgukiirusel ümber ja olid mingi OO MANN, ZIJ SPREEKT NEDERLANDS!!!!, millepeale ma pidin ise muidugi ka olema mingi uooou mann, rääkisin jah:D ja siis tulid marokopoistelt paar tujutõstjat veel otsa ning oligi päev korras kohe.

Jaaa reedel läksin Lara juurde Nicky ja Timiga filmile. Aeg oli päris hiline, mistõttu otsustasin mitte mööda oma kooliteed minna ning seega seletas Marchella mulle uue tee Emiclaerini. Ühes kohas aga olid koordinaadid nähtavasti pisut sassi läinud, sest pärast pikka pimeduses ekslemist nägin järsku silti Amersfoort-janoolpeal. Alguses oli asi päris naljakas, aga kui ükshetk üksi olles tuli Claudialt sõnum, kus muule lisaks oli mainitud ka, et "kusjuures, ma jäin auto alla täna", oli juba väike kahtlus, et kas ma üldse kuskile millalgi jõuan. aaaga nouproblem ja läks hästi.

Hommikul sõitsin rongiga Utrechti, kus toimus YFU esimene keeletest. Alguses saime kõik burgerikuninga juures kokku ning seejärel suundusime linnaekskursioonile, mis koosnes paadini jalutamisest ja siis oli 'ei noh... tehke, mis tahate siis'. Polnud vaja kaks korda öelda ning muidugi suundusid kõik, kes paadisõidule olid otsustanud mitte minna, mäkdoonaldsisse. Rääkisime juttu ning Justase näitel sai tõestust enamustele kehtiv tõde, et kui kõik on hästi, siis midagi läheb puitu niikuinii ehk oli omale lõpuks ometi leidnud pere, kus pole sellist probleemi nagu "You licked the knife!?! you can keep it from now on", kuid samas oli omale igapäevaseks kaaslaseks saanud saksatüdruku Feline'i. Aga jah, nagu Freddy ütleb, siis that's life ning vähemalt hoiavad nad tihtipeale kõiki lõbustatuna.

Igatahes, testi tegemiseks jagati kõik kahte gruppi ning minu keelegrupp koos Umpalumpa omaga läks keldrikorrusele. Kohti oli aga liiga vähe, mistõttu hakati inimesi ükshaaval üles saatma ning lõpuks olid seal mina, Laura, gruusiatüdruk ning.... sakslased ja belglased. Oli küll tahtmine küsida, et huvitav mida kuradit MINA siin teen noh. Ja seda enam veel siis, kui esimene osa, kuulamine, algas ning iseenesest sain enam-vähem kõigest aru, aga vastusevariandid tundusid küll kõik umbes ühte ja sama tähendavat. Aaga jah, kokkuvõttes polnudki seal midagi nii hullu ning ainus, mis puitu läks, oligi seesama kuulamine. Isegi mu maailma kõige närvilisema ootamisega (sest ma olin muidugi viimane, kes seda tegema pidi) rääkimisosa ning "nüüd mõtlesin küll vist uue keele välja"-kirjutamisosa läksid väga hästi.
Pärast testi otsustasime kõik koos kuskile istuma minna ning kõige üllatavam oli see, et see oligi konkreetselt KÕIK koos ehk mõnikord jäävad teisepoolkeralased siiski omaette. Aga jah, kohavalijateks olid poolapoisid ning seega ei olnudki imestada, et me lõpetasime põhikanali ääres enam-vähem silla all ja tegelikult paremat kohta polekski olnud võimalik leida vist. Õhtu oli igatahes tulus ning kogu huumorile lisaks (don't you point your De Haag at me!!) oli ka minu ja Egle kampaania "Justas YESile" edukas ning ta saigi ühe põhjuse juurde, miks aasta lõpuni vastu pidada. Gruusia Veka suutis mulle muidugi ka mu selle aja lemmikkomplimendi teha ning tagasi rongijaama kõndides sain pärast Märteni õhinaga seletatud jutustusi Imavere Kõrtsist ning oma Põltsamaasõprade seiklustest teada, miks ma teda kunagi varem näinud ei olnud. Igatahes, õhtu oli väga pöörfi ning rongi oodates oli küll tunne, et kohe tuleb nutt peale, sest mul oli maailma kõige parem tuju, mida varjutas ainult veidi kellegi teadaanne, et selleks ajaks oli juba sada päeva möödas.

Hommikune

2007-12-11T19:48:00.000+01:00

...asendades 'lekker koffie' laulmisega.

tsau, Freddy, lähme elame pigem hommikuti koos

aaand one time in a band camp

2007-12-05T22:08:00.000+01:00

Pühapäeval 21. oktoobril sõitsime kogu perega Egmond aan Zee-le Ronaldi õele Jacqueline'le külla. Kuna ta ridaelamu on merest vaid mõnesaja meetri kaugusel, siis oli kõigil ülielevus sees, et uohoou, saab ikka mere äärde jalutama minna ja nii. Arvasin alguses, et asi on lihtsalt selles, et Amersfoort ei ole merele eriti lähedal, kuid kui me randa jõudsime, siis sain aru, et asi on pigem selles, et see, et kuskil oli kirjas, et hollandlaste põhipühapäevategevuseks on jalutamine, polegi mingi "ei osanud eriti midagi muud iseloomustavat kirja panna ja see tundus kõige üldisem olevat", vaid asi ongi päriselt nii, sest rannas oli sadu inimesi. konkreetselt.
Igatahes, pärast paari tundi sõitsime sealt edasi Hoofdstad-i, kus elab Marchella õde Marion ja seejärel viisid nad mu Bodegravenisse Märteni ja Agustini juurde. Margarita oli ka seal ja temale lisaks veel üks tüdruk Claire. Mõtlesin alguses, et ookei, võib-olla siis on ikkagi Fijsil mõni veidi noorem sugulane, kellest Märten varem teadlik polnud, aga kui ma lõpuks selle kohta Märtenilt küsisin, ütles ta hoopis, et tal ei ole kahjuks õrna aimugi, kes see tüdruk on. Nimelt olevat Fijs taaskord oma maailma suurima külalislahkuse mängu pannud ning kirikust mingi tüdruku kaasa krabanud ja temaga poiste ärgates kohale ilmunud. Paremat kingitust poleks osanud soovidagi noh, aitäh, Fijs, et ikka meie eest hästi hoolt kannad. Igatahes, Claire otsustas jääda meiega ka õhtusöögile ning kuna me olime arvatavasti tema silmis mingid saamatud välismaalased, kes rongisõiduga hakkama ei saa, siis otsustas ta, et kõige kasulikum oleks meiega ka Amsterdami kaasa tulla. (Kahjuks aga kui me minema hakkasime, siis tuli välja, et hoopis tema on see, kes ei ole kordagi rongiliiklust kasutanud ehk pärast mõneminutilist piletiautomaadi ees seismist teatas ta: "aaaaga kas teie teate, kuidas see masin töötab? sest mul pole ausalt öeldes õrna aimugi.")
Igatahes, Bodegravenis olime teisipäevani. Esmaspäeval otsustasime, et aitab küll sellest tüüpilisest hollandi söögitegemismaneerist, et võtad sügavkülmast liha ja kapist mingi möksisegu, kuhu vaid vett on vaja lisada, ning ongi õhtusöök valmis, ning tegime õhtu a la Mehhiko ehk tortillasid, mis tänu sellele, et ka tortillalehed ise tegime ja nii, maitsesid umbes maailma kõige paremini.

Teisipäeval sõitsime Bodegravenist Amsterdami, kus pidime Argentiina Claraga kokku saama. Sellest pidi saama tõeline kultuuripäev, aga kahjuks läksid asjad natuke teisiti, sest Clara jäi oma mingist bussist maha ja siis istus vale peale ja nii edasi ning ühesõnaga jõudis kohale planeeritust umbes kolm tundi hiljem. Peagi tuli välja, et ka infovahetus on meil natuke valesti toiminud ehk väide, et Clara teab Amsterdami kesklinnas 15 euroseid hosteleid/hotelle, oli ka natuke vale. Olimegi parasjagu mingeid hotelle vaadanud ja jõudnud järeldusele, et kõige odavam on võtta kahene tuba, mis maksab 60 eurot (...ja siis vaadata, et mis ülejäänud kolmest inimesest saab), KUI seisime just peatänaval ja meie juurde sõitis noormees nimega Edwin, kes küsis, kas me otsime omale ööbimiskohta ning et ta tegeleb niiöelda holiday apartmentitega ja et tal ongi just üks korter praegu kesklinnas vaba. Ja et noh, kuna asi nii hiline on, siis annaks ta selle meile kolmeks päevaks ühe inimese pealt 60 euroga. Ühesõnaga, kui asjad olid üle kontrollitud, et ta firma tõesti eksisteerib ja ta meid üle ei lase, otsustasime sinna jääda. Ja noh, oligi konkreetselt kõige kesklinnamas kesklinnas, ülakorruse hispaanlastest naabrite, köögi, vannitoa ja kahe toaga. Nii et sellega läks väga hästi :)
Ühesõnaga, mis siin ikka kaua taga heietada, seega lühidalt öeldes läksime esimesel õhtul lihtsalt linnapeale ringi vaatama ning otsisime üles ka Margarita kaua-räägitud Leidsepleini, mis ei olnudki kahjuks nii vägev, kui ta ootas. Teisel päeval oli tõeline kultuuripäev, kui jõudsime kolmes muuseumiski ära käia. Ja õhtul oli linn kuidagi veidralt tühi, mistõttu läksime ühte esimesse kohta, mis hea tundus, sest uksel oli suur silt reggae- ja skamuusika kohta ja nii. Ühesõnaga, see oli mingil määral andergraund klubilaadne koht, kus oli laivkontsert mingi mehega inglismaalt, kes suutis umbes minutiga üksipäini salvestajaga (või kuidas seda nimetama peabki) valmis teha a la Nuspirit Helsinki "Hard Like a Rock (Nuspirit emorph)"-i veidi rohkem reggaelikuma versiooni. Mina olin asjast ülivaimustuses ja Märtenile läks ka kuuldatavasti asi peale, aga teised ei olnud kahjuks eriti, mistõttu pidime sealt demokraatia sunnil lahkuma ja liikuma hoopis põhihollandiklubimuusika suunas. Leidsime päris hea koha ka, aga kahjuks oli meie kõigi finantsseis keskeltläbi kahe euro suurune ning sissepääs maksis viis. Seega ei jäänud muud üle kui jälitada mingit suurt inglastest noorte gruppi mingi teise pubini, kuhu läkski täpselt neid kahte eurot vaja.
Igatahes, kogu see hispaania keel viskas lõpuks päris palju üle, mistõttu otsustasin oma vanematele esitatud plaane mitte muutma hakata (sest kahjuks algselt oli Märten kõigest valesti aru saanud ning ma olin tema jutu kõigile juba ette vuristanud), Eindhoveni selleks korraks vahele jätta ning minna neljapäeval koju. Ülihea oli jälle hollandi keelt kuulda ning et mitte näida selle lolli eestlasena, kes veel üldse keelt ei julge rääkida (sest pärast Fijsi igapäevaseid identseid küsimusi otsustas Märten lõpuks neile hollandi keeles vastama hakata), oli kohe inspiratsioon ka peal. Marchella ja Diede tulid mulle bussi peale vastu ka ning esimest korda kogu siinoleku jooksul oli tunne, et maaa läheen kojuuuu!! (siinkohal palun jätta kõrvale kõik arvamused a la mis sa enne arvasid siis, et elad mingis hotellis vä).

Laupäeval käisin traditsiooniliselt SC Hoevelakenile kaasa elamas ning olles taaskord tegutsemistujus, hakkasin juba vaikselt kahetsema, et siiski selle Eindhoveni ära jätsin. AGA kus probleem, seal lahendus ning kella seitsme ajal helistas mulle järsku maruvihane Värske Tuul, kes pikalt kirus midagi ning rääkis menopausis naistest ja seejärel mainis, et nad jäid KLM-i eksituse pärast emaga New Yorgi lennukist maha, on praegu Schipholis ja et kas ma ei tahaks sinna nendega kohtuma minna. Ei olnudki eriti palju mõelda vaja ning ühesõnaga pärast pikkipikki raskusi (sest rongisüsteem on juhul, kui rongid ei sõida, palju keerulisem, kui arvata võiks) olin kell kümme lennujaamas. jaaaa mis siin nüüd ikka rääkida, KUI tore oma kullakallist näha oli ja nii, sest see oli igatahes vägavägaväga hea. Ainuke probleem, mis sellega kaasnes, oli see, et pärast kõiki eestijutte ning eestipilte oli pühapäeval täiesti arusaamatu olukord, sest ei saanudki enam eriti aru, mis täpsemalt aan de hand is.

Tjongejonge ja /-\ o o o|- o| s -|- u |< negen

2007-11-15T17:52:00.000+01:00

Trenniga on siin nii, et kõik käivad rekreatsiooni mõttes ühe korra nädalas ning kui ma teatasin, et ma olin paar aastat tagasi sunnitud võrkpalli pooleli jätma, sest ma sain kolme-nelja asemel vaid kaks korda nädalas trennis käia, vaatasid nad mind kui natuke hullumeelset. krrreeeisi estonian piipõl noh. Ühesõnaga, saamaks tundma uusi inimesi ning natuke raskemat trenni, otsustasin hakata siin ka kaks korda nädalas trenni tegema, millele (loodetavasti) lisanduvad ka igalaupäevased sõpruskohtumised. Niisiis, 8. oktoobril oli esimene kord, kui ma Rrrhoberti trenni läksin.

Teisipäeval oli Agnese juures vahetusvanemate kokkusaamine, millest Ronald muidugi väga osavalt mööda hiilis. Seega oli Marchella oma suureks kurvastuseks, kuna Agnes ei ole just ta kõige lemmikum inimene (ehk nad rääkisid juba pärast oma mingit tüli Agnesega, et aasta lõpus kavatsevad nad Bobile, st YFU direktorile, öelda, et väga tore aasta oli, aga kahjuks me edaspidi küll ühtegi vahetusõpilast ei võta ja seda Agnese pärast) sinna üksi sunnitud minema. Arvasime, et ega sellest midagi eriti ei tule, aga kui Marchella koju saabus, olid tuju ja olek küll hoopis teistsugused kui varem. Ühesõnaga, miks see nii revolutsiooniline oli, oli seetõttu, et alates sellest päevast hakkas mu kodune suhtlus nende poolt ainult hollandikeelne olema ja seda isegi enam-vähem ühegi erandita.

Laupäeval oli Nicky kaua-kaua planeeritud sünnipäevapidu. Alguses oli muidugi proovikivi number üks ehk "leia ise oma Emiclaer", aga olles selle läbinud, kogunesime väikse seltskonnaga Nicky juurde, kust läksime natukese aja pärast edasi pannkoogirestorani. ja sealt tagasi. Mingi hetk saabusid ka Aaron ja Ernest ja nii edasi. Ernest on Nicky orkestriaegadelt ning kui mul isegi oleks mingi hetk sel õhtul tuju veidi halvemaks läinud, oleks saanud lihtsalt korraks temaga rääkima minna ja kõik oleks jälle parem olnud, nimelt pole ma vist kedagi kuulnud niigi naljakat tjongejongejongejonge([šhooonge joonge jonge jonge])-t NII palju ütlemas:D "Tjooongejongejonge, do you also have such crazy videos for the Estonian songs? jaa-jaa, tjooongejongejongejongejonge". Kui kell kaheteistkümne poole liikus, läksime Ernesti, Nicky ja Manouniga neljakesi linna ja pärastpoole ööseks kõik Nicky juurde. Vähemalt oli mul üks suurepärane otsus kotis ehk lubadus Nicky juurde ööseks jääda, sest teise võimalusena oleks ma pidanud Tomiga koos koju sõitma. Muidu oleks kõik väga pöörfi olnud, kuid probleem oli selles, et Tom oli õhtut alustanud ühe võrkpallisõbra peol, mistõttu ta edukam osa õhtust vaid umbes pooletunniseks jäi.

Järgmise nädala neljapäeval, 18. oktoobril, algas minu kõige esimene Toetsenweek ja seda bioloogiaga ehk poolteist tundi omaette itsitamist, sest bioloogiaalane keel ei ole küll just kõige arusaadavam noh. Vähemalt oli mul suurepärane võimalus oma tahtmise järgi küsimustele vastata ehk et kui vastusevariantidest aru ei saanud, siis sai vähemalt kirjutada asja kohta nii palju, kui ma tean, eks. Ühesõnaga ei olnud siis eriti imestada, et mu bioloogia töö hinne tuli kokku 2,5. Reedene keemia läks igatahes paremini, sest seal ei olnud eriti midagi nii väga uut ning enam-vähem ainsaks takistuseks oli see, et aega oli kõigile umbes pool tundi liiga vähe. Kuid sellegipoolest läks hästi ja uooouu-uoooouu-uooouu, 7 oli ka kotis :)

and how can you not know the leeegendary dj CHUCKIE, right

2007-11-13T21:07:00.000+01:00

2. oktoobril oli mu kallil õeraasul Kristil ja tema vapustaval perel tagasisõit Lõuna-Prantsusmaalt Eestisse ja õnneks juhtus nende lennuvahetus olema täpselt minumaa Amsterdamis. Sinnaminekuga kaasnes arvatavasti maailma suurim närvilisus, sest see oli mu esimene siinne rongisõit. Alguses olin muidugi julgus ise, aga kui ma pärast kõigile kinnitamist, et jaaa, muuidugi ma tean, kus rongijaam on, umbes 40 minutit rattaga linnas ringi ekselnud olin, jõudis kohale, et eeldatavasti on nad selle siiski vahepeal mujale paigutanud. Igatahes, sain sellega vähemalt praktilise teadmise "kui sa midagi otsid, siis siltide järgi orienteerumine on ka päris hea variant" võrra rikkamaks ning jõudsin seega õnnelikult kohale ka. Rongid on siin sellised, et pole päris sveitsiimed, aga minusugusele traditsioonilistele võltsnahaga kaetud puupinkidega varustatud rongide peale sattujale oli ikka päris uoooouuu.
Igatahes, sain Schipholis oma võrratut õepoega (, kes mind isegi ära tundis!!,) näha, tsutt juttu rääkida ja hiiglaslikke laadungeid vahetada (ainult et kohukesi ei saanudki, krt!).

5. oktoobril käisin Claudia ja Marijega de Haenis jälle. jaaaa muud ei olegi selle kohta öelda vist.

....sest SIIS oli selle aasta esimene kõigekõige parem nädalavahetus. Hommikupoole käisin kirikus Oma Lenseni sünnipäeva tähistamas ehk ta on "meie tänava vanaema", kes elab üksi, aga ikkagi on kogu aeg täiesti tegus ehk sõidab autoga igal pool ringi ja teeb remonti ja nii edasi ja kõigele sellele lisaks sai sel nädalal 90 aastaseks.
Ma olin kogu nädala igaltpoolt kuulnud, et laupäeval on Starlightis LEGENDAARNE DJ CHUCKIE ja kõik lubasid minna ning kuuldavasti mõned isegi seal oma sünnipäevapeo aafterpaartit pidada. nojah siis, oligi just valju muusika tuju ning tahtsin ka selle populaarse nahkpükstepeokoha ära näha, mistõttu otsustasime Märteniga lõpuks ometi oma plaanid ka ellu viia ning ühesõnaga tulid nad Agustiniga õhtul siia. Kohalejõudmine võttis neil planeeritust tsutt rohkem aega ehk et mingi kell Märten helistas ja teatas, et nad on nüüd kiriku juures ja kuhu edasi. Seletasin ära, et otse-otse-otse ja ükshetk vasakule, mille peale ta mõtles natuke ja ütles, et kiriku juurest läheb üks tee paremale. ookei, seletasin siis uuesti ja jaurasime veel natuke aega, kuni lõpuks tuli pähe küsida, et ooota, kus linnas te olete üldse ning seega tuli välja, et nende vahetusisa Fijs ([feiss]) ongi mõnikord natuke vähem mõistlik ehk ta oli surmkindel olnud, et ma elan hoopis kuskil Amsterdamist vasakul või midagi. Aga jah, lõpuks jõudsid nad igatahes kohale. Nicky tuli ka siia ning Marchella oli nõus meid kohale toimetama. Starlightile lähenedes oli kohe näha, et DJ Chuckie on tõepoolest legendaarne, sest hoolimata hilisest kellaajast oli liiklus eriti tihe ning rahvast oli nii palju, et oleks vabalt kolm Starlighti täis saanud, sest neid tuli isegi spetsiaalsete bussidega pidevalt juurde. Ja tõesti, tundus, et KÕIK olid seal, sest ma nägin ühe korraga ära umbes kõik oma siinsed hollandlastest tuttavad. Igatahes, umbes kohe tuli välja, et pileteid on liiga vähe, mistõttu lasti sisse ainult need, kellel olid eelmüügist ostetud piletid. Mida meil muidugi polnud. Seega tuli Marchella tagasi ning sõidutas meid hoopiski Amersfoorti, kus otsustasime Karseboomi minna. Karseboom on tüüpiline siinne pubi, mis õhtul muutub tantsukohaks ära ning minu suureks üllatuseks oli seal isegi kahe-ruumi-süsteem ehk et sai valida, kas kuulata mainstreami ja hollandi süldilaulude segu või igavesti kestva rütmiga tüüpilist Hollandi tantsumuusikat. Valisime selle viimase otseloomulikult, sest millegipärast (hm hm, miks küll) oli seal vähem inimesi. Aga jah, seal saime ka esimest korda siinse elukalliduse ohvriteks ehk et väljaskäimine on siin umbes neli korda kallim, ma arvan.
Igatahes, kuna me mahutasime nii Märteni kui ka Agustini minu imepisikesse tuppa ära, siis olin sunnitud pühapäeval minimaalselt magama ning juba kella kuue ajal ärkama, sest Agustin magas mu narilaadsevoodi all ning ta oli avastanud mu madratsist hargneva niidi, millega ta otseloomulikult pinistama hakkas. Ja vähemalt saime kõik omale ka parima täisäratuse, kui pärast eelmise õhtu korduvaid hoiatusi, et Märten liiga kiiresti istuli ei tõuseks (sest ta pool keha oli laua all), ta esimese asjana täie matsuga oma pea ära lõi. Ühesõnaga, poisid jäid siia veel terveks pühapäevaks ka ning läksid alles viie-kuue ajal koju, sest kuna Francesca oli Hispaanias ja ainus asi, mida Fijs söögi osas ise teha oskab, on maitsetu jogurt kapist välja võtta ja seda süües oma prillid sinna sisse kukutada, oli nende kord õhtusöök valmistada ja pesu pesta.

38-39

2007-11-04T16:15:00.000+01:00

17. septembril otsustasin, et aitab naljast ja tegin oma esimese katse hakkamaks perega hollandi keeles suhtlema. Või okei noh, et nemad räägiks hollandi keeles ja mina ikka inglise keeles vastu, aga kahjuks kestis see ainult mõned päevad, pärast mida läks asi ikka lihtsamat teed pidi ja harjumusest mindi ikka kogu aeg ingliseomale üle.

19. septembril läksin esimest korda trenni ja olgugi, et alguses kartsin päris palju, sest nii palju kui suvel näha oli, ei ole siiski hoolimata kõigist mu lootustest võrkpallimängimisoskus selline asi, mis ajaga ära ei kao, siis tegelikult ei olnudki üldse põhjust, sest kõik olid ülisõbralikud ja toredad ja nii ning kui päris aus olla, siis nad ei olnud isegi üldse nii, hm, oskuslikud ka. Alguses muidugi olin sunnitud kõik läbi kätlema ja pärast seda oli neil niiii palju küsimusi, et endalgi üllatav. Aga jah, Sara tegi trenni igaks juhuks inglise keeles (olgugi, et tuli ka päris palju väljendeid a la Good so!! sisse ja nii) ja pärast saatsid tüdrukud mind koju ka. Nii et esimene kogemus oli ülihea ning kuna see oli, noh, poolteist kuud tagasi, siis vòin edaspidiseks kinnitada, et jätkuvalt on hea ja on juba natuke isegi nagu VK Tähe ilusatel aegadel :)

20. septembril oli Amersfoortis mu area kokkusaamine ehk Agnes ütles, et "lähme mäkdoonaldsisse ja jäätist sööma" või midagi sarnast. Naersin natuke ja mõtlesin, et huvitav, mida me siis päriselt teeme, aga kui me rongijaamas kõigiga kokku saime ja sealt edasi McDonaldsi poole suundusime, tuli välja, et asi oli naljast vist siiski päris kaugel. Igatahes, mis siis märkimisväärset selle õhtu juures oli, oli see, et ma olin sunnitud Agnesega kahekesi koos linna sõitma, ta rääkis peaaegu kogu aeg hollandi keeles ja see oli esimene kord, kui ma sain põhimõtteliselt kõigest aru! muudsiismidagi. Ainult seda, et seal leppisime ka Tai Joeyga kokku, et pühapäeval teeme shopingupäeva ehk Amersfoortis oli koopzondag. Ja seda tegimegi siis.

27. septembril olin sunnitud kell viis ärkama, et veerand seitsmest Tomi juures olla. Dewy ja Lisa olid ka seal juba ning ühesõnaga oli sel päeval V5-e ekskursioon kahe ja poole tunni bussisõidu kaugusel asuvasse Brüsselisse. Sellest kuuldes olin muidugi mina vist natuke rohkem elevuses kui kõik teised, sest ei ole ikka küll veel sellega ära harjunud, et kõik Euroopa põhisuurlinnad nii lähedal on noh. Ehk et noh, meil on ikka päevased ekskursioonid tavaliselt ju Palamusele või heal juhul kuskile kaugemalegi a la Tartusse või nii.
Igatahes, alguses oli kohustuslik muuseumiekskursioon, mis oli minu arust jumala huvitav ja nii, mistõttu oli kergelt veider pärast kõigi suurt kirumist vastata, et mulle isegi täitsa meeldis. Ehk et noh, asi oli giidiga ja ei olnud mingit sellist asja, et "vaatame nüüd üksikasjalikud kõik need natüürmordid läbi, sest ma ise olen nendest ju üliekstaasis", vaid sellest palju interaktiivsem ja vaheldusrikkam variant. Aga jah, pärast seda veetsime natuke aega Grote Marktil, kus oli kahe bigband-orkestri bättel ja seejärel oli omamoodi linnaekskursioon. Ehk et jah, otsisime Manneken Pis-i üles ning kuna keegi ei osanud enam kuskilepoole liikuda, läksime põhimõtteliselt umbes kohe Grote Marktile tagasi. nojaaa siis. Ja pärast seda oli siis otseloomulikult kohustuslik H&Mituur.
Tagasisõit oli õnneks kõvasti lõbusam ja laulusem, kui sinnaminek, sest nähtavasti ei olnud poisid oma uaaaau, belgia õlu...uaaau-ga eriti tagasi hoidnud. Sattusin Kimiga istuma ja õnneks ka oma klassivenna Mike'i ette, kes küll tavaliselt tundub päris vaikne, aga joogid teevad imet noh ja seega pidas ta hoopis kõige paremaks ideeks terve futsking tee häälitseda ja Kimi tooli edasi-tagasi kõigutada, nii et oli tunne nagu nendel nõmedatel kohvitassikarussellidel, kus alati süda pahaks läheb :) Aga noh, iseenesest oli kõik väga tore ja sain ka Kimilt kinnitust sellele, et turvalisus väljaspool külaelu eriti ei kehti ning et ma küll kunagi üksi öösel Amersfoortist rattaga tagasi sõita ei kavatse. Ehk et ta elab ka mingid kilomeetrid linnast eemal ja küsisin, et kuidas ta tavaliselt koju läheb ning pärast seda, kui ta vastas, et enamjaolt üksi, aga et ega midagi eriti juhtunud ei ole, ainult ühe korra tõugati ta rattalt maha ning järsku tekkis ka mingi marokolastelaadsete ring ta ümber ja et teisel korral peitis ta end põõsastesse ära ja see, kes teda taga ajas, ei leidnud teda üles, ei ole eriti tahtmist nendest pooltunnelitest läbi sõita, mis mu rattateel on.

Jaaa siiiis reedel, 28. septembril, tuli poole kümne ajal Claudia mulle järele ja läksime koos de Haeni, kus, nagu pärast välja tuli, olid ta sõbrad kirikuklubist. Üldse on see, et üllatavalt palju noori on väga usklikud, aga õnneks ei ole nad sellega üldse pealetükkivad ega midagi. Kuigi noh, sellised teated on küll tsutt hirmutavad, kui näiteks Claudia ütles, et kõige rohkem tahaks ta oma elukutseks misjonäritööd Aafrikas. nojaa. Igatahes, Claudia sõbrad olid eriti sõbralikud ja olid isegi pärast mu järele küsinud, et kas mul läheb ikka hästi ja nii. Ja noh, kuna nad käivad vist enam-vähem igal reedel oma seltskonnaga seal, siis on ka nüüd koht, kuhu alati nädalavahetuseti minna saab, ilma et oleks probleeme transpordi ega tagasitulekuajaga ega millegagi :)

Septembri algus tšakatšaka

2007-10-19T22:11:00.000+02:00

Kool algas kolmandal septembril workshopinädalaga. Pärast teisipäeva pikka hollandikeelset loengut tundus kolmapäev oma Startles Engels-iga täielik pidupäev olevat. agaa... EI. Nagu välja tuli, siis isegi see ainus õppeaine, kus ma lootsin midagi juba alguses teada ja aru saada, on hollandikeelne ehk et tunnis antakse teooria ja nii ning eeldatakse, et iga õpilane saab oma praktika kätte telekat vaadates. Nojah, kõik lootused siis neljapäevase kunstitunni peale. Teemaks oli "Metamorfoos" ehk alguses tegime saviga igast asjade moondumist ja hiljem gruppides skulptuuri ühe "Metamorfoosist" saadud jutu põhjal. Ei mäletanudki enam, mis tunne on koolis midagi kunstiga seonduvat teha noh. Ja pärast seda tuli kogu vwo5 kokku suurele pidusöögile, mis koosnes bioloogiaosakonna poolt tehtud mereannisupist ja -pastast. Nicky ja Lara suutsid aga muidugi kohe sisse astudes hakata kõigile jagama värvikaid kirjeldusi kaheksajalgade puhastamise kohta ja seega jäi millegipärast kogu mereanniasi alles ning ainsana läks kõigile peale sai.

Siiiis reedel tahtsin tegelt Jordi sünnipäevale minna, aga Märten ei saanud, sest tal oli laupäeval vaja kella viie ajal tõusta, et minna uue juustuvabriku avamisele. Ooookei, siit tuli siis see põhihollandiasi välja. Igatahes, Märten oli avastanud, et ta 65(vms)-aastane vahetusisa ei ole mingi lihtne mees, vaid ta sigarikkus tuleneb sellest, et ta on nimelt täielik juustuparun. Bodegravenis ringi käies olevat ta avastanud näiteks paar maja, kus oli ta vahetusisa nimi peal, nii et oi näed siis, need on ka tema omad vist. Lisaks siis nendele kahele majale, millest ühe keldris on kodukino. KONKREETSELT.

9.septembril oli YFU piknik, mis oli algselt vaid Agnese rajoonile ja nii, aga kuna Kuba saatis rõõmsalt selle meili koos tõlkega kogu YFUlistile edasi, tulid sinna üle poolte kõikidest vahetusõpilastest oma peredega. Seal sain veelkord tõdeda, et mul on perega päris väga palju vedanud ja et me saame vist ikka üllatavalt hästi läbi, sest näiteks Joeyl pidavat olema sellised probleemid, et kui veel mingi konflikt tuleb, on kojuminek. Konflikti alla kuulub ka see, kui ta ei alusta teiste toitude peale Snickersite söömist näiteks. Siis sain ka veel teada, et minu "oioioiiii hakkan teises linnas koolis käima, see on küll kaugel" on täiesti põhjendamatu, sest mu paarkümmend minutit on nagu mingi nali võrreldes Leedu Egle ja Ronjaga, kes sõidavad hommikuti rohkem kui tunni.

Hommikutest rääkides siis niipalju, et üldiselt olen ma selline, kes eelistaks olla täielikus vaikuses või siis hea muusikaga (ma rõhutan: HEA muusikaga). Ehk et okei, teeks lihtsalt kõik asjad iseseisvalt üksteist segamata ära ja ei ole mingit põhjust vestlemiseks, eks. AGA otseloomulikult on see siin võimatu, sest mind on õnnistatud kahe vahetussiblinguga, aitähaitäh. Ehk et alguses oli asi okei, aga mida edasi, seda enam kadus hommikuti mu siinne täielik maailma rahu ära, sest nende niisama omaetterääkimised ja lalisemised ja laulmised ja pidevad üksteise peale karjumised võtsid lõpuks ka mind enda rüppe, sest nad otsustasid hakata mulle omamoodi tseremooniaid tegema. Nimelt on see, et ära minnes tuleb kõigepealt umbes neli headaegat. okei, doeidoei teile ka ja siis on see pettekujutelm, et välja jõudes on kõik rahulik ...aga ei! Selleks ajaks, kui ma ratta kuurist välja olen saanud, on nad juba ukse peal ja sellele järgeb veel vähemalt viis baibaaid ja kui veab, siis jookseb Thijn mulle ka rattale järele, karjudes dooooeeeei, Mari-Liis, DOOOEEEEI!!!! mõõõnuus.
Ükspäev lõid nad ka arvatavasti maailma kõige geniaalsema laulu, mis koosneb ainult kahest sõnast (ja võin kinnitada, et rohkem vaja polegi): kipjes- kipjes, overal!! ehk kanakesed, kanakesed, igalpool! . Nad laulsid seda kaanonis ja mitmehäälselt ja igas võimalikus variandis ühesõnaga. Ja siis muidugi lisandusid sellele ka Thijni geniaalsed näitused ehk ta tuli korduvalt minu juurde a la: "Mariliiiismariliiiiiiis!!! vaaaaaata... karp. kaanega." aitäh tutvustamast.
Kuigi okei, tegelikult pole neil niivõrd viga midagi ja nad on siiski mu lemmikväikeõde ja -vend ju :)

2007-10-07T20:42:00.000+02:00

Kuna ma olen oma kirjutamisega täpselt kuu aega maas, siis pean igaks juhuks praegu ära mainima (juhul kui ma hiljem unustan) , et see nädalavahetus oli eriti vaahva ja praegu on küll VÄGAVÄGA ilusaelutunne peal ehk et kõik läheb aina paremaks, päriselt

lüüühidalt...

2007-10-04T18:04:00.000+02:00

...põhi ingliskeelne sõna, mida kõik hollandlased tunduvad teadvat, on riiläääkst ja see on arvatavasti kõige parem sõna ka kooli iseloomustama. Kokku on nädalas 20midagi ainetundi (ehk et 20 pluss prantsuse ja/või saksa keele omad) ning ülejäänu moodustab KWT/SWT ehk iseseisev töö. Põhiliselt on tunnid koos oma profiilikaaslastega, mispärast klassiga eriti palju aega koos ei veeda, mistõttu näiteks igal kolmapäeval, kui meil on kehaline, avastan ma aina uusi poisse, kes väidetavalt mu klassivennad on. Nojah siis.

Inimeste mõttes eriti erinev ei olegi, sest nüüdseks olen ma koolist leidnud omale juba uue Lauri, Karli/Minni, Maria(Eva oma), ühe natuke veidra olemisega tüdruku Ellerheinast, Karina ja nii edasi. Muidu on päris lõbus, aga vahetevahel on imelik, kui hakata natuke Uue Karinaga (Esmee või midagi sarnast on ta pärisnimi) jaurama ja siis aru saada, et ei ole ikka päris õige.

Muidu on see, et kõigele lähenetakse hästi praktiliselt ning kõike, mida õpetatakse, seostatakse kohe päriseluga ka, mistõttu on minu, kes ma viimased kümme aastat kooli poolt põhiliselt ainult teooriat pähe tagunud olen, jaoks päris veider teha üle tunni keemias katseid ja nii (mhkhmm, seetähendab teha keemias katseid valgetes kitlites ja prillidega!!). Õpetajad on sellised, et kuna nad võtavad asja tõelise kirega, siis sai neid alguses, kui ma midagi veel aru ei saanud, nagu mingit näidendit vaadata, sest näiteks mu matemaatikaõpetaja on nagu Onu Raivo ja hollandi keele tunnid olid justkui lõputu muinasjutt (koos pideva susiseva s-iga).

Öeldakse, et korra poolest on mu kool paljude teiste hollandi koolidega võrreldes küllaltki range, kasvõi sellepärast, et seal kontrollitakse enam-vähem iga tund väga täpselt kohalviibijaid ja nii. Muidu midagi nii eriliselt ranget ei olegi, aga niipalju on ta erinev küll, et minu eestiklass seal päris kindlasti hakkama ei saaks. Nimelt oli meil tavaliselt iga päev täpselt teada, kes mis ajal saabus ehk et kui klassiuks a la kell 08.21 lahti läks, oli täpselt teada, keda oodata. Ja nii poole üheksani välja. Ühesõnaga, kui Eestis sai veel Anettega võrreldud, kellel on rohkem templeid ja nii, siis siin hiljaksjäämine eriti lõbus ei ole, sest tundi sisenemiseks peab saama väikse teatise ning hiljem (esimesel korral) 20 minutit kooli ja selle ümbrust koristama. Teisel korral 40 ja rohkete hilinemistega juhtub midagi veel.

Mart näitas ükskord irooniaga üht pilti ja kui varem oleks see natuke veider tundunud, siis nüüd tundub selline seltskond täiiiesti tavaline. Ehk et näiteks esimesel nädalal tegin koolis uurimust ,,Kui paljud koolivennad suudavad end pisutki tagasi hoida ning suruda pähe vähem kui kilo juuksegeeli?" ning sain tulemuseks ... KAKS, kellest üks oli hevimuusik, kes nähtavasti pidas siiski paremaks oma stiili tavadest kinni pidada, ja teine kiilakas. Kuigi ei mingit probleemi, nüüdseks, kui ma olen juba umbes kuu koolis käinud, on see hulk vähemalt kahekordistunud. Vägev noh, kas pole. Vähemalt sain teisipäeval Laraga linnas olles ka kurja juure teada, sest Kruidvati jõudes vaatas mulle otsa suur silt ,,Juuksegeel (500 ml) €1.05". Novot siis.

Kooli sõidan igal hommikul paarkümmend minutit rattaga ning olgugi, et kell seitse hommikul, kui väljas tundub talv olevat, näib 4 minutit autoga päris roosiline variant olevat. Tegelikult on see aga eriti tore, sest viimasel ajal on igal hommikul olnud mingil määral uued inimesed ning enamjaolt saab päris palju huumorit ka. Ratas on üldse saanud selliseks, et vahepeal on tunne, nagu saaks selle selga elama jäädagi, sest on tunne, nagu seisaks ja paljud vajalikud asjad saab tehtud ka.
Aga jah, on ka päevi, kus saab taaskord tõdeda, et ei, ilma pärast ma siia küll päris kindlasti ei tulnud, ehk et päev otsa sajab paduvihma või siis vaatad küll, et on ilus sinine taevas, aga sel hetkel, kui toast välja astud, hakkab umbes selgest taevast vihma sadama. Ja ole lahke, sõida nüüd siis, eks. Õnneks aga lahendas Marchella nüüd kõik mu probleemid ehk pärast pikki mõnitusi seoses vihmakostüümidega, tuli ta paar päeva tagasi minu tuppa, käes Heinekeni hiigelsuur pontso, mille ta mingist supermarketist tasuta saanud oli, ja rääkis, kui kasulik see on, sest ühelpool on kile ja teiselpool frotee, mispärast saab seda suvel rannaski kasutada ning rattaga sõites pole käte ega näo märjaks minemine mingi probleem. Pidasin omaette natuke aru ja otsustasin, et hoolimata selle tõelisest geniaalsusest, oleks vist siiski parem idee see tõesti ainult nendeks Emergency'teks (mida need tavapontsoümbrised kuulutavad) jätta.

Ik vroeg een zeeman aan de ree...!

2007-09-28T19:04:00.000+02:00

Vahepeal niipalju, et

1. septembril oli Dorpsdag ehk Hoevelakeni külapäev ja seda sõna otseses mõttes koos karussellide ja suhkruvati ja suuuurtes kogustes õluga (ehk et seda sai osta väikse piletiga, mida müüdi kümnekaupa, ja tundus, et nende kõigi ära kasutamine polnud vist kellelegi probleemiks). Hommikupoole polnud mul seal väga midagi teha, mistõttu pärast paaritunnist olemist läksin kella viie ajal pooleteist tunniks koju. Jaaaa tagasitulles olid lood juba natuke teised, sest selle ajaga oli olemine kõigil päris palju lõbusamaks läinud ehk et Marchella oli veel rohkem tantsuhoos kui varem ja Ronald veetis peaesineja (les carvados või desperados või midagi sarnast) karaokepauside ajal aega mulle kõiki neid laule valjuhäälselt kõrva esitades. Aga jah, eriti tore oli näha, kuidas nii paljud inimesed nii erinevatest vanusegruppidest olid koos ja kõigil oli väga hea olla. Ja see ei olnud üldse mingi jaanipäeva külasimmani taoline hea-olla, vaid seda oli tõesti näha, kuidas kõik seda pidu täielikult nautisid. Seega polnud ka ime, et kella kaheteistkümne ajal olin ma koos Jordi ja ta sõpradega esiridades kõiki laule kaasa üürgamas ja hollandi süldilaulude ajal Jordiga midagi väga kiire valsi sarnast tantsimas (pildi peal on Marchella lava kõrval punases ja mina all vasakul nurgas). Nii et jah, see kõik oli tõesti eritieriti tore ja see õhkkond oli midagi sellist, mida varem polegi kogenud. (ja ma ei suuda siinkohal mainimata jätta, et ema, ma mõtlesin seal pidevalt, et sulle meeldiks see üritus raudselt vägaväga) (Ja kõigele lisaks sai üllataval kombel Marchella jälle kõiki ninapidi veetud. Ja nii on igal aastal, nagu välja tuli.)

8. septembril oli Marchella sünnipäev, mida kahjuks eriti tähistada ei tohtinud, sest nagu välja tuli, vihkab ta seda. Muidu poleks hullu midagi, aga kuna ta on abiellunud sellisesse perre nagu van de Poll, tähendab see seda, et kõik Ronaldi kaheksa õde ja vend ja vanemad eeldavad, et kui ta neile ei helista, siis on pidu ja seega on kogu maja pidevalt rahvast täis ja korrast ära. Õnneks aga polnud hullu midagi, sest ainult rahumeelsed naabrid käisid külas ja õhtul läksime veidikeseks Ronaldi õe juurde, kes elab paar tänavat edasi, et tema mehe, Marki ja Tomi sünnipäevi tähistada.
Sama päeva hommikul sain ka teada, mida tähendab siinne laat. Ehk et igal aastal korraldab kirik laada, kus kõik on sigaodav, mistõttu pidavat seal kell üheksa, kui see avatakse, täielik hullumaja olema, sest kõik marokolased ja teised jooksevad parimate kaupade peale tormi (sõna otseses mõttes). Ja noh, parimaid kaupu polnud just eriti raske leida, sest seal oli kõike, konkreetselt KÕIKE, alates vanadest muusikakeskustest ja kanada kellukestest, lõpetades miniorelite ja klavessiinidega.

2007-09-18T19:29:00.000+02:00

Eesti number aia taha ja nüüdsest kasutada ainult seda: +31619131591 , palun

ja kui keegi on mulle viimasel ajal vanale sõnumeid saatnud või helistanud, siis palun teha seda hollandiomale uuesti, sest mu kuualguse pikkade helistamiste pärast (supernanny tuli majja noh) ma neid kätte saanud ei ole.

Millalgi augustis

2007-09-12T18:33:00.000+02:00

Millalgi augusti keskel oli päev, kui ma ärkasin ennast natuke sõimates kell kolmveerand neli, sest ma olin lubanud Marchellaga ta isale lilleoksjonile appi minna. Nimelt omavad Marchella vanemad mingi mehega lillepoodi ja kuna sellel "mingil mehel" oli sünnipäev, keeldus mu vahetusvanaisa teda appi võtmast. Kergeks täpsustuseks siis niipalju, et mõiste lillepood on kahjuks või õnneks natuke ekslik väljend. Ehk et kui ma esimest korda sinna läksin, eeldasin ma näha natuke suuremat sorti lilleputkat, kuid selle asemel leidsin ma end vastamisi suure lao ja hooviga, mis olid täis kõike puukingadest ja kujukestest kalade ja põõsasteni. Igatahes, lilleoksjon ei olnud mingi lihtne üritus, vaid oksjon sadade tuhandete lillede jaoks. Kohale jõudes pidas Marchella vajalikuks ka mainida, et see, et me kahe naisena seal oleme, pole just kuigi tavaline nähtus, sest lillendus on täielik meestebisnes. Naersin natuke omaette, kuid oksjonisaali jõudes selgus, et täpselt nii ongi, sest see oli täis ruudulistes triiksärkides mehi, kes närviliselt laual olevaid nuppe toksisid, et õigel ajal õiget oksjonipidajat kuulata, piisavalt panustada ning seeläbi omale a la just need kõige paremad roosid ja begooniad saada. Iseenesest oli päris naljakas, sest mõned olid natuke rohkem närvis kui teised ja lõpetasid oma lauda tagudes nii, et kogu rida vappus. Asja tõsisusest aru saamiseks piisas aga tegelikult ka lihtsalt ettekandjale otsa vaatamisest, sest suure juustusaiadejagamise tõttu oli ta must silmameik triipudena mööda nägu laiali ja ta nägi välja, nagu ta kukuks suurest väsimusest kohe sinnasamma pikali. Igatahes, vahetusvanaisa võttis asja eriti tšillilt ning seetõttu polnud eriti raske pärast uskuda ta väidet, et ega ta eriti midagi ei ostnud. hm, NOT. Ehk et kui me olime Marchellaga rõõmsalt viis käru(võimisiganesseekaoli)täit lilli autosse tõstnud, teatas ta, et kõik tuleb välja võtta ja ümber paigutada, sest lilli on natuke rohkem. KAKS KORDA rohkem nimelt. Ühesõnaga oli ta omadega natuke hoogu sattunud ning alles siis, kui talle kodust helistati, et mis tal arus on, mõistnud, et nüüd sai vist küll tõesti natuke liiga palju. Nii et jah, paari käru kiire täitmine muutus hoopis paaritunniseks lillede ümbertõstmiseks.

Mingi teine kord augusti keskpaigas käisime perega Amsterdamis ja sealt edasi veel Volendamis, Edamis ja siis mingil poolsaarel, kus kõik majad on tumerohelise ja valge triibulised ja mille elanikud on endas täiesti kindlad, et tegu ei ole mitte poolsaare, vaid saarega. Volendamis tutvusin ma ka fännikultuuriga Hollandi moodi ehk et niipea, kui me kohale olime jõudnud, teatas Marchella, et me peame kindlasti ka Jan Smiti poest läbi käima. Ja nähtavasti ongi see pood Volendami põhihitt, sest seal on vist igalt poolt võimalik saada kaarti, mille abil sinna jõuda. Ehk et jah, kogu pood oli täis Jan Smiti nimelist nänni ja Jan Smiti nimelisi riideid ja Jan Smiti nimelist KÕIKE. Taustaks mängisid muidugi ta parimad palad, seinad olid täis T-särke kirjadega "Mrs. Jan Smit" ja väljudes said Femke ja Thijn omale Jan Smiti võtmehoidjad ja autogrammidega pildid. vägev noh.

Ja siis millalgi augusti lõpupoole oli kord, kui vahetusvanemad võtsid lõpuks naabri "ja te PEATE mariliisile hoevelakeni metsasid näitama!!" kuulda. Hoevelakeni mets on nimelt umbes paari ruutkilomeetri suurune ja näeb välja nagu metsikumad alad mõnes Eesti pargis. Femke ja Thijn korjasid tammetõrusid ja seega ma küsisin, et kas neil kastaneid ka on, mille peale Marchella rääkis õhinaga, kuidas neil on neid kogu küla peale kokku neli ja igal aastal, kui need valmis saavad, jookseb kogu küla oma lastega nende peale tormi.

The Girl Next Door jeerait

2007-09-03T20:39:00.000+02:00

Viis päeva oli möödas ja Ronald-Kõik-on-ju-alguses-natuke-häbelikud'i algus oli ka igatahes möödas, sest ta veetis terve päeva minu üle nalja heites. Nimelt algas 14ndal YFU laager kohas nimega De Glind, mis on tuntud kui raskesti kasvatavate laste küla. Nojaa. Igatahes kohale jõudes oli tunne, et Hollandist on saanud hoopis aasiamaade ja saksamaa segu, sest ükskõik kuhu minnes vaatasid mulle vastu lühikesed tumedapäised pisikeste silmadega vahetusõpilased ning kuulda oli ainult saksa keelt. Kõik olid grupeerunud vastavalt oma emakeelele ning seega tõsiasi, et oli suur võimalus, et Märten laseb selle laagri üle, ei tundunud enam sugugi naljakas. Kui tund aega oli möödas ja ma olin teda juba vaikselt omaette maapõhja manamas, ilmus ta aga õnneks siiski oma vahetusisaga, kes olevat öelnud, et "ma teen veel enne minekut kiiresti ühe asja seal teises toas ära" ning seepeale kadus sinna tundideks, välja. Tänkgaad. Igatahes eesti keel kõlas päris hästi ja oli tore veeta aega kellegagi, kes eesti huumorist aru saab (kuigi lõpuks oli natuke raske jälle mõelda, et kui Eesti presentatsiooniks plakatile kinnise suuga laulupeo joonistada, siis kõik ei pruugi sellest siiski aru saada).

Lemmikriigiks kõikide teiste lemmikriikide kõrval on kindlasti Mehhiko. Margarita oli raudselt üks naljakamaid tüdrukuid kogu laagris ning Augustin on lihtsalt tšillisus ise. Igas mõttes siis. Augustin on nimelt kauboi/Apu aktsendiga günekoloogiks pürgiv poiss, kes on täielik Rahu ja kelle heade naljade tõestuseks oli viimane hommik, kui ta käis ringi ja kõik temaga kätt surusid eelmise õhtu parimate naljade eest. Temale kuulub ka mu lemmikaktsent inglise keeles. Näiteks esimesel päeval ei olnud mul õrna aimugi, mida ta mulle öelda tahab, kui ta aina korrutas, et fjusiindõmõvgõrlnkstdõur [have you seen the movie The Girl next Door]. Ja kui juba aktsentidest rääkida, siis mu teiseks lemmikuks on kindlasti poola Jakubi Ooogeei, aiij andrstääänd oma. Poola poisid Kuba ja Damian ning Leedu poiss Justas olid ka justkui elavaks näiteks, et selline asi nagu idablokihuumor on täiesti olemas, sest näiteks ühtegi keeletundi ei möödunud ilma, et nad kolmekesi mu vastas ennast konkreetselt laua alla naeraks, olgugi et keegi teine asjale pihta ei saanud.

Laager oli tegelikult piisavalt pikk ja sisutihe, et mul poleks mitte kuidagi võimalik sellest siia piisavalt palju kirja panna, et samas ka Anette palvet "kirjuta, aga mitte liiga pikalt" täita. Nii et kiire kokkuvõttena niipalju, et Samueli poolt kuulsaks tehtud Belgia suudlused ja musid ei jäänud kellelegi võõraks (ning Damian on nendes isegi spetsialist), USA oma stereotüüpidega eriti mööda ei pane, Poola maaesitlus oleks vabalt võinud ka ühe pudeliga piirduda, Poola poisid on natuke tundelisemad kui oleks oodanud, Matthiasel ei olnud just kõige lihtsam viimane õhtu Henningi toanaabrina ja nii edasi ja edasi. Lihtsalt siis mulle endale meeldetuletuseks, eks.

The New One, thank you very much

2007-08-28T19:23:00.000+02:00

Tänaseks olen kohal olnud kaks ja pool nädalat, aga siuke tunne on küll nagu oleks juba kuid möödas. Oleks arvanud, et minusugusele mis-me-ikka-nüüd-kohe-läheme-aega-ju-on on siinsed esimesed nädalad täitsa nauditavad, aga kui päris aus olla, siis vahepeal on küll tunne, et peaks kasvõi üksi Amersfoorti sõitma, et ka teisi inimesi peale naabrite või hüperaktiivse vanaema näha. Kuigi noh, sellel on arvatavasti päris suur osa ka Femkel ja Thijnil, kellest esimene on 7 ning teine 5 ja kes arvatavasti normaalselt rääkida ei oskagi, sest enamik aega läheb jonnimise, karjumise ja häälitsuste tegemise peale (aitäh, Kertti, sa oled olnud tugev). Eile Amsterdami sõites oli näiteks tunne, et ma muutun kohe roheliseks ära ja meie 15-aasta vanune bmw on hoopis kõrvits, sest ma võin vanduda, et see, kes mu kõrval istus, polnud mitte Thijn, vaid hoopis Donkey, kes pärast pidevat Are we there yet? -i küsimist suuga plaksutama hakkas. Mõnus. Ei noh, samas ei ole midagi nii hullu, nad võivad vahepeal päris armsad ka olla. Ja väide, et see on loomulik, et väikesed poisid on on alati väikestest tüdrukutest coolimad, ongi päris tõene, sest Thijni poistenaljad on raudselt paremad kui Femke lällutamised. Kuigi noh, ega ma neist täiesti veel aru ei saa kahjuks, mistõttu neid kordi, kui nad tulevad nagu muuseas minu tuppa, hakkavad pikalt jaurama ja küsimusi esitama ning kui ma neist täpselt aru ei saa, korrutavad neid veel ja lõpuks naeravad nii palju, et nad hingatagi ei saa, on aina rohkem. Teisel päeval üritasid nad mulle juba natuke keelt ka õpetada ehk et võtsid lasteraamatud, kus on pildid ja nende all nende nimetused ja siis hakkasid neid ette vuristama. Thijniga oli muidugi õppimine kõige parem, sest see käis umbes nii, et "ja-see-on-makk ja-see-on-tass ja..." ning enam-vähem iga asja vahepeale ütles keegi juuresolev lugemisvõimeline pereliige à la "eiii, see ei ole nii kirjas, see on MUUSIKAKESKUS... EIII, see ei ole tass, see on TEEKRUUS..". Femke sai omale sealt ka arvatavasti uue lemmiksõna, uil, mis tähendab öökulli ja kõlab nagu [äõöü]. Ehk et siiamaani ta laseb mul seda hääldada, kui ta natuke naerda tahab. Ja siis ma sain muidugi ka põhi väikeste laste loogika osaliseks, sest alates mu paari sõna silphaaval õppimisest hakkasid nad kõik mulle pidevalt siis, kui ma sõnast aru ei saanud, seda silphaaval esitama ja vaatasid mind nagu mingit täielikku imbetsilli, kui ma ikka veel aru ei saanud.

Vanemad on aga eriti-eriti toredad ja nii ning pihku kõik need, kes ütlevad, et jätke oma sarkasm koju, kuna välismaale minnes ei saa keegi sellest aru, sest siin pannakse neli korda rohkem üksteisele puid alla kui ma harjunud olen. Päriselt, näiteks Ronald on selline, kellega ei saaks kunagi täiesti rahulikult elada, sest ta on võimeline alati mingeid asju, mille pärast oleks võimalik narrida, leidma. Näiteks ei möödu päevagi, ilma et ta oleks teinud mõne märkuse mu magamise kohta, sest nende jaoks on see täiesti ebanormaalne, et ma suudan poole kümneni magada (ei julgenudki alguses mainida, et Eestis olles ärkasin tavaliselt umbes kaheteistkümne ajal). Aga jah, asi ei ole ainult mu peres, sest naabrid on samasugused ning tundub, et ka suur osa ülejäänud inimestest. Näiteks olime ükspäev Marchellaga Amersfoortis, ostsime lõunaks mingist saiapoest omale kukleid mingite asjadega ning kui Marchella tuli ütlema, et ma sain viimase heleda saia ja ta saab sepiku, ütles järsku mingi suvaline mees, kes mu kõrval istus, et "so, you ate the whole shop empty".

Hoevelaken, kus mu kodu on, on linna kohta küllaltki pisike ehk siin elab vist umbes 14000 inimest või midagi sarnast ning seega tundub, et kõik teavad kõiki. Näiteks oleks täiesti võimatu Marchellaga siin ringi sõita, ilma et ta iga natukese aja pärast kedagi teretaks, kellegagi jutu hakkaks rääkima või hüüaks HOI! mõnele aknast lehvitajale. Selles mõttes oli ka päris veider see, kui mulle kohale jõudes kohe teatati, et ma olen siinses ajalehes ning mitumitu poodi on otsustanud mulle asju anda. Okei siis, aitäh nende kommide ja pikalt laos seisnud asjade eest, mida keegi osta ei taha, eks. Ahjaa, ja kui viitsid, siis tule tööta ka siin veits. AGA EI, tuli välja, et siin niimoodi ei käi ning asi on hoopis nii, et palun tule võta need asjad, mis meile just poodi jõudsid, sest sul läheb neid ju vaja ning kui kellelgi midagi vaja on, siis otseloomulikult ma aitan ju! Näiteks kui me ühte spordipoodi läksime, siis toodi mulle proovimiseks väike kuhi asju ja muidugi ma seisin kaua proovikabiinis, otsustamaks, et millise särgi või pusa ma võtma peaks ja nii, mille peale müüja teatas hoopis, et eieiii, ära vali, need on ju kõik sulle, ütle parem, mis su jalanumber on, et ma võiksin minna sulle spordijalatseid vaatama, sest neid läheb sul ju ka vaja, eks? vauuu, päriselt.

Ja siinseid naabreid olen ma arvatavasti nende paari nädalaga rohkem näinud, kui oma Tallinnas olevaid naabreid kogu mu elu peale kokku. Nimelt käivad siin kõik pidevalt edasi-tagasi, nii et see ongi vist nii, et naabri kodu on ju otseloomulikult ka minu kodu. veerinaiss noh.

Et siis...

2007-08-06T17:42:00.000+02:00

...kirjutage mulle...
't Viertel 27
3871 RL Hoevelaken
Nederland
...ja helistage ka!
00-31-(0) 332535038